Riigikogu ikkest vabaks!

Jan Kaus

  Riigikogu esimees Toomas Varek avaldas hiljuti arvamust, et riigikogulaste hüved pole piisavad. Palk ja esindustasud küünivad umbes 45 000 kroonini.

Tõesti, tegu on vahest ühe teravaima sotsiaalprobleemiga Eestis. Probleem on aga eelkõige selles, et Toomas Varek ning temaga vapralt ühes rütmis hingavad riigikogulased on liiga tagasihoidlikud. Selline tagasihoidlikkus tuleneb nende loomulikust enesekriitilisusest, mis ausalt öelda ulatub juba enesepiitsutamiseni. Seega vajavad Toomas Varek ning tema mõttekaaslased tuge, julgestust. Öelgem välja: 45 000 krooniga ei ela normaalne, endast lugupidav inimene kuidagi ära! 45 000 krooni on nonsenss, julm ja mõnitav naer otse meie rahva teenrite näkku!

Kes tahab saada sellist näguripalka, käies ebainimlikult paar korda nädalas tööl? Riigikogulase tööd iseloomustab ju hullumeelne, lausa luupainajalik töögraafik, mis paneb õigustatult arvama, et tegu on galeeriorjuse vastega demokraatlikus ühiskonnas. Midagi peab ette võtma.

Alustuseks töötatagu välja hüvitiste süsteem – vastavad spetsialistid on meie vaprate juhtide näol olemas! Hüvitatagu see ebainimlik pinge ning ebastabiilne elu-olu, mida nad peavad taluma! Mõeldagu kas või nende töökoha geograafiale, Toompea järskudele nõlvadele! Mäkketõus iga jumala päev! Kuidas see küll kulutab närve ja tehnikat! Kuid kas keegi kompenseerib, hüvitab mäkketõusu ning mäest allatulemise? Loomulikult mitte? Kuid ometi peaks! Toompeale tõus pole naljaasi. Edasi – töölolek, riigikogulane peab olema tööl. Kuid mis saab sel ajal kodust? Mis saab omastest, kodutanumast? Kes hüvitab eemaloleku kodust, südamevalu? Normaalses, inimlikus ühiskonnas makstaks sellise ohverduse eest viiekohaline hüvitis. Ning kodu – kui riigikogulane on kodus, võib teda haarata äng, et ta pole tööl, kaitsmas maksumaksja huve. On igati loogiline nõuda võimaliku töölt puudumise ängi igakuist hüvitist – elu lõpuni. On selge, et närvikulu – pendeldamine töö ja kodu vahel – on võrreldamatult suurem, ütleme näiteks 25 000 krooni suurusest kodu-töökoha hüvitisest. Kuid miks on meie ühiskonnas niivõrd vähe head tahet?

Pidagem meeles, et kuigi riigikogu asub Tallinnas, vastaks minimaalsele inimlikkusele olukord, kus igal riigikogulasel oleks vähemalt üks isiklik kinnistu igas Eesti linnas. Halastust! Raha pole ju elus sugugi kõige tähtsam, ka kinnisvara aitab leevendada masendust, mida tekitab sotsiaalse turvatunde mitmekülgne ja lausa saatanlik puudumine ning elajalikud töötingimused.

Nüüd võib mõni kadeduseuss või irvhammas küsida, et mis saab õpetajatest, arstidest ja politseist. Aga kallid inimesed – riigikogulased ongi ju õpetajad. Nad õpetavad oma rahvast iga päev olema paremad inimesed, lakkamatult õppima. Toomas Vareki inglise keele oskus (mida ta tunnistab ausalt ka oma presidendikandidaadi CVs) peaks innustama kõiki inimesi keeli õppima, tundma huvi maailma kultuuride vastu. Riigikogulased ongi ju arstid: nad arstivad ühiskonda, ravivad sootsiumi haigusi ja paiseid, ravivad vähki inimeste peas. Kui võrrelda Eesti kodanikke perekonnaga, on riigikogu liikmed ju perearstid. Riigikogulased ongi ju politsei, valvates meie õiglusjanu, karistades valelikkust ja ülbust. Vaimse õpetaja, vaimse arsti ja vaimse politseiniku autiitel peaks käima iga riigikogulasega kaasas – ning loomulikult peaks see eelkõige väljenduma rahaliste hüvitiste näol. Kõigepealt tasu, siis au.

Arvatavasti raviks esmased haavad igakuine, u poole miljoni krooni (hiljem u ühe miljoni euro) suurune kompensatsioonide süsteem, kokku siis ca kuus miljonit (hiljem 180 miljonit) krooni aasta peale. Alustuseks. Sedagi on vähe, mõistame.

Ehk tasuks siis mõelda hoopis uue ministeeriumi peale? Riigikoguministeerium võiks siis hallata riigikogulaste eluraskuste lahendamisega tegelevat ametnikkonda, mis moodustub riigikogu liikmetest endist. Riigieelarvest eraldataks alguses küll ehk ebaõiglaseltki väike summa (viis-kuus miljardit krooni aastas, kuid ikkagi parem kui mitte midagi) raha realiseeritaks ju sihtotstarbeliselt. See ehk aitaks kuidagigi riigikogul tööd jätkata – keegi pole ju nõus praktiliselt ilma rahata tööd rabama, orjama. Lõpetagem sotsiaalne mõrv! Kas me vajame stressis sonivaid seadusandjad? Esimesed ohu märgid on ju juba ilmnenud.