Küsib/Vastab

Aili Künstler: Eesti juubeliaasta puhul Rakveres 23. ja 24. aprillil riiklikul tasemel korraldatud konverentsil „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa III“ jäi kokkuvõtvas vestlusringis kummalisel kombel domineerima hoiak, et häda on vaid väärtushinnangutes ning kui inimene ei näe emakeeles väärtust, ei suuda seda päästa ega hoida keegi. Koolikeel ja kõrghariduse toimemehhanismid on ometi riigi suunata? Hoiakute kujundamine peaks ju algama riigi poole pealt, mitte vastupidi, kui riik ja riigikeel on olemas.

Martin Ehala: Iga keele elujõud sõltub siiski lõppkokkuvõttes selle kõnelejate hoiakutest: kui nad otsustavad selles keeles oma lastega mitte kõneleda, sureb keel välja. Keelehoiakuid ei ole aga võimalik kujundada vaid populariseerimiskampaaniaga. Majanduslikust küljest mõjutab neid keele turuväärtus ehk see, millised eelised annab selle keele oskamine tööturul ja enesearenduses, emotsionaalsest küljest aga see, kui tugev emotsionaalne side on keele kasutajatel oma identiteediga. Keele mainekujunduses peab arvesse võtma mõlemat aspekti.

Kõigepealt tuleb teadvustada, mida on vaja teha, et tagada keele elujõud niihästi majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Kõige otsesem viis keelehoiakuid mõjutada on kindlasti riiklik keelepoliitika.

Selgemat keelepoliitikat on tingimata vaja kõrghariduse keelsuse küsimuses. Ülikoolide majandus- ja arenguhuvid on hakanud viimastel aastatel kiiresti kasvatama ingliskeelse kõrghariduse osakaalu. Ülikoolid kui avaõiguslikud institutsioonid ei saa aga lähtuda vaid oma huvidest, vaid peaksid olema ka Eesti ühiskonna jätkusuutliku arengu teenistuses. Paraku ei ole riigil eestikeelse kõrghariduse kui prioriteedi osas praegu keelepoliitiliselt selget seisukohta.

Selles valdkonnas on kindlasti vaja riiklikku regulatsiooni, et tagada eestikeelse kõrghariduse kättesaadavus. Ilmselt oleks vaja ministeeriumis mingit komisjoni otsustamaks uute ingliskeelsete õppekavade avamise otstarbekuse üle, et protsess ei läheks isevoolu teed kontrolli alt välja.

Teiseks on vaja raha, et hoida eesti keel aja nõuetele vastav: keeleressursid (sõnaraamatud jms) peavad olema elektrooniliselt kättesaadavad, samuti tuleb toetada uute keeletehnoloogiliste rakenduste väljatöötamist. Arendamist vajavad terminoloogia, erialaõpikud jm vahendid, mis võimaldavad eesti keeles suhelda ja eestikeelset haridust anda. Kirjakeele tehnoloogiline arendatus on kindlasti üks positiivseid keelehoiakuid kujundav tegur. Muidugi on vaja ka koordineeritud teavitust keele arendamisel tehtud edusammudest, et inimesed hakkaksid rakendusi ja teenuseid kasutama.

Otseselt keelega seotud tegevuse kõrval on kindlasti vaja tähelepanu pöörata ka identiteediarendusele, sest positiivsed keelehoiakud on otseselt seotud positiivse hoiakuga oma rahvusidentiteedi suhtes. See ei tohi aga olla kampaanialik. Kuigi näiteks laulupidu on üks keskseid rahvusidentiteeti tugevdavaid rituaale, ei tohiks see oma sisult muutuda didaktiliseks ja otsesõnu rahvuslikuks. Üheskoos läbi elatud üldinimlikud väärtused tugevdavad meie-tunnet, ülemäära etnotsentriline enesele kiidulaulu laulmine võib aga kergesti läilaks minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht