EKI suured teod – „ÕS 100“

AILI KÜNSTLER

Johan Henrik Pajupuu

Koos Tiiu Ereltiga uue ÕSi koostanud Tiina Leemets, Maire Raadik ja Sirje Mäearu annavad ühtlasi päevast päeva ka keelenõu. „ÕS 2018“ toimetaja Maire Raadik: „Enne EMOsse minekut võiks perearsti juures ära käia ehk enne kui helistada keelenõuande telefonil, kust saab keelelist esmaabi, tasuks ÕS lahti teha – ÕS on täpselt nagu perearst.“

Johan Henrik Pajupuu

Eesti põhiseaduse mõtte edasikandmisel on kahtlemata suur roll kirjakeele korraldamisel, et tagada eesti keele kasutamine kõikjal – vältimatult kõrghariduses ja teaduses. Esimene „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“ ilmus 1918. aastal ja oli vastses riigis kohe käepärast võtta (nüüd veebivariandis samuti). Vastu eesti keele aastaks kuulutatud 2019. aastat võtan „EV 100“ tähe all kulgenu keeleteadlaste panusest rääkides appi eesti kirjakeele algaegade keelemehe Jakob Hurda 1871. aastal ilmunud kirjatöö „Kas eesti keelele uusi sõno tarvis“.1 Jakob Hurt: „Tahame meie Eestikeelt kõrgemais koolides õpetada lasta – ja seda tahame meie ommeti, – siis peab meie kirjakeelt veel häste haritama ja rahvas peab harimist kannatama.“

Künstler: Hurt: „Keele harimise tööst on uute sõnade otsimine ehk sünnitamine tähtis ja tarviline jago; temata keel täielisemaks ei saa.“ Millest uus ÕS koos seisab? Küllap on aluseks ikka ennekõike senised ÕSid?

Maire Raadik, ÕS 2018“ toimetaja: Jah, uus ÕS seisab põhjal, mille on rajanud sajandi jooksul ilmunud ÕSid. Kõige tugevama kihi on sellesse andnud 1976. ja 1999. aasta ÕS: esimesest on tulnud märksõnastiku tuumosa, millele teises lisati seletussõnaraamatu abil näitestik ja keelehooldekirjutiste toel keelesoovitused. Eelmistele väljaannetele toetumine annab ÕSi normingutele püsivuse ja järjekindluse, kuid sellel on ka varjukülgi: nagu iga sõnaraamatukoostaja teab, võib sel moel mõni praeguseks täiesti tundmatu sõna rännata märkamatult sõnaraamatust sõnaraamatusse. ÕSi toimetamine pakub seetõttu aeg-ajalt ikka üllatusi. Päris uusi sõnu on „ÕS 2018s“ kokku 2600, sealhulgas uusi märksõnu umbes 800. Kui võrrelda 1976. aasta ÕSiga, on praeguses ÕSis ligikaudu 12 000 uut sõna.

Margit Langemets, EKI sõnaraamatute peatoimetaja: Sõnad tulevad ja lähevad, sõnadega juhtub seesama mis kõige muuga elus: need muutuvad, nagu muutub kogu maailm. Nüüdsama kirjutas Toomas Paul Postimehes (2. XII 2018), et „vabaduse saime slaavlastelt, priiuse germaanlastelt“, tuletades meelde, et „nii sõna vaba kui ka prii on eesti keeles laenud“, kusjuures ühel hetkel tõrjus üks teise kõrvale. Praegu eelistame vanavene päritolu vaba ja vabadust. Sõnade päritolu uurijad jaotavadki sõnad kaheks: ühed on omasõnad – omatüvesid on eesti keeles umbes 3500 –, kõik ülejäänud on laensõnad. Enamik eesti keele sõnu on laenud. Küsimus on selles, kas jätame oma keelde tsitaatsõna (flash card keeleõpperakendustes), mugandame selle kuju (show’ asemel sõu) või asendame omakeelsega (yuppie’ asemel pintsaklipslane). Peale sõnade ja väljendite laenatakse ka tähendusi. Tähenduste kujunemine on universaalne nähtus, mida toidavad metafoor, metonüümia, analoogia ja muud keele loomulikud protsessid.

Künstler: On ilmselge, et laenamiseta ei saa läbi ükski keel, ometi on mõned laenud ka mõttetud, n-ö trendikaup. Hurt: „Tuttav asi on, et, kui kellelgi midagi puudub, siis tema hää naabri käest laenab. [—] Asjata on iga laen, mis mitte puuduse pärast ei võeta ja tarvitust ei täida, vaid mis tühjast mõtteahtrast tujust tuleb ehk sest ahtakesest arvost, kui oleks külaleib igakord puhtam ja parem. Niisugune asjata laenamine on, nõnda kui muido inimese elos, niisamuti ka sõnade poolest alati nurjatu, rikub auu ja ei too ühtigi tulo.“ Hoolimata sellest, et adresseerima tähenduses ’käsile võtma, lahendust otsima’ sobimatust eesti keelde on selgitatud juba „ÕS 2013s“ ja varemgi, pole haritud kirjutajate hulgas adresseerimise tuhin põrmugi kahanenud. Kui palju on uues ÕSis tulnud selgitada mõttetute laenude sobimatust?

Tiina Leemets, „ÕS 2018“ koostaja: ÕS pakub endiselt kohati ka tõlkevasteid, näiteks casting võiks olla uudissõna rollimine ehk rollide jaotamine või prooviesinemine, ettelaulmine, -tantsimine, -mängimine vm. See, et casting on ÕSi märksõna, ei tähenda ingliskeelse sõna soovitamist. Võõrsõnade kasutamine inglispärases tähenduses on aga tõesti küsitav. Iseenesest võib sõnade tähendus aja jooksul muutuda, ent kuidas peaks inglise keelt vähem oskav eestlane aimama, et anekdootlik tähendab mõne kaasmaalase tekstis mitteametlikku või piloteerimine katsetamist? Tuntud väliseesti keeleteadlane Ilse Lehiste on võõrmõjulisi tähendusmuutusi võrrelnud mängureeglite muutmisega teise mängija teadmata.

Künstler: Seesama eesti keeles sageli ingliskeelses tähenduses pruugitud adresseeriminegi on küllalt tihti kasutusel. Hurt: „Mõned poolest haritud Eestlased elavad sagedaste ka pea poolest võõra keele laenu varal. Pea iga tõine sõna nende suus on võõrast keelest võetud. Nad ei tereta nõnda kui muud Eestlased, vaid ütlevad „Morgen“ ehk „Traastu“. Nad ei „tallita“ mitte, vaid „virtsahvtitavad“. [—] Iseäranis hull on mõistmata keelte segamine mõnikord linna paigus ehk mõnes mõisas. Sääl pannakse lapsi „viije“ sisse ja „viijitakse“ senni kunni lauda „tekitakse“; sääl seotakse „huudid“ „pintvaadiga“ „nage“ külge ja tehakse ma ei tea mis veel ära.“ Tänapäeval levib ka iga populaarse meediategelase pole minu teetass, dekaad kümnendi asemel (eesti keeles tähendab dekaad 10 päeva) või mõni muu tõlkeoskamatusest tulenev leidus ühismeedia toel kulutulena. Kui palju on ÕSi sisu muutnud korpusest ehk suurest elektroonilisest tekstikogust päringute tegemine? Kui sageli peab üks sõna seal esinema, et sõnaraamatusse pääseda?

Raadik: Sagedus on üks kriteerium, mida sõnade valikul arvestame, kuid on muidki: võtame arvesse, kas mõiste on oluline, kas sõna sobib eesti keelde, kas sõna kohta on midagi tähtsat öelda jne.

Langemets: Globaalkülas elades ei õnnestu meil end keeletrendidest välja lõigata. Pidevalt uuendatavad korpused peegeldavad uuenevat keelekasutust väga kujukalt. Sõna sõnaks (resp. sõnaraamatusse) võtmise üle otsustab üldjuhul kogenud leksikograaf vastavalt (oma sõnakogu) kokkulepitud reeglitele. Ka uue seletava sõnaraamatu sisu on suuresti muutunud: vanasse (2009) on maha jäänud ligi 40 000 sõna, juurde on võetud üle 15 000 sõna – just korpuse põhjal.

Künstler: Kas soome keel laenuallikana on praegugi produktiivne, nagu Hurda ajal, mil too leidis: „Mõned Soome sõnad lähevad kül ka enam kõrvale meie keelemurdest, aga sugu ja loom käib siiski kokko. Mis Soomes meie sõnadest tõisiti käib, sel on oma kindel seadus kudas ta tõisiti käib. Kes neid seadusi tundma on õppinud, võib igakord kergeste Soome sõna Eestlaseks ümber muuta“?

Leemets: Nii suurt soome eeskuju nagu keeleuuenduse ajal või 1990. aastatel praegu märgata ei ole. Uusi laene leidub ikka, sageli argikeeles, nagu pehmo või relakas, ent näiteks romu on selle sajandi algul võetud argikeelest kirjakeelde. Juba 2013. aasta ÕSis esitatud argikeelne reka on aga hea näide, mis kindla seaduse järgi teisiti käib: soome rekka kahest k-st saab meie kirjapilti paratamatult jääda ainult üks.

Sirje Mäearu: „Uue ÕSi uutest märksõnadest on ligikaudu pool liitsõnad ja ligi viiendik tuletised.“

Künstler: Hurt: „Parem kui laenamine on igakord ja igas asjas see, kui omast käest kudagi korda saame. Nõnda on lugu ka sõnade poolest, mis keeles tarvitame. Keeled sünnitavad ise omast varast uusi sõno.“ Kuidas on aastal 2018 „mõnest küla ja kodo murdest mõne sõna, mis hää ja sündis“ kirjakeeles kasutuselevõtuga?

Raadik: Väga värsket näidet, kus mõni murdesõna oleks kirjakeelde toodud, öelda ei oska, on paratamatu, et murdekeele osatähtsus sõnavara rikastamise allikana kahaneb. Vahest üks näide argikeelest: paarutama, mis on Saare- ja Hiiumaa murdekeeles olnud tuntud kui ’kütma; kuumas leilis vihtlema; (pikalt) keetma’, on nüüd saanud tähenduse ’kihutama, ringi ajama’. Päritolult on paarutama tõenäoliselt vene laen, tulnud vene nimisõna пар ’aur, toss, leil, leitsak’ käändevormist пару. 2000. aastate algul on üldkeelde jõudnud aga näiteks sõna välp tähenduses ’korraline ajavahemik’, see sõna on registreeritud Hiiumaalt vanemast murdekeelest ja võetud kasutusele tehnikaterminina.

Künstler: Või sellega, et „üsna uusi sõno sünnitame“?

Sirje Mäearu, „ÕS 2018“ koostaja: On ju teada, et eesti keel on liitsõnarikas. Peale liitsõnade moodustatakse meelsasti ka tuletisi. ÕSi uutest märksõnadest on ligikaudu pool liitsõnad ja ligi viiendik tuletised. Sama jaotumus võib iseloomustada ka uusi artiklisiseseid sõnu. Märksõnadena on lisatud näiteks sellised liitsõnad nagu ainepunkt, andmekorje, angersäga, eelpension, eluterve, klikimeedia, kodanikupalk, kuvatõmmis, kvoodipagulane, kõrgmood, külmageel, liiklusraev, looduskaamera, lähisuhtevägivald, näotuvastus, näputoit, omastehooldus, palgavaene, peibutuspart, rasvapõletus, riigikool, selvekassa, sõidujagamine, teemaviide, tuleskulptuur, viipekaart, äriingel, kusjuures enim on uusi liitsõnu soo-esiosaga: sooidentiteet, sooneutraalne, sooneutraalsus, soospetsiifiline, soostereotüüp, sooteadlikkus, soovolinik. Tuletiste hulgast leiame sellised sõnad nagu annetaja, eutaneerima, invasiivne, jõukur, kaabeldama, kahjumlik, kolmandikuline, krõbedik, kumjas, kuuetine, küüditatu, liikuvus, lävend, mentorlus, metsandik, modellindus, nõmetsema, promilline, pööring, rahastus, rahvuseti, rohestama, sajakesi, sõstik, tegum, täristi, uskkond ja vanemlus.

Künstler: Keeletoimetajakogemuse alusel saan öelda, et algajad kirjutajad soovivad oma keelt rikastada ka vanema või haruldasema sõnavaraga. Vahel ei sobi valitud sõna kahjuks sugugi ei teema ega kontekstiga, vahel sobib, aga on lauses vales positsioonis, käändes või esitatud koos kohatu naabersõnaga. Kuna vanemat ilukirjandust loetakse järjest vähem, tundub, et ÕSiski võiks olla rohkem näitelauseid kui seni, sealhulgas just varasema keeletarvituse kohta.

Raadik: Varasema keeletarvituse ja vanema ilukirjanduse kohta on näitelaused kenasti olemas „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“, iga huviline leiab need sealt.

Langemets: Tõsi, näited on kirjutajale väga olulised, et sõna tähendusest aru saada. Kui tunda mis tahes keele eriomaseid sõnakombinatsioone, saab selles keeles ka loomulikult ja ladusalt rääkida ning kirjutada. EKIs on valmis saanud esimene omalaadne eesti naabersõnade sõnastik, kust leiab 10 000 sagedasema täistähendusega sõna sagedasemad paarilised. Näiteks kohv on eesti keeles hea, kange ja kuum (mitte tugev, nagu inglise keeles). Kohv aurab, jahtub, ergutab. Kohvi juuakse, pakutakse, keedetakse. On koorega, piimaga, meega kohv. Vanema keele näiteid leiab kasutaja nüüd ka 1918. aasta ÕSi veebiliidese kaudu: näeme sõna kujul kohw ning DIGARist sedagi, et 1909. aasta Päewalehes on reklaamitud „Kohwi operaamatut“, hind 1 rbl.

Künstler: ÕSi esitluspeol tuli jutuks selline sõna nagu bränd, mille asemel soovitate endiselt kasutada tootemarki. Keeleteadlane ja ühtlasi kogenud keeletoimetaja Tiia Valdre leiab, et bränd on juba täiesti tavaline sõna ja sel kujul võiks seda kasutada ka normingukohast keelekasutust nõudva stiilitasandi puhul. Mina tajun seda siiani slängisõnana, tootemargil on mu meelest aga kerge vananemismaik juures. Miks ei ole te otsustanud võõrsõnana lihtsalt brandi kasuks? On ju normikohased skanner, grafiti jms? Võõrtähed, võõrsõnatähed ja g, b, d ä-tähe kõrval on kuidagi maotud, a-ga variandid aga minu meelest väga head.

Raadik: Kuivõrd mõiste on eesti keeles ammu tuttav ja sõna selle jaoks olemas, pole laenu järele tarvidust. Seetõttu ei ole ka päevakorda kerkinud, kas maitsekam oleks öelda a-ga või ä-ga. Lisaks on brand inglise keeleski üsna mitme tähendusega. ÕSis pakutud vasted võimaldaksid mõistetes konkreetsust, kas räägime (toote)margist või mainest, imagost.

Künstler: Kui ingliskeelse zombie tagant juba e ära kaotada, siis võinuks eesti sõnaks saada ehk juba sombi, kes on inimeste igapäevas sama sage tegelane kui pitsa ega hääldu enamasti ei helilise z-iga ega ka tsombina mitte. Kui palju on kirjakeelde lisandunud mugandatud tsitaatsõnu?

Leemets: Me ei kirjuta ju ka sookauplusest ega Poola slottidest, kuigi hääldame zookauplust ja zlotti just nii ja mitte heliliselt. Tuntumaid võõrkeelseid sõnu on eesti keelde mugandatud läbi aegade, näiteks 1925. aastal õpetas ÕS kirjutama cello asemel tšello ja 1940. aastal gillette’i asemel žilett. Uuest ÕSist leiab mugandid aikidoo, burkiinid, denge(palavik), kimtši, kurling, makroon, raamen, selfi jpt.

Künstler: Kas mõnd terminit otsides on mõtet ÕSi järele haarata või on mõttekam kohe eesti keele instituudi suurima terminibaasi Esterm (http://termin.eki.ee/esterm/) kallale minna, appi võtta IATE (http://iate.europa.eu/) või Termeki (https://term.eki.ee/termbases/index/)?

Raadik: Tasub ikka vaadata igalt poolt. Häid oskussõnastikke ja terminibaase on veel, näiteks mitmekeelne hariduse ja kasvatuse sõnaraamat, eestikeelsete taimenimetuste andmebaas, raamatukogundussõnastik, sõjandusterminite baas jt.

Künstler: Käänd- ja pöördtüübid kipuvad teatavasti nihkuma. Kui palju leiab uuest ÕSist selliseid sõnu, mille mitmel viisil käänamine-pööramine on nüüdsest normingukohane, ja neid, mille muuttüüp on lõplikult vahetunuks tunnistatud? Millal selline otsus tehakse?

Raadik: Seekord ÕSis niisuguseid muudatusi tehtud ei ole. Sõnade käänamise-pööramise normingu muudatusi arutab vajaduse korral Emakeele Seltsi keeletoimkond, ettepanek tuleb enamasti ÕSi koostajailt ja paar teemat on praegu ootel.

Künstler: Huvitav, millised nimelt?

Raadik: Nimetan ühe: ÕSi 7. tüübi omadussõnade käänamine, nt kas ainult habraste, habrastele, nagu näeb ette senine norming, või ka haprate, hapratele.

Künstler: Veebruaris peaks valmis saama EKI uus sõnastikuportaal Sõnaveeb. Just valminud „ÕS 2018“ vabariigi 101. aastapäevaks sinna veel ei jõua, aga küllap see ikkagi teoks saab. Kas sõnaraamatus esitatud näitelauseid saab siis ka kuulata, samuti iga sõna hääldust ja käänamist eraldi?

Langemets: Jah, kõik sõnakogudes esitatud näitelaused loeb ette meie instituudis loodud süntesaator – seesama, kes loeb ette ka leheuudiseid näiteks Postimehes ja Ekspressis. Kuulata saab ka eri vältes sõnavormide hääldust (need on sisse lugenud inimesed), samuti tsitaatsõnade hääldust (need esitavad eesti emakeelega inimesed, kes valdavad vastavat võõrkeelt väga hästi). Kuulatav materjal on pärit „Eesti keele põhisõnavara sõnastikust“ (2014) ja „Võõrsõnade leksikoni“ (2015) veebiversioonist.

Künstler: Sõnaveebiga jõutakse sõnastikunduses täiesti uuele tasemele. Mis tahes keeleüritustel ongi mulle jäänud mulje, et keeleinfot ja -abi on tohutult, aga inimesed ei leia seda üles. Kas sellega olukord muutub?

Langemets: Mõistagi loodame, et muutub. Vähemalt püüame vältida dubleerimist omaenda sõnakogude puhul. Tahame inimesteni tuua info sõnade, mitte sõnastike kohta. Sõnaveebi kaudu pääseb kasutaja ligi nii uutele kui ka kõigile vanadele sõnadele, sealhulgas kogu naabersõnadega seotud keelerikkusele. Lausa hüppeline on asjaolu, et Sõnaveebiga jõuab eesti keele info nüüd ka igamehe nutitelefoni. 2019. aastal alustame ka ÕSi soovituste lisamisega Sõnaveebi.

Künstler: Tõepoolest, pole ju kellelgi keelatud kasutada ka Hurda üle saja aasta tagust keelt – see vaid rikastaks meie keele-elu –, kuid on ilmselge, et ametliku asjaajamise, teaduse ja hariduse keeleks omaaegne kirjakeel tänapäeval enam ei sobi. Milline sobib, selle peaks iga inimene ÕSis esitatud juhiste ja soovituste alusel tuvastada suutma. Lõpetuseks ei saa ma jätta osutamata, et järjest sagedamini ilmuvad minu keeletoimetaja-silma ette eesti kodakondsus, Eesti keel jms praeguste normingute kohaselt ilmvõimatud sõnapaarid. Hoolimata digivõimalustega kaasnenud pädeva keelehariduse igakülgsest kättesaadavusest olen sunnitud küsima: kas keelehooldetöö on olnud täiesti asjata ja oleme sealsamas, ühtlustamata kirjakeele ajajärgus, kus rohkem kui sada aastat tagasi? Toona muretses Jakob Hurt, et „mõni kirjamees on oma emakeele teravama tundmise kogoni nüriks lasknud minna ja mõtleb võõras keeles, kelle sees teda õpetati ehk kelles ta oma igapäävast tööd teeb“, ning arvas, et „täielisem kirjakeel toob kõigele rahvale suuremat tulo, sellega ka igale üksikule inimesele“. Mida mõtleme nüüd – omariikluse tingimustes?

*   Tsiteeritud väljaandest: Jakob Hurt. Keelemees. Koostanud Jaak Peebo ja Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 2012.

 

„EV 100“ Eesti Keele Instituudis

Juba 2017. aastal sai hõimumaa Soome 100 aasta juubeli puhul tasuta kättesaadavaks „Soome-eesti suursõnaraamatu“ (2003) veebiversioon. Eesti riigi juubeliaastat jäävad tähistama paljud uudisteosed. Pidulikus sarjas on esimesena kasutajani jõudnud „ÕS 2018“ ja „ÕS 1918“ kommenteeritud veebiväljanne. 2019. aastal, mis on kuulutatud eesti keele aastaks, jõuab jaanuaris veebi uus „Eesti-soome sõnaraamat“, samuti „Eesti õigekeelsuskäsiraamat“. Veebruaris esitletakse EKI uut sõnastikuportaali Sõnaveeb, kus saadaval kaks uhiuut sõnaraamatut: „Eesti keele sõnaraamat 2018“ ja „Eesti keele naabersõnad 2018“. Sealt leiab ka kaks uuendatud kakskeelset sõnaraamatut: „Eesti-vene õpilase ÕSi 2018“ (1. trükk 2011) ja „Eesti-vene sõnaraamatu 2018“ (1. trükk 1997–2009). 2019. aastal jõuab Eesti murrete sõnaraamat poole peale (ilmub suurtöö 31. vihik) ning veebis kasutatavaks saavad kõik seni ilmunud vihikud. Kogu keelevara on kõigile tasuta kättesaadav EKI kodulehel või uues Sõnaveebi portaalis.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht