Edgar Valter 21. IX 1929 – 4. III 2006

 

4. märtsi lumepäikeseline päev viis endaga kaasa Edgar Valteri, kunstniku ja lastekirjaniku, huumori- ja loodusesõbra. Päikest, valgust, elurõõmu ja -tarkust on tulvil suurem osa Valteri loomingust. Kurb on mõelda, et enam ei sünni tema käe all ühtki uut maali, raamatut ega illustratsiooni... Samas on Valteri loominguline pärand nii mahukas ja mitmekesine, et sellega saaks täita mitme suurmehe eluloo: ta on illustreerinud üle 250 trükiteose, millest 170 ringis on lasteraamatud, kirjutanud-joonistanud 15 pildi- ja juturaamatut lastele, teinud suurel hulgal karikatuure (ainuüksi karikatuurikogumikke on tema sulest ilmunud 8) ning maalinud õige mitme suure saali jagu õlimaale ja akvarelle. Unustada ei saa ka Edgar Valteri loodud vabagraafikat, eksliibriseid, plakateid, teatriafišše, filmi- ja lavakujundusi ning pidevat koostööd ajakirjandusega.

Valteri loomingust kõneldes võib tunduda uskumatuna, et meistril puudus akadeemiline kunstiharidus: kaheksalapselises peres kasvanud nooruk joonistas küll juba poisipõnnina igal võimalusel, kasutades modellidena nii oma õdesid-vendi, naabrilapsi kui ka koeri-kasse, kuid pärast Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli lõpetamist 1945. aastal hakkas edasiõppimise asemel leiba teenima hoopis lukksepaõpilasena, madrusena, maalrina, transporditöölisena, trükitöölisena… Joonistamishuvi aga jätkus ning kasvas: esimese trükiproovi tegi Valter juba 15aastasena, kui Õhtuleht avaldas ühe ta karikatuuridest.  Järgnesid rohked reportaaž- ja portreejoonistused ajalehtedele-ajakirjadele, postkaardid ning raamatuillustratsioonid, mis võimaldasid viljakal noormehel juba 21aastaselt jääda vabakutseliseks. 1956. aastal võeti Valter kunstnike liidu liikmeks.

Edgar Valter on andnud kuju paljudele eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluvatele raamatutegelastele: Ellen Niidu Krõllile, Eno Raua Sipsikule ja naksitrallidele, Jaan Rannapi Agu Sihvkale ja Nublule, Aino Perviku Kunksmoorile ja Arabellale. Tema loodud on ka 1997. aastast koolides kasutusel Leelo Tungla – Ene Hiiepuu aabitsategelased.

1987. aastast alates oli Valteri elu seotud Võrumaa ja Pöörismäe taluga, kus kunstniku pere elas algul suviti, hiljem aga püsivalt. Sealsete tarnamätaste peidust ilmutasid end kunstnikule täiesti uued tegelased pokud, kelle eluolu ei saanud Valter kirjeldada ainult joonistustena, vaid pidi ka sõnad appi võtma. 1994. aastal ilmus esimene Edgar Valteri autoriraamat – “Pokuraamat”, mis mõjus tõelise imena tollase kesise trükitehnikaga värvivaeste algupärandite seas ja tõi ilusa pöörde meie lastekirjanduse avaldamisse. Loodus ja selle hoidmine kuulusid Valteri meelisteemade hulka ning pokud inspireerisid teda kirjutama-joonistama ka “Pokuaabitsat” ja selle mahukat järge  “Pokulugusid”, mis ilmusid aastal 2004, kunstnikust kirjaniku 75. sünnipäeva eel.

Pokude avastajana on Valter pälvinud suurt tunnustust: “Pokuraamat” sai aastatel 1995-1996 nii Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna, Nukitsa konkursi kunstniku- ja kirjanikuauhinna, A. H. Tammsaare kirjanduspreemia kui ka riikliku kultuuripreemia kunstialal, samuti kanti autor Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja. Edgar Valter on mitmeid kordi võitnud auhindu Nukitsa lastehääletusel ja tema illustreeritud raamatud on saanud diplomeid viie kaunima eesti lasteraamatu konkursil. 1997. aastal võitis Valteri Kullast vilepilli  auhinna Bratislava illustratsioonide biennaalil. 2001. aastal pälvis kunstnik Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia ja talle anti Valgetähe III klassi teenetemärk.  2005. aastal kuulutas Eesti Kunstnike Liit Edgar Valteri oma auliikmeks.

Tunnustust on leidnud ka Valteri karikatuurilooming: auhindade hulka kuuluvad muu hulgas nii grand prix Kuldne Aisopos Gabrovo huumorifestivalil (1989) kui ka kodumaine Meie Mats (1991).

Läbi aegade on Edgar Valter maalinud. Pöörismäe talu aidas-ateljees ilmus lõuenditele kunstniku omanäoline maailm, kus valitseb rahu ja vaikus. Valteri maalitud inimesed elavad kõrvuti loomade ja metsavaimudega, figuurides puudub kunstniku kujutatud raamatutegelaste hoogne liikuvus.  Valteri maalid kujutavad linlasele ehk müstilisena tunduvat looduslähedast keskkonda, kus pole olemas “mugavust” . Viimase aja töödest koostas kunstnik pühapäevaselt helge maalinäituse, mille avamise puhuks sõitis ta suvelõpul koguni Haapsallu, mis oli temasuguse suurtest sündmustest ja rahvahulgast eemale hoiduva mehe jaoks päris ebatavaline: tavaliselt läkitas ta pidustustele ja isegi auhindade kätteandmise tseremooniatele oma pereliikmeid, sõpru või kunstitervitusi. Sama näitus rändas edasi Tallinna, kuid selle avamisele Kiek in de Köcki tornis Valter enam tulla ei jaksanud, ning ka Viljandis ja Pärnus avati ekspositsioonid ilma meistri juuresolekuta: võitlus raske haigusega nõudis viimased jõuvarud.

Edgar Valteri viimase aastakümne suur ja ilus unistus Pokumaa looduspark, kus oleks hea olla nii lastel, lindudel-loomadel kui ka taimedel, jäi aga kahjuks meistri eluajal täitumata. Võib-olla oli see unistus liiga suur, et selle saaks ellu viia üks kunstnik, üks piirkond, üks põlvkond…

Kindlasti oli see unistus küllalt suur selleks, et pärandada see tuhandetele väikestele ja suurtele eestlastele, Edgar Valteri lugejatele ja mõistjatele.

Meistri käsi on lõpetanud oma töö, millest saavad osa veel paljud uued põlvkonnad. Ja siiski on kurb, et meister on oma töö lõpetanud.

Sügav kaastunne Merle ja Külli Leppikule ning kõigile Edgar Valteri lähedastele.

Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus,

ajakirjad Hea Laps ja Täheke

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht