Lew R. Berg 1968 ? 2005

Algernoni toimetus

27. IV lahkus siitilmast jäädavalt eesti ulmekirjanik Lew R. Berg, militaar- ja madinaulme üks järjekindlamaid praktikuid Eestis. Sellise kõlava pseudonüümi taga varjas end Leho Raie, kes teenis oma igapäevast leiba turva- ja valvetöötajana. Pseudonüümi all kirjutavate autorite puhul kipub enam kui tavapärane olema, et autori enda elust kuigi palju ei teatagi... ja eks see üks pseudonüümi kasutamise eesmärke ka on. Lew R. Berg meenutas sageli, kuidas ta koolipõlves oma esimese kirjandusliku tunnustuse saavutas, kirjutades kirjandi asemel ulmejutu ning saades õpetajalt hinnangu ?Sina pole seda kirjutanud?. Kas on see nüüd loojamüüt või nii juhtuski, seda ei saa tagantjärele enam keegi kindlaks teha ning kas see ongi oluline?

Laiem üldsus sai Lew R. Bergi loomingut esmakordselt lugeda 1995. aastal, mil ajakirja Mardus esimeses numbris ilmus autori lühijutt ?Põõsad?. Mardus jäigi Lew R. Bergi lugude peamiseks avaldamiskohaks, kuigi neid ilmus ka ajalehtedes Liivimaa Kuller, Postimees ja Sõnumileht ning ajakirjas Põhjatäht. Kaks juttu leidsid taastrükkimist koguteoses ?Eesti ulme antoloogia? (2002) ja üks antoloogias ?Õudne Eesti? (2005). Enim populaarsust saavutas Lew R. Berg sarjaga, mille keskseks kangelaseks on palgasõdur Williard. Sellesse sarja kuuluva lühiromaani ?Vaimudejõe viirastused? (1998) eest sai Lew R. Berg 1999. aastal eesti kaalukaima ulmeauhinna Stalker.

Kümne aastaga avaldas Lew R. Berg kokku ligi nelikümmend teksti ja kolm raamatut: romaani ?Tants tulle? (2000) ning jutukogud ?Tempel selvas? (2001) ja ?Reekviem ?Galateiale?? (2004). Käesoleval aastal peaks kirjastuse Eesti Raamat vahendusel ilmuma üks mahukas romaan ning käsikirjas on ka üks lühem romaan ja paar juttu.

Võib ju spekuleerida selle üle, et millist ni??i täitis Lew R. Bergi looming eesti ulmes, kuid on fakt, et iga inimese surm on traagika ning selles valguses on iga inimene unikaalne ja asendamatu.