Kui linnast saab elutu kest

Eduard Raska

  On arvatud, et inimeste sotsiaalne ühiselu kulgebki, peab kulgema visionääride, arvamusliidrite, eliidi taktikepi all. Teisisõnu, valitseb kujutluspilt inimühiskonnast kui suhteliselt arutust indiviidide massist, mida organiseerib korrastatud hulgaks, valitseb ja juhib õnnemaale eesmärgiteadliku vähemuse ehk eliidi, arvamusliidrite visionaarne vaimujõud. Siit johtuvalt kinnitatakse, et nimelt elitaarsed juhid ongi kutsutud ja seatud kujundama avalikku arvamust või looma ühiskonnaelu arengumudeleid, ütlema (massi)inimestele, mida nad peavad tegema, kuidas, missuguses olustikus elama, mis laadi tulevikku ihalema.

Põhijoontes samas ideestikus kulges minu arusaamist mööda ka hiljutine Tallinna visioonikonverents, kus ridamisi astusid üles targad inimesed kuulutamaks igaüks oma teadmiste, isikliku kogemuse ning veendumuste kohaselt oma tulevikulinna nägemust. Räägiti saavutustest ja anti kriitilisi hinnanguid, pakuti lahendusi linnaarenduses esile kerkinud  probleemidele. Iga esinemine eraldi, samuti konverents tervikuna oli vaieldamatult huvitav ning pakkus mõtlemisainet pikemaks ajaks. Eriliselt ärgitas mind kaasa mõtlema Mati Heidmets, kes sõnastas oma nägemuse  järgmiselt: linn pole asi iseeneses, vaid seesoleva kest.

Tõesti, kui linn ei ole asi, mida keegi, olgu visionäär, poliitik, elitaarne vaimuhiiglane või kõige tavalisem linnakodanik, tohiks, saaks oma nägemuse, oma suva järgi kujundada, mis ta siis on? Teame ju, et linna on ikka ja alati nimelt asjana käsitletud ja juhitud.  Nii meil Tallinnas kui ka mujal. Paraku teame sedagi, et enamasti pole juhtimisotsuste tulemused hoopiski need, mida loodeti või loodetakse. Näiteks hakkas Tallinn muutuma kõledalt inimvaenulikuks ja kriminaalseks nimelt siis, kui kavandati ning ehitati üles kommunismiajastu ideaalidega (visiooniga) kooskõlalised moodsad uusasumid. Moodne linn pidanuks juhtide-visionääride kujutluspildis võimendama inimestes nende paremat mina, pürgimust kollektiivsusele, usku helgesse tulevikku. Tegelikkuses aga külvas see vaid kurjuse idusid, usaldamatust ja hoolimatust teiste suhtes.

Kirjeldatule vägagi sarnaseid arengusuundi on täheldanud USA sotsioloogid. Nii kirjutab Francis Fukuyama raamatus “Suur vapustus” sellest, kuidas traditsiooniliste linnaasumite rekonstrueerimine moodsa linnaarhitektuuri kaanonite vaimus hävitab Ameerika suurlinnades turvalist ühiselu ja toob selle asemele kapseldunud, anonüümsete indiviidide massiolemise, eluviisi, kus pole kohta sotsiaalse ühiselu koostöövõrgustikele, inimlikule hoolimisele ja abivalmidusele, küll aga levib narkomaania,  vägivald,  kriminaalsus kõigis selle avaldumisvormides.

Sedalaadi ettevõtmiste ning nende (sotsiaalsete) tagajärgede uurimisest sugenebki veendumus, et linn insenerliku tehnorajatisena, hoonete, teede ja tänavate enam või  vähem korrastatud kooslusena, kommunikatsiooniliinide, töö- ja puhkekohtade hulgaga jms ongi vaid vorm, mis kasvab välja teatavast sisust ja allub sellisena või vähemalt peegeldab sisu toimimise ning arengu seaduspärasusi, seisab hea sisu elujõu eest.

Kuid mis on sel juhul sisu? Leidmaks vastust, ei saa nähtavasti loota visionääri või arvamusliidri  subjektiivselt isikulisest ideaalist, ambitsioonist vmt kantud nägemustele. Visionäär, arvamusliider kannab endas ja esindab üksikisiku kujutlust heast, meelepärasest, soovitavast.

