„Beiträge” 200

Külli Habicht

„Beiträge” panuseks tuleb pidada eesti keele täiesti uuel tasemel väärtustamist ja ühtse kirjakeele väljaarendamise taotlusi.

2013. aastal möödus 200 aastat esimese teadusliku eesti keele ja kultuuri teemalise ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” ehk „Lisandusi eesti keele täpsemaks tundmaõppimiseks” (1813–1832) ilmuma hakkamisest Pärnus. See tähtsündmus oli eesti kultuuri arengu teel loogiline jätk. Oma uudsuses ja haardeulatuses oli see siiski üllatav ja omast ajast ees algatus, mis pani aluse ühtse kirjakeele taotlustele, eesti keele teaduslikule kirjeldamisele ja uurimisele ning eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tõusule. Tänu kõigele sellele peamegi „Beiträge” perioodi, tollaseid ideid ja neid kandnud inimesi ka tänapäeval oluliseks.

Ajastu taust
Iga idee ja algatus sünnib mingis taustsüsteemis, seotuna oma aja mõttemallide, kultuuritraditsiooni ja oludega. „Beträge” toimetaja Johann Heinrich Rosenplänteri aeg oli herderliku valgustuse aeg. Paradoksaalselt tundub, et Rosenplänteri missioonitunnet ja omakasupüüdmatut rahvuslikele ideedele pühendumist on ka tänapäeval lihtsam mõista tollaste valgustusideede taustal ja alles algava rahvusliku äratuse vaimus. Arvatavasti peitub just selles ajas seletus arusaamale, et idee on väärtuslikum kui maine vara ja isiklik hüve. Tänapäevases kasumlikkusele orienteeritud maailmas tundub selline omakasupüüdmatu ideele pühendumine üksjagu võõrastavgi. Seda enam on siin aga, mida praegugi eeskujuks võtta, kui mõelda kultuuriväärtuste ja keele kestlikkuse kindlustamisele.
Aeg on oluline faktor ka ideede arengu mõistmisel. Meenutagem siinkohal lühidalt XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse olulisemaid keelepoliitilisi sündmusi. Juba XVIII sajandi lõpul levisid kirjasõna kaudu valgustusideed: ilmus igapäevaelu korraldamist ning haiguste ravimist õpetavaid ajakirju ja raamatuid (nt 1766–1767 A. W. Hupeli tõlgitud „Lühhike öppetus …”). 1806. aastal ilmus esimene ajaleht, Tarto maa rahwa Näddali-Leht, mis oli tõenäoliselt üks esimesi regulaarseid talurahvalehti maailmas. XIX sajandi alguses tõlgiti eesti keelde nõudlikumaid seadusetekste. 1802. aastal taasavati Tartu ülikool, kus hakati õpetama ka eesti ja läti keelt, 1803. aastal alustas tööd esimene eesti keele lektor – eesti keelest sai esimest korda ülikooli õppekeel. Suhtumine eestlastesse ja eesti keelde oli muutumas.

Rosenplänteri isikutaust
Rosenplänteri püüdlusi aitab peale ajastu meelsuse paremini mõista ka tema enese elukäik. On isegi ootuspärane, et Valmieras saksa perekonnas sündinud Rosenplänter pani keelenähtusi tähele ärksamalt kui mõni väiksema keelepagasiga inimene. Igal juhul on juba „Beiträge” esimesest vihikust ilmne, et teda juhib teadlaslik uudishimu ja valgustuslik ind leida siinsest keelest üles need rikkused, mida ehk varasemad kirikukeele autorid pole osanud tähele panna. Juba „Beiträge” avanumbri esimeses lauses nimetab ta silmatorkavat vastuolu eesti raamatukeele ja eestlaste tegeliku kõnekeele vahel. Tema eesmärk oli ka ühtlustada kirjakeelt mõistlikul viisil, et siinsetel baltisaksa pastoritel oleks hõlpsam kohaliku rahvaga suhelda. Selleks et tegelikule keelekasutusele lähemale jõuda, ei tulnud häbeneda ühtki abinõu, ka talupojalt keelenõu küsimist. Eks teeninud ka „Beiträge” vihikutes avaldatud laulu-, jutluse- ja seadusetõlkekatked ning rahvaluule jm algupärased tekstinäited sedasama eesmärki. Ei ole kahtlust, et Rosenplänter tegutses ajakirja välja andes kui valgustaja, keda innustas soov siinset kultuuri ja keelt edendada.

„Beiträge” omas ajas ja praegu
„Beiträge” esmaoluliseks panuseks tuleb pidada eesti keele täiesti uuel tasemel väärtustamist, ühtse kirjakeele väljaarendamise taotlusi, rahvakeele sõnavara ja grammatika uurimist ning selle kaudu ka kirjakeele rikastamist. Ajakirja veergudel pakutakse välja hulgaliselt kirjakeele arendamise põhimõtteid, mida on rakendatud ka hilisemas keelekorraldustöös.
„Beiträge” kui uudne ideeline foorum koondas tollased ärksamad kirikuõpetajad ja haritlased juurdlema ja diskuteerima eesti keele ja kultuuri teemadel. Olgu siin aktiivsematest kaastöölistest nimetatud näiteks August Wilhelm Hupelit, Otto Wilhelm Masingut, Johann Wilhelm Ludwig von Lucet, Johann Friedrich Hellerit, Arnold Friedrich Johann Knüpfferit jt. Kindlasti ei saa nimetamata jätta ka „Beiträge” veergudel sõna võtnud esimesi eesti päritolu kirjamehi, nt Kristjan Jaak Petersoni ja Abram Holterit. Kokku oli kaastöölisi üle 30. „Beiträge” avas aruteluks teemasid, mis tollases kultuuriruumis ei pruukinuks muidu nii laia kõlapinda leida, kas või ühtse eesti kirjakeele väljaarendamine, mida ajakirja veergudel korduvalt arutati ja mis inspireeris ka Rosenplänterit ennast.
Ehkki eesti keeleteadus on 200 aastaga väga palju edasi arenenud, meetodid muutunud ja materjal kättesaadavam, jääb „Beiträge” siiski enamikus keeleteaduse valdkondades alusepanijaks ja traditsiooni loojaks. See puudutab nii keelesüsteemi osade kirjeldusi, keeleteaduslike diskussioonide tava kujundamist, huvi keele päritolu ja tegeliku kasutuse vastu kui ka keele ja kultuuri teemade väärtustamist. Aastast 1832, mil „Beiträge” lõpetas ebasoodsate olude, mitte toimetaja initsiatiivi vähenemise või ideenappuse tõttu ilmumise, läks veel üle poole sajandi, kuni kirjutati esimesed tõsiseltvõetavad eestikeelsed teaduslikud keelekäsitlused. Eesti keelt väärtustav mõtteviis hakkas aga vähehaaval juurduma ning väljaandel oli selles suur roll.
Imetlust tekitab see, kuidas Rosenplänteril õnnestus panna omaaegsed baltisaksa estofiilid ühiselt tegelema eesti keele ja kultuuriga ning missugune sünergia sellest tekkis. „Beiträge”-põlvkonna ideed toetasid rahvusliku liikumise kõrgaja põlvkonda – selleski väljendub aegade side ja tollase eesmärgistatud tegevuse väärtus. „Beiträge’ga” algab eesti keeleteadus, ka rahvusbibliograafia traditsioon ning pannakse alus rahvapärimuse talletamisele.
Mida kasulikku võiksime „Beiträge” ajast tänapäeva üle võtta? Arvan, et isegi olulisem kui keeleteaduslikud ja keelepoliitilised seisukohad on Rosenplänteri inimlik innustav eeskuju ja eesmärgile pühendumine, tema romantiline kiindumus oma uurimisobjekti ja ühtaegu ratsionaalne lähenemine „võimalikult palju kasu võimalikult paljude jaoks”. Rosenplänteri kui ajaülese ideemehe teaduslike ja kultuuriliste teenete peatükk koos „Beiträge” nimega on loodetavasti sees ka 100 ja 200 aasta pärast ilmuvates eestikeelsetes õpikutes.