Repliik

Jaak Allik

Kitsarinnalisuse kaitseks Vastus Egge Kulboki 16. IV Sirbis ilmunud artiklile ?Kultuuripoliitka mudelid Eestis?

Eelmises Sirbis ilmunud Egge Kulboki pika kultuuripoliitilise heietuse mõte peitub viimases lauses: ?Kuna kultuuri dünaamika on pärsitud ja kultuurielus osalemine piiratud, on elitistlik-säilitav kultuuripoliitika kitsarinnaline ja lühinägelik.? Tegemist on tuttava kaebelauluga, et riik (kultuuriministeerium) toetab ?staatilisi? institutsioone aga mitte ?dünaamilisi? projekte Institutsioonid on aga mõistagi nõukogudeaegsed ja seepärast tuleks nad hävitada . Paraku ei too Kulbok mingeid fakte mis kinnitaksid ?pärsitust? ja ?piiratust?, kuna eesti kultuurielu faktid on suisa vastupidised. Viimase kümnendi jooksul on tekkinud ning kinnistunud tohutu hulk ?vabalt inspireeritud algatusi? s.t. pidevalt toimivaid festivale ja kultuuriprojekte nii üleriigilisel kui kohalikul tasemel. Kõik on nad muide taotlenud või taotlevad just institutsionaliseerimist, mis tähendab alaliseks eelarvereaks muutumist kas riigi- või kohalikus eelarves. Tuntumad neist on selleni jõudnudki, nimetagem vaid riigieelarves kinnistunud regulaarseid kultuurisündmusi: D. Oistrahhi festival, Eesti Muusikafestival, E. Tubina festival, PÖFF, Pärnu antropoloogiafilmide festival, ?Jazzkaar?, Viljandi pärimusmuusikafestival. Pikaks läheb ka uute ?kultuuriinstitutsioonide? loetelu: Theatrum, Von Krahli teater, NYYD Ensemble, Sihtasutus Virumaa Muuseumid, Eesti Filmi Sihtasutus, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Vene Muuseum, Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum, Joh. Laidoneri Muuseum, Setu Muuseum jne. Lisaks veel ajakirjad Kunst.ee ja Muusika ning suur hulk uusi kultuuriehitisi Rotterdami soolalaost kuni Tallinna Linnateatri hoonetekompleksini. Selliseid festivale ja uusi kultuuriasutusi leiame ka kõigi suuremate maakonnalinnade eelarvetest.

Jah, tõepoolest pole nende hulgas enam E. Kulboki algatatud festivali ?Dionüüsia?, mida elitistlik-säilitav kultuuripoliitika samuti mitmel aastal toetas nii riigieelarvest kui Kultuurkapitali kaudu, kuid mis jäi lootusetult võlgadesse ning kadus ebamäärase idee ja nõrga turundustöö tõttu. Kindlasti on samadel põhjustel surnud veel terve rida teisigi uusi kultuurinähtusi. Üsna sage on ka nende tegijate madal enesekriitikalävi ning kadevõimetusest tulenev soov süüdistada oma ebaedus riigi poolt toetatavate kultuurinstitutsioonide olemasolu.

Loetlegem siis ka, millised on need institutsioonid, mida kitsarinnalised ja lühinägelikud kultuuriministrid on ?iga hinna eest? säilitanud: rahvusraamatukogu ja veel mõned keskraamatukogud, kunstimuuseum, ajaloomuuseum ja veel 8 riigimuuseumi ning 15 maakonnamuusemi , 9 riigiteatrit (neist 4 väljaspool Tallinna.) , Eesti Kontsert, ERSO, RAM, Filharmoonia Kammerkoor, Hortus Musicus. Samuti kultuuriväljaanded Looming, Sirp jt. Lisaks veel Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus ja ongi peaaegu kõik. Enamus neist on pärit esimesest iseseisvusajast ja mõned koguni tsaariajastki . Kahjuks ei too ükski ?säilitamise? vastu võitleja kunagi ühtki näidet, millised neist asutustest tulnuks likvideerida selle nimel, et kultuurielu veelgi ?dünaamilisemaks ? muuta. Kas näiteks Ugala teatri, Sirbi, Tartu Kunstimuuseumi või rahvusmeeskoori likvideerimine oleks meie kultuurielu rikkamaks teinud ja uutele annetele täiendavaid võimalusi loonud?

Kui seniseid kultuuriministreid selles kontekstis milleski süüdistada, siis ehk hoopiski selles, et me pole kahjuks suutnud säilitada kõike säilitamisväärset. Mõttetult hävitati Tallinnfilm kui stuudio ja kui tehnoloogiline baas, purustati Eesti kinovõrk. Au Urmas Paetile, et ta nüüd üritab ellu äratada ja säilitada väärtfilmikino Sõprus.

Õigus on prof. Leonhard Lapinil, kes heidab ette, et Tallinna Kunstihoonet pole käsitletud samasuguse keskse riikliku kultuuriinstitutsioonina nagu rahvusooperit või rahvusraamatukogu. Kindlasti vajaksid alalist riiklikku toetust ka suuremad kunstigaleriid .

Enamik uusi kultuurielus osalejaid on ammugi aru saanud, et suur osa nende ideedest ja projektidest on elluviidavad vaid koostöös riiklikult toetatavate ?institutsioonidega? või siis nende abil. Õnneks on purustav kultuurirevolutsioon jäänud Eestis olemata, kuid, nagu näha hungveipinglikud ideed elavad kusagil marginaalselt siiski elavad.