Pärnu aasta eesti keele ajaloos – Salomo Heinrich Vestring 350

Karl Pajusalu

Eesti keele uurimise ja arendamise keskusteks peetakse ikka Tallinna ja Tartut, suurem osa eesti keele uurijaid ja edendajaid on elanud neis linnades. 200 aastat tagasi hakkas aga Pärnus ilmuma esimene eesti keele uurimisele pühendatud teaduslik ajakiri, Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteri toimetatud „Beiträge”. Pärnuga seoses tõuseb esile Jannseni ja Koidula töö eestikeelse kirjasõna arendamisel, XX sajandil mitmete sealt pärit kirjameeste, kirjanike ja keeleteadlaste tegevus. Ühe esimesena toob Pärnu eesti keeletöö kaardile siiski Salomo Heinrich Vestring, kes sündis Pärnus 1663. aastal ning koostas seal u 300 aastat tagasi esimese eesti rahvakeelest lähtuva eesti-saksa sõnaraamatu „Lexicon Esthonico Germanicum”. Trükiti see küll alles aastal 1998, kuid juba XVIII sajandi algupoolest oli see käsikirjalisena keskseks allikaks eesti keele sõnavara mitmekesisuse avamisel.

Vestringi sõnaraamat ei olnud pelk sõnaloend, samavõrd tähtis koht on rikkalikel vormi- ja lausenäidetel, mille hulgas ka unikaalset rahvaluuleainest. Rohkesti on kohanimesid, sealhulgas peaaegu kõigi tollaste kihelkondade nimed; sõnavara jagab ta ka mõisterühmadeks.

Suurema täpsusega on edasi antud sõnade hääldus. Vana kirjakeele reeglite järgi tähistas ta sõnarõhku, osutades mõnikord ka esma- ja teisevältelistes sõnades teise silbi vokaali pikkust, nii elloos ’elus’, Karroost ’karust’, likoob ’liigub’, törgooks ’tõrguks’. Vestring esitab juba mitmeid eesti keele ajaloos uuenduslikuks peetavaid vorme. Kaasasaütlev kääne on juba tänapäevasel kujul, seda kinnisväljenditeski: Jummalaga jätma ’jumalaga jätma’, Hä melega ’hea meelega’; on kaudse kõneviisi mineviku lühivorme: Lained Weretant lootsiko Kaksepiddi ’lained olevat veeretanud lootsiku kaksipidi’.

Silma torkab variantsete keelendite hulk, näiteks kust-tähenduses: Kottust ~ Koddunt ~ Kotto ’kodust, kodunt’. koju-vormide hulgas toob ta eesti keelealal harilike Kojo ja Koddo kõrval ka Kodda, mille vaste on hiljem üles kirjutatud ainult Salatsi liivi keelest: koda ’koju’.

Sõnaraamatus on teisigi vorme, mis eesti keelest kaduma läinud, ent alles hoitud liivi keeles. Näiteks vana soomeugriline leema-tulevik, mida Paul Ariste püüdis veel 1970. aastatel velmata. Vestring esitab leeb-vormiga mitmeid lauseid: Puhk leeb hä, puhk jälle Kurja ’kord saab hea, kord jälle halb’, ehk leeb kül ollad ’ehk saab küll olla’, Temma leeb sääl käinut ’tema käib seal ära’ jms. XX sajandil on Eesti alal leeb ~ liib olnud kasutusel veel üksnes Saaremaal, Muhus ja Kihnus, Vestringi keelenäited kajastavad aga ennekõike Pärnu kandi keelt 300 aastat tagasi.

Ka Eesti eestikeelse kohanimena on juba täiesti olemas – Eestima ~ Eestma ’Eestimaa’, leiame hulga Edela-Eesti ja Eestiga seotud Põhja-Läti kohtade nimesid, nt Kihno-ma ’Kihnu’, Runo-Ma ’Ruhnu’, Tahkoranna Ninna ’Suurna (poolsaar Tahkurannas)’, Lukko-Lin ’Luke’, Ruhja-ma ’Ruhja ümbrus’, Sallatse Jöggi ’Salatsi jõgi’. Rohkesti on esitatud sõnaraamatus ka Edela-Eesti jm maastikusõnu, nagu Joom G. ma ’joom, liivase põhjaga meremadalik’, Rawwa ’rava, kivise põhjaga meremadalik’ või petk ~ pötk ’põtk, koht meres, kuhu räimevõrgud sisse lastakse’. Vestringi kokkupuuted eestlaste eluoluga olid ilmselgelt palju sügavamad kui tavaliselt ühel baltisaksa pastoril.

Sõnaraamatu lõpus on ka eraldi lõunaeesti sõnade loend. Vestring ei mõelnud oma sõnaraamatut tehes normatiivselt. Mitmed 300 aasta eest Pärnu keelde kuulunud sõnad ja vormid, mis on iseloomulikud Vestringi sõnaraamatule ja 150 aastat hiljem veel näiteks Koidula keelele, nagu tend ~ tänd ’teda’ ja param ’parem’, on jäänud tänaseks unustusse. Ometi on Vestringi sõnaraamatul püsiv koht eesti kirjakeele ajaloos, sest see näitab, et mõneski mõttes oli eesti rahvakeel 300 aastat tagasi avaram kui tänapäeva eesti kirjakeel. Kas eesti kirjakeele loomulik arengutee ei võiks olla ka unustatu meeldetuletamises ning Tallinna ja Tartu kõrval teistegi Eesti piirkondade keelerikkustega arvestamises?