Rõhknael tuleviku kirjanduse südamesse

Matis Song

Värske Rõhu esimene number on muutunud pea rariteediks – mida ta siis endas peidab?

 

Oli vaikus. Nüüd enam mitte. On hääl. Noorte hääl. Kirjandussoonel on nüüd võimalus end avada, avaldada. Luuletada, jutte kirjutada, kritiseerida. Värske Rõhk Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandena laseb 26aastasel tunda ennast kirjandusveteranina.

See on MSN-põlvkonna väljenduskoht. Pisut rahutu, sümbolite taha peituv. Samas teadlikult avali käsi pidevalt nooruse tuult püüdev. Elame veel uuel sajandil, kus on sündimata kirglikud koolkonnad, veel on peidus uued kirjutamisviisid.

Kui võtta ühe sõnaga Värske Rõhu kontseptsioon kokku, siis see on: võimalus. Võimalus olla eesti kirjanduse tulevik, veel küll pisut arglik avangard. See on hea võimalus. Sest siinse kirjanduse avaldamisvõimalus turvaliste ajakirjade vahel on ahtake. Eriti noorel.

Vikerkaar ja Looming on autoritele, kel on käes juba tugev kirjanduslik enesekehtestus. Vihik on eksperimenteeriv ja vähem kanoonilise suunitlusega. Suuremas osas sellega ka asi piirdub. Kurvavõitu. Ei anna võrrelda näiteks USAga, kus on sõltumatuid ja sõltuvaid kirjanduskirjasid tosinaid. Vali millist tahad.

Eesti noortekoondis

Kui kasutada sporditerminit, siis leiab siit ajakirjast omalaadse noortekoondise. Alla 25aastased, valitud parimatest parimad. 17 tundmatut nime, mõni neist tuttav ainult kaude. Kirjandusväliselt. Mõned piinlevad veel gümnaasiumipingis, teised lõhuvad ülikooliuksi. Mõni on hoopis saladuslik mees, nagu jõrmist Gusto.

Ajakirja tubli pluss on koondise tutvustus, et nimedest saaks näod ja kontekstid. Jah, nende profiilid on vaevalt aimatavad, aga nad lingivad lugejad hästi lugudele ligi. Lugude valik on olnud küllalt range, sest kõiki tahtjaid viiskümmend lehekülge ei mahuta. Tooni annab “Prima vista” omaloomingukonkurss.

Värske Rõhk jaguneb kolmeks osaks: kriitika, poeesia ja proosa. Kriitikanurk kummutab julgelt väärkujutelma, et tänapäeva Eesti noor ei tea, mis on raamat ja mis on kirjandus, mis pole kohustuslik. Arvustuses on tähtis tabada teose rütmitunnetust ja see on enamasti õnnestunud. Kuigi oleks võinud pisut julgemalt “autoreid surmata” ning tõlgendada.

Esile tõuseb Antti Parve hoogne sukeldumine Mehis Heinsaare “Härra Pauli kroonikate” sürri maailma. Ning on sama sürr ja lapselikult lihtne. Virmalistevärviline, 24kroonise šnitsliga ja balalaikamoosiga poiss on kombineerinud hea liblikalise lugemise. Käthrin Vahter on Jan Kausi romaani “Maailm ja mõni” käsitlemisel süüvivam ning tunduvalt vaoshoitum. Psühhoanalüüs.

Kaur Kittus ja soome neidis Satu Forsblom on kriitikas triviaalsemad. Kittus on liiga ebalev Rein Veidemanni “Lastekodu” arvustamisel. Tunneb liiga läbipaistvalt, et jääb autorile alla. Forsblomi Aidi Valliku “Mis teha, Ann?” sõnumis pole midagi uut. Seda, et Valliku raamat oli keskpärasus ise, on ennegi kuuldud. Huvitavam noot oleks kõlanud, kui kriitik oleks kirjutanud, milline see tänamatu žanr ehk noorteromaan peaks olema.

Suur pluss on, et Värske Rõhu kriitikas ei ole seda lõugulõksutavat ärapanemist, mida vanemate kolleegide puhul kaunis tihti kohtab. Autor saab hästi ära surmatud ja esikohal troonib raamat. Ei räägita roosadest saunalinadest, ei sublimeerita oma sugukihku. Siin on koht muinasmaailmal.

Lootusrikkad kiired

Luule on hea. Siin kohtab mõnusat pildilisust. Kati Künsar on kirurgiline, täpne, kiire ja lühike. Luulena: “Jahuse tainarulli vorbid/ seljal kütavad ahju/ ja loevad minuteid” (lk 12). Viljo Kivisild on kontrastiks paljusõnaline, proosalähedane. Siin käib kirgas mäng sõnal ja märgil: E.T.K.V.L., K. Tsioon, Härra Eestlus jne. Andres Karjuse ja Liisi Veski luule on traditsioonilisem ning riimilisem.

Eliina Kortsu luule on lööklausung. Iga rida tuleb erinevat teed pidi. Küllalt karmid, vihkajalikud. Tema luulekontekstis on lausa sadistlik mõnu rebida välja ridu: “Mingi raamat keeras mu elu perse/ ja nüüd ma maksan kätte” (lk 19). Jah, samas on ta nii unesklev ja romantiline. Moto: “Ehk sa kardad mu sõnu,/maad ja taevast kokkuliitvaid, hulle/ ülistavaid unistavaid lauseid”.

Martin Vabat ja Pärtel Vissak on dada mehed. Viimane on küll jõudnud maestroikka, über dadasse. Siiski on Vissaku luule pisut konstruktne, liiga ette teada. Rohkem ebakõla, metsikut kaost ja mahavilistamist minu, lugeja poolt ning sa, Vissak, oled tehtud mees.

Vabat paneb sürri, seda loomingulist tümak kürbtisslust. Valvetrükkal on Matti Moguči, Tümak Kürbtiss on Kivisildnik. Ülejäänu on kolme vindiga Ehin, Andres. Kuid siiski on lõbus, lausa hullumeelselt lõbus lugeda ridu: “Raisk, Tümak Kürbtiss reastus ülikooli / ühes, Tartu vaim, vist üles poodi,” (lk 23). Blatnoi sihuke.

SkyLine põhja

Proosa on maalähedaselt urbanistlik. Eks me oleme ühe küla lapsed. Tuuli Tauli ja Mari Tammarit ühendab stiililt maagiline realism. Vähemalt arvan nii. Tuuli Tauli “Katkendeid Renè Haubani päevikust” on lavakoomiku ja ta tütre detailirikas kirjeldus. Prantslaslikult kenitlev ja värvigammalik olemus saadab iga sõna. Kuid rambivalgus on kustuv. Tauli proosa on värviprožektor. Mari Tammari “SkyLine” on noorteproosa, armastuseulmast sõprade vastu. Pisut unistusi, kapatäis reaalsust, kõvasti romantikat. Peedu Tuisk on urbanistlik laps. “Pae tänava paneelmaja” tekitab kõlaassotsiatsioone: Lasnamäe, pommikolmnurk, vene keel, geto. Aga siiski nii põnev, unistuslik, varjatud võlu. Suur mikromaailm.

Gusto viljeleb tänapäeva. Seda jõrmide maailma. Kuigi näiteks mina pole aru saanud, kes see jõrm on. Kas vaimuvaene rullar või mingi sisimalt korralik jõmm. Aga see selleks. “Mõtle kolm korda” – stiilipuhas jooming, haiglavoodi. Ment, türa, Jõmm, Ahv, lits. Üsna žanritäpne, kuid ei midagi uut. Suht perspektiivitu elu. See jõrmi oma.

Köögipoole kokad

Ei mäletagi mõnda Eesti kirjanduskirja, mis oleks nii ekstaatiliselt ja mahukalt kujundatud. Enamasti on kõik ju minimalism. Lilli-Krõõt Repnau järgib kenasti lugude jutustamisstruktuuri. Me näeme filmi, mida nagu tegelikkuses ei ole, aga siiski kusagil.

Jah, kujundus on nooruslikult hüplik, vahel hakkab teksti pisut segama. Siin on kaidoolelikud kriipsujukulõustad, irvituseta irvik-kiisud, sekka ka olustikuline pilt – Lasnamäe paneelmaja, noorte väliläbu. Helin Tikerpuu commedia dell´arte.

Värske Rõhu toimetus on sama noor kui osa kirjutajaid. Juht Priit Kruus on 23, Triinu Ojalo 25, Kairi Korts 22 ja Lilli-Krõõt Repnau 23. Piisavalt kirjutajatega üheealised, et mitte muutuda dotseerivaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht