Euroopa Liit, mitmekeelsus ja tõlkimine

Kõik ELi tõlketeenused, nii kirjalik kui ka suuline tõlge, lähevad maksma umbes 1,1 miljardit eurot aastas, vähem kui 1% ELi iga-aastasest eelarvest ja umbes 2 eurot iga ELi kodaniku kohta aastas.

HEIKI PISUKE, ELi Nõukogu eesti keele osakonna juhataja, TÜ professor

1993. aastal sõnastas Umberto Eco ühe keelepoliitika tunnuslause „Euroopa keel on tõlkimine“. Mitmekeelsus on Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, kehastunud Euroopa integratsiooni aluslepingutes ja nõukogu 15. IV 1958 määruses nr 1, millega määrati kindlaks ühenduses kasutusel keeled. Tänase päeva seisuga on ELis 24 ametlikku keelt, mida räägitakse 28s liikmesriigis. Juriidiliselt on kõik ametlikud keeled võrdsed ja ELi õigusaktide keeleversioonid autentsed, eelisseisundis ei ole ükski.

Mitmekeelsus on praegu väga kuum teema seoses Euroopa digitaalse ühtse turu loomisega. Digimajandus ja ühtne digiturg on ELi üks tipp-prioriteete. 6. mail avalikustas komisjon oma kaua oodatud ühtse digituru strateegia. Eriti väiksemates liikmesriikides on avaldatud lootust, et ühtne digiturg tuleks luua mitmekeelsuse printsiibil ja peaks toimima kõigis 24s ametlikus keeles. Seda kinnitati ka Riias kõrgetasemelisel konverentsil aprilli lõpus. Statistika näitab, et 43% eurooplastest ostab internetist kaupu ja teenuseid ainult omakeelsetelt pakkujatelt ja paljud e-teenused on piiratud rahvuskeele piiridega. Internet on tänaseni suures osas ingliskeelne ja tõlkevahendina domineerib Google Translate. ELi keeletööstuse ja tarbijate huvigrupid väidavad, et uusima keeletehnoloogia ja ELis arendatud masintõlke toel saab Euroopa riikide keelepiirid ületada ja muuta ühtse e-turu tõepoolest mitmekeelseks.

Euroopa Liit on
maailma suurim „tõlkefirma“

XXI sajandil on tõlketööstus oluline osa keeletööstusest, kultuuritööstuse ühest harust. See on üks dünaamilisemalt arenevaid valdkondi. USAs tehtud prognoosi kohaselt oodatakse 2010. kuni 2020. aastani globaalse tõlketööstuse mahu kasvu 42% ja kasvu igal aastal kuni 12%, globaalse tõlketööstuse maht ulatub aga 2018. aastaks 37–39 miljardi dollarini. Hiina tõlkijate assotsiatsiooni andmetel on maailmas praegu 640 000 tõlkijat. Maailmas on üle 25 000 tõlketeenust pakkuva firma. Suurimad tõlketeenuste turud on Euroopa ja Põhja-Ameerika, Kesk- ja Ida-Euroopas tõlgitakse rohkem kui Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Okeaanias kokku.

Euroopa Komisjoni tõlke peadirektoraat (DGT) on loonud veebipõhise infokeskkonna Language industry web platform (LIND-Web). 2009. aastal avaldas DGT uurimuse ELi keeletööstuse kohta („Study on the size of the language industry in the EU“). Selle kohaselt oli 2008. aastal ELi liikmesriikide keeletööstuse maht 8,4 miljardit ja 2015. hinnanguliselt 16,8 miljardit eurot. Iga-aastane kasv ka karmidel majanduskriisi aastatel on olnud üle 10% aastas.

Kõik ELi tõlketeenused, nii kirjalik kui ka suuline tõlge, lähevad maksma umbes 1,1 miljardit eurot aastas, vähem kui 1% ELi iga-aastasest eelarvest ja umbes 2 eurot iga ELi kodaniku kohta aastas. Kirjaliku tõlkimise osa on umbes 850 miljonit eurot. See on mitmekeelsuse poliitika hind, millega kindlustatakse kõigile ELi kodanikele keeleliselt võrdne kohtlemine.

ELi institutsioonide tõlketeenistustes töötab kokku üle 4500 töötaja, kellest tõlkijad moodustavad ca 60% ja tõlkeassistendid ca 15%. 2013. aastal tõlgiti institutsioonides üle 4,6 miljoni lehekülje dokumente. Käibe ja tööjõu seisukohast on EL maailma suurim „tõlkefirma“.

ELi institutsioonid (v.a nõukogu) tellivad märkimisväärses ulatuses tõlkeid erasektorist, väljasttellimine võib ulatuda 20–90% tõlkemahust. See annab liikmesriikide keelefirmadele ja vabakutselistele võimaluse osaleda suures ELi tõlkeäris. Kuid turumajandus on karm. Näiteks, Tšehhi päritolu tõlkebüroo Skrivanek võitis 2013. aastal Poola firmade ees Euroopa Parlamendi 3,5 miljoni eurose tõlkehanke dokumentide tõlkimiseks poola keelde. See büroo tõlgib ELi dokumente ka eesti, läti, poola, rumeenia, tšehhi ja slovaki keelde. Bürool on harukontorid kolme­teistkümnel maal kolmel kontinendil.

Ka Baltimaade tõlkebüroodel ja vabakutselistel on meie mastaape arvestades edulugusid, kuid tõlkesektori dünaamikat ja Eesti head haridustaset ning edumeelset IT-ettevõtluskeskkonda arvestades võiks Eesti tõlktööstus olla üks „Eesti Nokia“, panustades uutesse tõlketehnoloogiatesse (eriti masintõlkesse) ja tõlketeenuste pakkumisse Euroopa ja globaalsel turul.

Tõlkimine eesti keelde

Kui Eesti ühines 2004. aastal ELiga, siis oli eesti keelde tõlgitud ühenduse õigustiku (acquis communautaire) maht 91 674 lehekülge, 2013. aastal pidi Horvaatia ühinemiseks tõlkima juba 154 000. Nüüd on acquis 170 000 lehekülje piirimail. Ühinemise eel juhtis Eestis kogu tõlketööd õigustõlke keskus. Intensiivseimal perioodil oli ametis 85 töötajat ja enamik õigusakte tõlgiti majasiseselt. ELiga ühinedes Eesti ajaloo esimene tööstuslikul alusel tegutsev tõlkimise suurettevõte likvideeriti, suur osa tõlkijaid jätkas ELi institutsioonides.

Praegu on eesti keele kirjaliku tõlke osakonnad või väiksemad kirjaliku tõlke üksused kaheksa ELi institutsiooni tõlketeenistustes Brüsselis, Luxembourg’is ja Frankfurdis. Eesti keele suulise tõlke üksused on kolmes ELi institutsioonis. Tähtis roll õigusaktide ja kohtulahendite tõlkimisel on nõukogu, parlamendi ja kohtu keelejuristidel.

Kõige suurem eesti keele tõlkeosakond on komisjoni tõlke peadirektoraadis (DGT). Nõukogu tõlketeenistuse ja parlamendi tõlke peadirektoraadi (DG TRAD) osakonnad on umbes samas suurusjärgus. Kokku töötab nimetatud kolmes institutsioonis üle 100 tõlkija, lisaks tõlkeprotsessi tehniliselt toetavad assistendid. 2014. aastal tõlgiti eesti keelde üle 200 000 lehekülje õigusakte, poliitilisi, majanduslikke jms tekste. Viimase kümne aastaga on tõlgitud kaugelt üle 1,5 miljoni lehekülje eurotekste.

ELi institutsioonide puhul võib rääkida tõlgete tööstuslikust tootmisest. Tõlgitav dokument läbib oma teel mitmeid tootmiskonveieri etappe, kasutatakse spetsiifilist tõlketarkvara, tõlkemälusid, andmebaase ja masintõlke võimalusi, koosseisuliste tõlkijate (ELi ametnike) valik on standardiseeritud ja toimub Euroopa Personalivaliku Ameti kaudu. Seejuures ei ole ELi tõlketööstus pelgalt lehekülgede tootmine, sest tõlkimine on alati seotud kultuuri loomisega. ELi institutsioonides Brüsselis ja Luxembourg’is tehtud tõlgetest saab kas vahetult või ühtlustamise käigus Eesti õiguskultuuri osa, institutsioonide tõlkijad ja keele­juristid panustavad aga oma tõlgete, uute terminite loomise ja keelekogukondade koostööga ka Euroopa kultuuri.

Ma arvan, et Eestis saaks märgatavalt parandada nii tõlkija kui ka keelejuristi (juristi-lingvisti) ameti nähtavust ja prestiiži, samuti uute tulijate ettevalmistamist ülikoolides. Tõlkijad Brüsselis ja Luxembourg’is on sillaehitajad. Nad teevad oma tööd Euroopa ja Eesti heaks ja annavad väga olulise panuse meie omakeelse kultuuri ja terminoloogia arengusse.

Kõik selles artiklis avaldatud arvamused kuuluvad autorile ega väljenda ELi institutsioonide ametlikku seisukohta.