Keeleseaduse veerandsada

Kaarel Tarand

Kas keeleseadus üldse oli mõistlik Eesti kireva etnilise tausta, kuid venekeelse immigrandipere lõimimiseks, kui eesti keele positsioon oli põhiseadusega kaitstud?

Millegipärast vaatavad inimesed seadustele pahatihti teisiti kui näiteks tehnika- või toidukaubale. Tehnoloogiad vananevad, toit rikneb, kuid seadused ei lange automaatselt ega turujõu toimel mängust välja ja puuduvad järelevalveametid, kes sunniksid halbu ja vananenud ning tarbetuks muutunud seadusi letilt korjama. Tõsi, Eesti riigis on paar õigusaktide revisjoni uuel ajal läbi viidud ning hulk „surnud” reegleid selle tagajärjel ametlikult tühistatud. Samuti ei ole meil enam näiteks muistsest jõus aadli ning pärisoriste talupoegade suhteid reguleerivaid õigusakte, mis sest et talupoegi maal veel leidub ja meedias suurustleb mitugi „rüütlit” ning mõõga ja ristimantli kandjat, kes on endale lasknud joonistada koguni perekonnavapi.
Üldiselt valitseb aga siiski veendumus, et kui kord mingit eluvaldkonda või nähtust õiguslikult reguleerima on asutud, ju sel siis ikka mingi mõte peab olema ja jäägu see nii igavesti. Pikapeale kaob asjade algus ajaloo hämarusse, õigusakti olemasolu saab osaks rahvuslikust traditsioonist. Eksistentsiaalselt tundlik väikerahvas tõlgendab aga oma algse otstarbe kaotanud tööriista, olgu see siis karuäke, reheahi või püha hiis, käibest kõrvaldamise iga katset kui vaenlase rünnakut iseolemise tuuma suunas.
Eelöeldu ei tähenda kaugeltki, et kõik need ausad ja tublid inimesed, kes keeleseaduse esimesest versioonist kuni praegu jõusolevasse on südamega panustanud, oleksid teinud tühja ja mõttetut tööd. See, mida ka suure avaliku tähelepanu all viimases mõne aasta taguses ringis korrastada püüti, on kindlasti vajalik. Iseasi, kas soovitud tulemusteni jõudmiseks on parim teha just eraldi keeleseadus.
Nagu Sirbis aastate jooksul korduvalt selgitatud, tuli keeleseaduse kirjutamise algtõuge väljastpoolt. Okupeeritud Eesti helged pead ajasid 1988. aastal, mil NSVL kavandas kõigil okupeeritud aladel vene keelele ülimuslikku staatust andes läbi viia kiire venestamise, lihtsalt Peltsebuli Peltsebuliga välja, kui tõukasid kohaliku marionettide võimuorgani ülemnõukogu ennetavale tõrjetegevusele, mis päädis ENSV keeleseaduse vastuvõtmisega jaanuaris 1989. Toonase seaduse mõte oli takistada eesti keele avalikust kasutusest väljatõrjumise jätkumist ja kiirenemist, unistavam osa aga lootis eesti keelele pisutki eluõigust ka juba lõpuni venestatud eluvaldkondades.
Kiiremini kui toonase keeleseaduse loojad oleksid osanud arvata, taastati Eestis põhiseaduslik kord täies ulatuses ning kadus valdav osa neist eeldustest, mille tõttu oli vaja enesekaitseks keeleseadust. Põhiseadus andis eesti keelele riigikeele staatuse, rahvusvaheliste lepete alusel viidi lõpuks välja ka Venemaa okupatsiooniväed. Pärast põhiseadusliku riigikogu valimist 1992. aasta sügisel ei saanud enam keegi kuidagi öelda, et eesti keel võiks valitseva ametivõimu tegevuse tõttu surve alla sattuda või tahtlikult kahjustada saada.
See ei tähendanud siiski, et esimese keeleseadusega salaja soovitu oleks kõik kohe realiseeritud olnud. Põhiseaduse kehtestamisega ei võtnud eesti keel riigikeelena, asjaajamis- ning suhtluskeelena oma kohta sisse ühtlaselt üle maa. Ja ei ole seda teinud tänaseni, olgu keeleseadus nii kange kui tahes ning seda täide viiv keeleinspektsioon keskmisest järelevaatajast meelekindlam. Oli üsna pea selge, et keeleseadus, mis oli loodud ühekordse ebaõigluse kaotamiseks (ja võinukski kanda avalikus ruumis ja ametliku suhtlemise reformi aluste seaduse nime), ei saanudki korrastada pika aja jooksul muutuvaid tsiviilsuhteid.
Võrdluseks: eraomandile rajatud majandussuhete taastamiseks Eestis tehti ühekordse korda loova aktsiooni õiguslikuks katteks omandireformi aluste seadus ja muu sellest järelduv. Edasine püsivate omandisuhete reguleerimine ei saanud siiski toimuda omandireformi seadustepaki pideva muutmise ja täiendamise abil, vaid tööriistaks jõustati kiirkorras hoopis asjaõigusseadus, mille põhimõtted on tänaseni üldjoontes hästi vastu pidanud.
Niisiis peab tagantjärele küsima, kas keeleseadus üldse oli ja saigi olla mõistlik juriidiline lähenemistee Eesti kireva etnilise tausta, kuid venekeelseks ühendatud arvuka immigrandipere (keda teravam poliitikasuund on nimetanud ka tsiviil­okupantideks) lõimimiseks pärast seda, kui eesti keele positsioon oli põhiseadusega lõplikult ja täielikult kaitstud. Ei saanud ja ei olnud. Seaduse eestkõnelejad on seda juba ammu isegi taibanud, mistõttu keeleseaduse viimase redaktsiooni teravik suunati avalikes aruteludes hoopis näiteks ajakirjanduskeele ning lõbuasutuste nimede korrastamisele.
Samal ajal tajub eesti avalikkus, et kui kuskil eesti keelega hätta jäädakse, näiteks Ida-Virumaal või Lasnamäel, siis peab viga peituma just keeleseaduses. Keeleseaduse abil suudetakse pisut ehk mõjutada mõne venekeelse kooli Moskva-meelset direktorit, kuid see ei taga ega saagi tagada ühtset riigikeelset üldharidussüsteemi Eestis. Kuid just kooli (ja sedakaudu ka kodude) eestistamine, mitte mõnele eksinud ametnikule hoiatuse tegemine või keeleeksamile saatmine on eesti keele kaitse ja kogu riigis ühtlaselt kehtestumise võtmeküsimus. Parlament võib patriootiliste kõnede saatel heaks kiita veel viis keeleseaduse täiendatud redaktsiooni, kuid Lasnamäed sellega ei eestista, kuni sealset koolielu pole suudetud allutada riigi ühtsele keelestandardile.
Paar nõrkuse musternäidet veel. Keeleseaduse §10 näiteks sätestab, et omavalitsuse asutuses käib asjaajamine eesti keeles. Üldhariduskool on omavalitsuse peetav asutus, kuid vähe kasu on sellest, kui „asjaajamiseks” koolis peetakse vaid selle bürokraatiat, aga mitte põhitegevust ehk õppetööd. Sessamas paragrahvis kehtestatakse eestikeelse asjaajamise nõue ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Kahjuks on sellest loendist ebaõiglaselt välja jäänud Eesti erakonnad, mis küll juba aastaid on peaaegu täielikul riiklikul ülalpidamisel ja seega võrreldavad riigi osalusega MTÜdega. Küsimus on, mis keeles küll käib asjaajamine ja elu Keskerakonna noortekogus, mille uutest liikmetest juba paar-kolm aastat 90% on pärit venekeelsetest peredest ja koolidest? Mis kasu on keeleseadusest sellise pommi tiksumise lõpetamiseks?
Mõistagi võime asendustegevusena muretseda ka mõne ingliskeelse kohvikunime, noorteslängis vohava anglitsismi või ajalehes leiduva lollaka pealkirja pärast. Neid muresid peab vabal maal lahendama kultuurinorm. Seadust tema täies ranguses on vaja siis, kui kuskil on kaalul riigi põhikord ja julgeolek. Ses viimases pole keeleseadusest just palju abi loota, mistõttu võiks ta enne pensioniikka jõudmist kenasti ära saata. Riiulile, näiteks. Taganemis- ja kaitselahingute faasist oleme keeleküsimustes ammu välja jõudnud (refrään: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii), rünnakul kasutatakse hoopis teisi relvi ja taktikat. Tuld!