Isikukesksest vaatepunktist paistab ühiskond kui niisugune, ka linnaühiskond, ennekõike ja peamiselt statistilise nähtusena, teatava hulga üksikindiviidide füüsilise kooseksisteerimisena mingil territooriumil, asumis, hoonestus. Sedalaadi pildis tõusevad tahes-tahtmata esiplaanile püsitegurid territooriumi ja rajatiste näol, samas kui indiviidid, iga linnaelanik eraldi, kes n-ö tulevad ja lähevad, jäävadki juhulike statistide rolli. Visionääri pilk ja tähelepanu keskendub peamiselt välisele vormile, mida parimal juhul uuritakse selle seostes abstraktsete inimühikute mingis etteantud või kavandatud suurusjärgus. Niisuguse uurimise ja hinnangute korral lähtutakse enesestmõistetavalt põhimõttest, et kõik, mis näib hea ja ilus kogu (sama üksikule) visionäärile, on kasulik, hea ja ilus linna(ühiskonna)le, samuti igale üksikule linnaelanikule.

Ometi see nii ei ole. Jah, inimesed põlvkond põlvkonna järel, aegade algusest tänaseni ja siit lõpmatult edasi oma igapäevase sotsiaalse elu toimingutes tõepoolest ehitavad ühiskonda, ühiselulise eksistentsi sotsiaalset ruumi ja seda nii materiaalselt kui ka vaimselt. Kuid selles grandioosses ja lõputus ehitusprojektis loovad inimesed ennekõike iseennast ehitusmeistritena nii igaüks eraldi oma individuaalsete võimete ja ambitsioonide tasandilt kui ka kõik koos teatava sotsiaalkultuurilise organismina.

Teisisõnu: ennekõike ja peamiselt ehitavad nad, lihvivad ning kohandavad muutuvatele keskkonnatingimustele olemise eriomast sotsiaalset viisi, mitte selle kesta, vormi. Viimane kujuneb inimese sotsiaalse eneseteostamise paratamatu kõrvalproduktina, omandades ühtlasi sisule sobiliku inimliku kuju.

Just sellepärast ei saagi inimese ja ühiskonna suhet mõtestada pelgalt üksiku ja hulga statistilises seoses, samuti mitte (arutu) massi ja (valgustatud) visionääri igavikulises ning selles mõttes tardunud eraldatuses. Tegelikult kirjeldavad mõisted “inimene” ja “ühiskond” üht ja sama reaalsust – inimest sotsiaalse eneseloomise ja eneseteostamise terviklikus protsessis.

Minu arvates on väga tabavalt inimese ja ühiskonna dialektilist ühtsust iseloomustanud nimekas Saksa sotsiaalteadlane Norbert Elias, kes on illustreerinud ühiskonda kui omavahelises sõltuvuses inimeste dünaamilist suhtepõimingut seltskonnatantsu näitega. Nagu tants, nii sünnib, elab ja areneb liikumises teineteise poole, indiviidide suhete sõlmumises, koostoimimise harmoonia kujunemises, turvalise ühiselulise ruumi (kui keskkonna, kui olemise kesta!) loomise katkematus protsessis.

Linn ja ka ühiskond laiemalt säärasena, nagu seda mitmesuguste väliste rajatiste ja eluavalduste kujul näeme, on järelikult vorm, mis sünnib ja kujuneb inimeste vaba sotsiaalse eneseteostamise protsessist kui sisust. Kuid sama kindlalt tohib järeldada, et  seal, kus puudub võimalus või tingimused inimeste vabaks eneseteostamiseks, seal, kus vorm surub maha, lämmatab individuaalse subjektsuse elava loomingu, kidub või sureb lõpuks hoopis välja nii ühiskond kui ka sotsiaalseks ühiseluks võimeline inimene. Jääb vaid mass ja nimetu/anonüümne massiindiviid talle iseloomuliku kapseldumisega, hoolimatusega teiste, sageli ka iseenda vastu, käitumusliku ettearvamatusega.

Pole mingit alust loota, et linna sotsiaalse sisu puudumist saab asendada,  kompenseerida pompoossete kõrghoonete säraga. Pigem vastupidi, mida rohkem välist peibutavat hiilgust, mida enam võõrandub sisu, jättes järele vaid tühja, inimlikkust hävitava vormi, seda  värdjalikumaks muutuvad olude sunnil või lausa jõuga särava kesta varjus toimetava massiinimese käitumuslikud reaktsioonid nii tema enda  privaatkapslis kui ka avalikus linnaruumis. Lakkab olemast, sureb linn sinus eneses, sinu jaoks ning sünnib ja kosub mürgiseenena linnaks nimetatav inimvaenulik teras- ja klaaskonstruktsioonide džungel. Linnaarenduse tegelik probleem selles ongi, kuidas seda kõike vältida või pöörata tagasi eluterve sotsiaalsuse rööbastele.