Kusagil kõrval

Nasta Pino

Glamuurse menukirjanduse kõrval on olemas üks “teine” kirjandus, inimlikum ja soojem, millest meil palju ei kõnelda.  

Kes vähegi ajalehti on lugenud, see teab Kerttu Rakket, Kati Murutari, Kadri Kõusaart ja Kaur Kenderit niikuinii. Need kenad noored inimesed ise ja nende sõbrad on ennast ja üksteist tutvustanud tihedalt ja jõuliselt. Korduvalt on välja hõigatud, et just nemad ongi kõige ostetavamad ja kõige loetavamad, kõige trendikamad ja innimad. Ju siis ongi. Eesti on nagu Island, iga kolmas inimene on kirjanik. Romaane kirjutavad poliitikud, pankurid, ärimehed, metsavennad, vangid. Jätkuks vaid lugejaid. Hiljuti küsisin ühelt teismeliselt, mida ta on kuulnud Juhan Jaigist. Poiss arvas, et ju oli mingi maletaja, aga võib-olla ka maadleja. Ei ole kuigi palju aega tagasi, kui laia kõmu saatel ilmus raamatupoodidesse Hiram. Kahju küll, aga täna on inimesi, kes ei mäleta, kas see veider sõna oli raamatu pealkiri või autori nimi. Proovisin ka toda üllitist lugeda, paarikümne lehekülje järel panin käest. Tundus, nagu olnuks selle teksti kokku pannud hästi konstrueeritud väga tark robot, mitte elus inimene. Ei olnud minu autor. Mida hoogsam on progress, mida kompuuterlikumaks ja virtuaalsemaks muutub maailm, seda enam tahaks ära metsa joosta. Elusa, käegakatsutava, soojaverelise elu juurde.

 

Niisugune viljakus võiks olla kirjanduslik sündmus

 

Kusagil kõrval on veel üks kirjandus. Selle teevad autorid, keda kunagi ei arvustata, kelle nimesidki teavad vähesed, sest nende raamatuid ei tutvustata ajakirjanduses, ei esitleta seltskonnas. On minugi kodusel raamaturiiulil luulekogu “Mäe kutse” (autor rakverelane Erich Meerja), “Läbi kõrbe” ja “Tuulte meelevallas” (näitleja Malle Pärn), “Hingamine” (harjumaalane Kaarel Erma). Põlvamaal Moostes elas haige naine Vaike Pilvistu. Tööõnnetusest jäänud vigastuse tõttu ei pääsenud see inimene aastaid kodust välja. Ta ei langenud masendusse, ta hakkas luuletama. Trükkipääsemiseks üsna keerulisel ajal ilmus temalt kolm kogu: “Hingeaken” (1982), “Käed” (1985) ja “Suur tee kõliseb kõrva” (1987). Naiseliku tundlemise kõrval on neis kogudes ilusat looduslüürikat ja ehedat elusolemise rõõmu…Vaike Pilvistu suri 67aastasena, täna mäletatakse teda vaid kodukülas.

Siinsamas Tallinnas elab Valter Kruut. Aastakümnete jooksul on tema luuletusi avaldatud perioodikas, lastejutte koguni kooliõpikutes. Kuid tuntust ei tulnud. Elukutselt pedagoog-filoloog, lõpetas ta oma varjusoleku kevadel 2000, avaldades esimese luulekogu “Libaelu”. Sealt edasi järgnesid “Varakapitalismi vara” (2000), “Eesli heinatöö” (2001), “Vanasõnade vägi” (2001), “Issanda loomaaed” (2002), “Läbi igatsuste valu” (2002), “Võimuloss ja miljonipeldik” (2002) ja “Südame laul” (2003). Lisaks veel nukunäidendeid ja jutte lastele. Niisugune viljakus võiks olla kirjanduslik sündmus. Kahjuks tundub, justkui poleks keegi seda tähelegi pannud. Ometi on neis enamasti satiirilis-humoristlikes, Eesti tänapäeva ellu kõige otsesemalt sekkuvates värssides andekaid leide, lausa pärlegi. Kui Sulev Nõmmik veel elaks, saaks ta siit mitu õhtutäit Kärna-Ärni repertuaari. Valter Kruut on sündinud aastal 1932. No miks sa, mees, ometi nii pikalt viivitasid ja ainult sahtlisse luuletasid!

 

Puhas nagu esimene lumi

 

Eesti ääremaal Hilande külas oma isakodus elab Ilmar Vananurm. Töötanud ehitajana, pedagoogina, tõlkijana (leedu keelest ja leedu keelde), ajakirjanikuna, tollimehena. Tuli kodupaika Setomaale tagasi pärast mitmeid elukohti ja seiklusi. Eestis teatakse Vananurme Setomaa taasühendamise tulise ja visa eestvõitlejana, on ka Toompea ees pikettinud. Ta ei ole loobunud lootusest oma esivanemate põlisalad, millest üle poole praegu Venemaa koosseisus, jälle kord Eestimaa külge tagasi liita. Tunnen Ilmarit mõniteist aastat, kuid ühel päeval selgus, et ei tea temast pooli asjugi. Tänavu suvel sattus täitsa kogemata kätte tema luulekogu “Lehed, tuulest kantud”, trükitud juba 1996, seega kümme aastat tagasi. Lehitsesin. Ja unustasin ennast lugema. Mõnda pala aina uuesti ja otsast peale. Piinlik, mul polnud aimugi, et see raamatukene on olemas. Luuletuste hindamine on alati väga isiklik asi, igaühel on siin oma mõõdupuu. Mulle meeldisid Vananurme värsid väga. Nendes on elamise rõõmu, aga ka kurbust, hingevalu ja mehelikku õrnust. Looduslapse looming. Vaba, ehe, siiras. Puhas nagu esimene lumi.

Kusagil siinsamas, väärt-, kõmu- ja kultuskirjandusega ühes aegruumis on veel üks kirjandus. Kahju, kui see kõrvaliseks jääbki.