Lugupeetud Kultuurkapitali esimees Raul Alttoa, kultuuriminister Paat, kokkukuuluvustundelised kultu

Fie, endine RU

 

Olen lugenud peaaegu kümme aastat Kultuurkapitali tabeleid, lootuses leida õnnelike rahasaajate hulgast  ka oma nime. Selle eesmärgiga olen läbi lugenud kõik tabelid, kaasa arvatud spordi ja rahvaluule. Aga mida pole, seda pole. Nüüd uurisin asja ja sain teada, et raha saamiseks tuleb enne kirjutada avaldus ja et ilma selleta ma poleks saanudki saada. Ma ei ole sellega nõus ja protesteerin! Tean päris kindlasti, et on olemas ka niisugune asi nagu kultuurkapitali algatus. Ja on olemas ka tänupreemiad. Niimoodi on mitmele mulle täiesti tundmatule inimesele priske kopikas kukkunud. Ma ei ole kade,  aga millegipärast ei ole mina neid saanud. Loodan, et tegemist on teadmatusest sündinud eksitusega. Kirjutangi selleks, et seletada oma panust kultuuri ja teha ettepanekud.

Sest kuigi ma ei ole mõni niisugune, kellele lüüakse trummi ja hüütakse elagu, olen mina ja mitmed minu ringkonda kuuluvad inimesed ometi kultuuri toetanud. Aga te ei saa vist ikka aru… Ma pean lihtsamalt.

Kulka juurde tuleks juurde luua üks sihtkapital, mis ei olegi  mõeldud neile, kes otse midagi teevad (kirjutavad, mängivad, plötsivad jne),  mitte ka neile, kes on kusagil asjapulgad, nagu igasugu kultuurikollete juhatajad. Mina  pean silmas neid, kes oma märkamata juuresoleku ning kultuurse palgega annavad värvi  meie kultuurielu avalikele sündmustele nagu piprakaun viinas (vaat see tuli mul kunstipäraselt!). Pean silmas kõikvõimalikke esitlusi, presentatsioone, avamisi ja muud seesugust. Need on inimesed, keda me pidevalt kohtame ja nägupidi teame, kuigi nime võibolla üldsegi ei tea.  Me käime ikka siin ja seal. Me ei kirtsuta kunagi nina, kui vaene kunstnik pakub odavat pakiveini, millega lugupeetud Keskküla poleks nõus isegi moldi pesema (pealegi on tal ju krediitkaart kadunud). Kui esitlusel on palju peategelase oma inimesi, siis me tunnetame oma kohta ja asume tahaplaanile, massistseenidesse. Oleme ukse juures, ootame vaikselt, kuni pudelid avatakse. Aga kui rahvast on nii vähe, et piinlik hakkab, mida juhtub tundmatute või noorte puhul, ja mida aeg edasi, seda rohkem, sest keegi ei viitsi ega jõua kõikjal käia, siis asume meie esiplaanile, loome meeleolu, vahetame vaimukusi, tögame üksteist, tutvume kunstnikuga jne. Me oleme nagu nutunaised. Või koor.

Me aitame lõpetada veine. Harilikult me ei lükka midagi ümber. Me ei lahku võõra jopega. Oskame esitada küsimusi. Oleme kultuursed.

Kunstiinimesele pole midagi hullemat kui see, et tema esitlusel  pole rahvast. Ma tunnen asja, sest pärast sihukesi esitlusi on  tulnud baari Peldik mitu  neidist, ennast täis joonud ja tahtnud end ära tappa, aga on jätnud tapmata, sest on saanud siit mehelikku lohutust. Kus nad hakkavad käima nüüd, kui meil pole enam baari Peldik?

Ma arvan, et sihukeste inimeste jaoks peaks ühe kapitali asutama küll.  

Nüüd teisest asjast. Lugesin, et loovisikud võivad küsida kulkalt raha töövahendite, näiteks arvutite ostmiseks. Arvutit ei lähe mul hetkel vaja, aga riistvara küll.  Käesolevaga esitan avalduse (on lisatud) puskariaparaadi muretsemiseks. Mul on soovitajad, Küntsa ja Korsten. Esitan ka aparaadi joonised (ka tehnilised!). Ja eeldatava tulu. See on odavam kui kompuuter, aga rõõmu on temast inimestel palju!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht