Vanavanemate kodukeele aussetõstmine muutunud keeleruumis
Riigikeele formaalne kehtestamine ohustab riigis kasutusel piirkonnakeeli, kuid ei taga riigikeele kestmist, kui keele prestiižikeskus on keelekogukonnast väljaspool. Millised tingimused ja tegurid tagaksid elu võru keelega samas olukorras keeltele? Jutt on keelest või keeltest, mida kunagi kasutati kindlas paikkonnas iga päev, arutlemata selle keele staatuse, klassifikatsiooni, prestiiži või muu selletaolise üle, kuid mis praegu jäävad riigikeele ja meedias kasutusel keelte varju. Võru keele ajaloost Lõunaeesti keelt peetakse üheks vanemaks iseseisvaks läänemeresoome keeleks. Kuigi lõunaeesti keel oli ja on Tartu-, Mulgi- ja Võrumaal küll natuke isesugune, eristub see selgelt põhjaeesti keelest nii sõnavara, grammatika, foneetika kui morfoloogia poolest. Erinevalt eesti keelest on võru keeles (lõunaeesti keele järeltulijas) säilinud ühisläänemeresoome ajast pärit vokaalharmoonia. Võru keelt eristab eesti keelest veel larüngaalklusiili esinemine, ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemine, oleviku ja mineviku erinevad eitussõnad, tagaeitus ja palju muud. Kuigi sageli arvatakse, et võru kirjakeel on aktivistide viimaste aastate väljamõeldis, siis paraku on kirjalik võru keel (lõunaeesti keel) sama vana kui kirjalik eesti keel (põhjaeesti keel). Kirjaoskuse edenemine ning trükikunst toetasid omal ajal nii põhja- kui lõunaeesti keele kasutamist kuni XIX sajandi lõpuni. Võrokestele ja tartlastele ilmus vaimulik kirjandus lõunaeestikeelsena ja ka koolides käis õppetöö lõunaeesti keeles.
Põhjaeesti keele mõju Lõuna-Eestis kasvas XIX sajandi keskel, kui anti välja hulk põhjaeestikeelset õppe- ja muud kirjandust, õppetöö Lõuna-Eesti koolides muutus järk-järgult põhjaeestikeelsemaks. Siiski trükiti veel 1885. aastal võrukeelne aabits, sest aabitsa autori Johann Hurda arvates pidanuks võrukeelsed lapsed esmalt oma keeles lugema õppima ja alles seejärel alustama õpinguid põhjaeesti keeles. Majanduslikud ja ideoloogilised põhjused viisid lõunaeesti keele kasutamise vähenemiseni ja ühtse rahvusliku identiteedi aluseks kujunes n-ö tallinna keelele üles ehitatud eesti kirjakeel. 1887. aastast hakati Eesti koolides üle minema vene keelele. Küllap oli ka see üks põhjusi, miks Eesti Vabariigi algusaastatel otsiti ja rõhutati eesti rahvast ühendavaid sümboleid ja üheks selliseks sai ühine keel.
1930. aastate keskpaigas kujunes välja ühtse kirjakeele normikesksus. Lõunaeesti keelt ei käsitletud enam iseseisva keelena. Erinevusi eesti kirjakeelest peeti piiratud koodiks või koguni lohakaks keelepruugiks. Ka pärast II maailmasõda oli „ühtne” ja „puhas” eesti keel taas kasutusel venestamisvastase sümbolina. Kõrvalekaldeid normeeritud kirjakeelest peeti halvaks, sest sellega arvati nõrgendavat eesti keele vastupanu venestamisele. Teadlikult kujundati välja keelehoiakud, mis halvustasid ühtsest eesti kirjakeelest erinevaid regionaal- või murdekeeli. Omaaegset ideoloogilist keelepoliitikat võib mõista, iseasi kui põhjendatud selline hirm oli. Vaatamata Eesti kohakeelte või murdekeelte kasutamise vastastele hoiakutele XX sajandil, on neid keeli suuliselt põlvest põlve edasi antud mitteametliku suhtlusvahendi ja kogukonnakeelena. Praegu pole küll põhjust arvata, et võrokeste võru või eesti keeles oleks näha venestamise mõjusid.
Mina ise olen pärit kodust, kus kõneldi keeles ja kirjutati kirjakeeles, kusjuures kõnelda sai ka kirjakeeles. Näiteks teles ja raadios kõneldi kirjakeeles. Kui oli vaja ajada tähtsat või ametlikku juttu, ka siis kõneldi kirjakeeles. Võõra kohta kusagilt kaugemalt öeldi, et ta kõneles kirjakeeles. Eks meil oli juttu ka keelte nimedest: meie kodukeel oli võru keel, mida mõned kutsusid ka võru murdeks või võru murrakuks, ning kirjakeel oli eesti keel. Koolis näiteks kõneldi kirjakeeles ja tunniplaanis olid eesti keele, s.t kirjakeele tunnid. Oma lapsepõlvest ma ei mäleta võru ja eesti keele vastandamist või ühe keele halvustamist ja teise ainuõigeks pidamist. Mõlemad keeled olid kasutusel paralleelselt ja keelevahetus käis automaatselt vastavalt olukorrale – kakskeelne suhtlemine oli mu loomulik keelekeskkond. Kuigi, mu lapsemeelgi tabas ära ideoloogilise keelehoiaku: kui raamatutes, filmides või teatritükkides oli vaja kujutada rumalat inimest, siis pandi ta sageli kõnelema murdekeeles, seevastu targad, haritud ja muidu eeskujuks sobivad tegelaskujud kõnelesid alati kirjakeelt.
Keelevahetusest
Eesti piirkonnakeeli mitte soosiv keelepoliitika ja ideoloogilised keelehoiakud on avaldanud oma mõju. Lõunaeestlased on vahetanud või vahetamas oma lõunaeesti keelt põhjaeesti keele vastu. Mis on keelevahetus? Keelevahetuse kui üldise nähtusega on tegemist siis, kui paljud keelekogukonna liikmed otsustavad keelt vahetada või teevad selle otsuse oma laste eest ja selle tulemusel hakkab keele emakeelena kõnelejate arv vähenema. 1998. aasta uuringu põhjal kõneleb ainult viiendik võrokestest oma lastega pidevalt võru keeles. Nooremate lapsevanemate (25–44 aastat) hulgas on selliseid ainult 12%. Seega on suure osa võrokeste keelevahetus kahjuks juba toimunud. Küsimus on, kas võrokesed suudavad hoida mitmikidentiteeti või nende lokaalne identiteet hääbub.
Võib ju arvata, et võrokeste keelevahetus ei ole mingi probleem, sest keelt vahetanud võrokesed kõnelevad nii oma laste kui üksteisega ju riigikeeles ehk eesti keeles. Seda olukorda sobib ilmestama mu kogemus Bhutanis kõneldavate keeltega. Bhutan on Eestiga umbes sama pindalaga väikeriik, kus kõneldavaid keeli on üle kümne, osa neist on piirkonna- ja osa vähemuskeeled. Riigikeeleks on Bhutani lääneosas põliselt kõneldud dzongkha. 1971. aastast on dzongkha kinnitatud ametliku riigikeelena kogu Bhutanis ning sellest peale ka kohustuslik õppeaine kõigis koolides. Vestlused Bhutani sõpradega aga näitavad, et praegu on kõik kohalikud keeled Bhutanis ohustatud. Valdavaks on Bhutanis juba kujunenud inglise keel. Põhjus on pragmaatiline: inglise keeles saab kätte palju rohkem informatsiooni, seda nii kirjanduse kui välismaal õppimise kaudu. Seetõttu soodustatakse inglise keele õppimist ja kasutamist. Nii riigiasutuste kui koolide igapäevane töö käib inglise keeles ja isegi lasteaiad on juba ingliskeelsed. Mu sõber tunnistas, et näiteks tema kaks alla kümneaastast last kõnelevad inglise keelt paremini ja sagedamini kui dzongkhat. Seega ohustab riigikeele formaalne kehtestamine riigis kasutatavaid piirkonnakeeli (s.t keeli, mida mujal ei kõnelda), kuid ei taga ka sellesama riigikeele kestmist, kui keeleprestiižikeskus asub keelekogukonnast väljaspool.
Keelehoiakutest
Võib ju küsida, et mis on sel Bhutani näitel pistmist Eesti ja meie keelepoliitikaga? Kuid millises keelekeskkonnas elavad meie noored ja milliste keelehoiakutega nad kokku puutuvad? Mis keeles kõlavad noorte laulud? Mis keeles on filmid meie kinodes? Mis keeles on internetilehed, mida külastatakse? Mis keeltest võetakse üle sõnu slängi? Jne. Mul pole küll sellekohaseid uurimisandmeid, kuid oma kogemuse põhjal arvan, et inglise keel kostab praeguste noorte kõrvu märksa sagedamini kui mis tahes muu keel Eesti vanematele põlvkondadele. Võib püstitada ka küsimuse, kas Eesti koolides on keelte õpetamisel keskendutud pigem kodust äraminemise või kojujäämise perspektiivile. Kojujäämise perspektiiviga keeleõppe all pean silmas näiteks seda, et oma naabrite keele oskamine kas või algtasemel võiks olla Eesti põhihariduse osa (seda loomulikult mitte inglise või saksa vm keele õppele vastandades, vaid sellele lisaks). Lähimad on aga soomlased, venelased ja lätlased, kellega lihtsalt heade naabrite kombel läbi käia. Kuid kas soome keelt õpivad meie lapsed näiteks soomekeelse kirjanduse lugemise või pigem Soome tööleminemise võimalust silmas pidades? Millised on hoiakud vene keele suhtes? Ja kui palju üldse õpetatakse Eesti koolides läti keelt?
Märkimisväärne on seegi, et sageli kuuleme juttu eesti keele väiksuse ja ohustatuse kohta. Ometi on teada, et eesti keel kuulub kõnelejate arvult maailmas 5% kõnelduimate keelte hulka. Meil on kõik meedia vormid, kõik hariduse astmed ja kogu riiklik asjaajamine eesti keeles, tänu millele on eesti keel palju paremas seisus nii mõneski muust keelest, mille kõnelejaid on palju rohkem. Seega pole eesti keel ohustatud mitte objektiivse tegelikkuse, vaid just hoiakute tõttu stiilis „eesti keel on väike”.
Kõik need arvukad pisiasjad kujundavad meie noorte keelehoiakuid. Tasub mõelda, millised on nende hoiakud seoses oma keele, kodu ja tulevikuga ning millises suunas need hoiakud arenevad. Olen kuulnud ka arvamisi, et praeguse tendentsi jätkudes ei saa välistada, et eesti keel on võrokesele lihtsalt lühike (paarsada aastat) vahe-etapp võru keele ja inglise keele vahel, kusjuures praegused eesti keele kõnelejad ei pruugi seda ise üldse aduda.
Kas selline areng on paratamatu? Siin sobib pisut kirjeldada jaava keele õpetamist Jaava saarel Indoneesias. Põliselt on Jaaval elanud kaks suuremat etnilist gruppi jaavalased ja sundalased, kuid on ka teisi. 1928. aastast on Indoneesias kehtestatud riigikeelena indoneesia keel ja sealtpeale on ka Jaava saarel kogu koolisüsteem indoneesia keeles. Näiteks kirjeldas üks mu jaavalasest sõber, et kui tema alustas 1974. aastal oma kooliteed, siis käis tundides õppetöö indoneesia keeles, aga vahetundide ajal kõneldi jaava keelt. Vaatamata aastakümneid kestnud ametliku riigikeele kasutamisele ja inglise keele propageerimisele ei soovi jaavalased loobuda oma keelest kui nende põliskultuuri osast. Jaava keele oskamiseks ja selle lastele õpetamiseks praktilist vajadust ei ole, sest peaaegu kõik Jaava saare elanikud oskavad ka indoneesia keelt ja kõik toimingud saab ka indoneesia keeles ära aetud. Seejuures on jaava keel nii indoneesia kui paljudest teistest keeltest rikkam ja keerulisem seetõttu, et jaava keel koosneb piltlikult öeldes kolmest eraldi keelest, millel ka oma nimi: ngoko, krama madya ja krama inggil. Sõltuvalt jaava keele kõneleja vanusest või ühiskondlikust positsioonist kasutatakse paralleelselt kõiki kolme ja koodi vahetatakse kas või iga lause tagant. Näiteks vanem kasutab lapsega või ülemus alluvaga kõneldes ngokot ja samal ajal kasutab laps vanemaga või alluv ülemusega suheldes krama inggilit. Jaava keele koos selle kolme eri tasandiga saavad jaavalased selgeks juba kodus lapsena, oma vanematelt, kuid seda õpetatakse ka koolides, vaatamata sellele, et valdavalt õpitakse indoneesia keeles. Indoneesia rahvuskoolides õpetatakse lisaks indoneesia ja inglise keelele ka põlist piirkonnakeelt: Jaava saare kesk- ja idaosas on selleks jaava keel, Jaava lääneosas sunda keel jne. Indoneesia rahvusvahelistes koolides, mida on ka Jaaval üksjagu, ei pruugita põliseid piirkonnakeeli enam õpetada. Mu jaavalasest sõber on nüüdseks kolinud põlisele sundalaste alale, mistõttu on tema poeg koolis õppinud ka sunda keelt, kuid praegu käib ta koolis, kus õpetatakse ainult indoneesia, inglise ja mandariini keelt. Sõbra sõnul on tema ülesanne õpetada kodus oma lastele korralikku jaava keelt, sest kuidas siis teisti.
Keeleõppe motiividest
Enamasti kõneldakse keelteoskuse puhul ratsionaalsusest. Juba emakeele õppimisel inimese esimestel eluaastatel eristatakse mitmeid kasulikke keele funktsioone, mis motiveerivad last keelt õppima. Ka pärast emakeele omandamist õpitakse teisi keeli juurde, sest sellest on kasu: „saab suhelda suurema hulga inimestega”, „saab lugeda muukeelseid tekste”, „saab teise riiki tööle minna” jne. Kuid kas näiteks läti keele õppimises nähakse Eestis mingit kasu? Ka võru keele õpetamiseks ja õppimiseks on praegusel ajal, mil kõik võrokesed oskavad eesti keelt, raske leida ratsionaalseid argumente, mis inimesi veenaksid.
Makrotasandil ehk riikliku keelepoliitika osana on võru keele õpetamisel ratsionaalne mõõde tegelikult olemas. Uuringutulemused näitavad, et võrokeste ja setode uhkustunne oma päritolugrupi üle ning seotus sellega on palju tugevam kui teistel eestlastel, mitte-eestlastel ning oma identiteedi määratlemata jätnud inimestel. Identiteedi teine aspekt, teistele vastandumine, mida võib käsitleda kui etnotsentrismi, on võrokeste ja setode puhul aga vähene. Selline uhkus- ja kuuluvustunne võib riiklikul tasemel osutuda määrava tähtsusega näitajaks näiteks riigikaitseliselt, kui ainsateks valikuvariantideks on jäänud kas emigreerumine või relvaga vaenlasele vastu seismine. Ka regionaalmajanduslikult võib emotsionaalne seotus mõne piirkonnaga olla riiklikul tasandil kasulik: kas inimesed otsivad paremat elu mujalt või soovivad oma kodupaigas elu paremaks muuta. Valikuvõimaluse korral langetavad inimesed otsused oma huvidest ja tunnetest lähtuvalt. See on küll kasulik neile endile, aga kas ka riigi kõigile inimestele. Riiklikul tasandil loeb see, kumma otsuse poole kaldub kriitiline mass. Riikliku regionaalkeelte poliitikaga saab seda mõjutada, aga veel kord: makrotasandi ratsionaalsed argumendid ei veena üksikindiviidi tasandil.
Seevastu võru keele vastastes hoiakutes on ratsionaalsusel oma osa: „see keel on kasutu”, „selle keele õppimine segab” jne. Selliste arvamuste esitajatel puuduvad aga tõendid nende kinnituseks: vastandavad keelehoiakud või nende ühiskondlik kujundamine on seega puhtalt emotsionaalne, mitte ratsionaalne. Võib väita, et keelte õppimine otsustatakse ratsionaalselt, kuid keelte mitteõppimine emotsionaalselt.
Emotsionaalsusest tehakse keele õppimisel-õpetamisel juttu vähem, kuid siiski. Üha sagedamini kõneldakse keelest kui identiteedi määratlejast, kultuuri kandjast, sotsiaalse kuuluvuse tunnusest jne. Ka keele elujõu hindamisel küsitakse, kas prestiižikeskus on keelekogukonnas sees või sellest väljaspool.
Keele prestiižist
Tähele tuleb panna asjaolu, et prestiižikeskus ja keeleprestiižikeskus ei pruugi olla üks ja seesama. Eespool mainitud Bhutani näite puhul ei saa järeldada, et bhutanlaste prestiižikeskus on väljaspool Bhutani. Vastupidi, mina näiteks ei ole veel kokku puutunud sellise etnosega, kes oleks olemuslikult oma iseolemise üle nii uhked kui bhutanlased. Nende usk ja traditsioonid on igapäevase eluga sedavõrd seotud, et paljudel võib olla sellest isegi raske aru saada. Näiteks riigiametnike igapäevaseks tööriietuseks on rahvariided. Ka rahvusvahelistel kohtumistel jäävad bhutanlased sageli silma oma rahvariietes, erinevalt ülejäänutest, kes kannavad praeguse aja kommete kohaselt neutraalset tumedat ülikonda. Siin on paslik mõelda Eesti ja Bhutani sarnasustele ja erinevustele. Kui prestiižsed ja igapäevased on Eestis rahvarõivad või usk? Kas pärast vanavanemate kodukeele väljavahetamist ametlikult peale surutud riigikeele vastu koos avatud maailmas pakutava ja uusi võimalusi avava inglise keele omaksvõtmisega jääb eestimaalastele veel midagi sellist, mis seoks neid oma kodupaigaga? Ka võrokestele on võru keel peamine võrokese identideedi tunnus.
Kuna keele prestiiž on samuti emotsionaalne hinnang, siis sõltubki keelehoiu tulemuslikkus sellest, mil määral suudetakse inimesi emotsionaalselt liigutada ja nende väärtushinnanguid muuta.
Mis teeb keele prestiižseks? Oma lapsepõlvest mäletan, et minu autoriteedid olid vanad külamehed – vanad jahimehed. Minu keelehoiakuid kujundas see, et poisikesena käisin koos meestega jahil ja kalal, olin juures metsatöödel ja traktoriparandusel jne. See tähendab, et ma kuulsin kõrvalt vanade meeste võrukeelset juttu, mis ei olnud küll mulle adresseeritud, kuid ma nägin ja kuulsin, et just selles keeles vahendati päriselu informatsiooni. Olin ka kõva raamatulugeja ja et võrukeelset kirjandust toona polnud, siis oli ka eesti keel tavaline informatsiooni ammutamise vahend. Seega olid mõlemad keeled mulle ühtemoodi tähtsad, austusväärsed ja kasulikud.
Paraku on elu praeguseks niipalju muutunud, et poisikeste kalal- või jahilkäimised või traktoriparandused või puutöö koos vanade meestega jne, samamoodi nagu tüdrukute loomatalitused või näputöö ja muu sarnane koos elukogenud naistega on harv erand. Keelekeskkond on muutunud. Seetõttu ei saa ka eeldada, et vanavanemate kodukeelt antakse vanematelt noorematele edasi samamoodi kui põlvkondi ja põlvkondi enne meie aega. Perest väljapoole jäävate täiskasvanute roll info edastajana või keelehoiakute kujundajana on meedia või eakaaslaste rolli kõrval jäänud märksa tagasihoidlikumaks. Oma kogemuste ja vaatluste põhjal julgen arvata, et seni kirjeldatud metoodikad keelte elujõustamisel ei pruugi sobida, vähemalt Eesti tingimustes. Praegu arvatakse, et pole mõtet kulutada energiat keele elujõustamise järgmiste sammudega, kui mudeli esimeste etappide tulemused on saavutamata. Näiteks tuuakse välja, et pole otstarbekas teha kampaaniaid väikese keele kasutamiseks televisioonis, enne kui peredes pole tekkinud kommet seda keelt kasutada iga päev oma pere ringis (nt J. A. Fishman). Praeguses keelekeskkonnas on aga keele prestiiži tõstmise eesmärgil just nimelt vaja väikesi keeli esitada tele- ja muu meedia tavalise osana, mis mõjutaks peresid seda kasutama oma koduse keelena.
Võru keele hoidmisest ja elujõustamisest
Võru Instituut on võru keele heaks tegutsenud 1995. aastast saadik. Kogu tegutsemisajal on proovitud mitmeid taktikaid ja vahendeid võru keele kestmise toetamiseks. Senine tegevus on välja sõelunud mõned asjad, mis paistavad keele prestiiži tõstmise seisukohast olevat muudest vahenditest mõnevõrra tähtsamad ja tulemuslikumad.
Kõigepealt võrukeelsed keelepesad lasteaedade juures. Mida varem saavad lapsed kogemuse, et kogu igapäevast teavet on väga lihtne vahendada võru keeles, seda parem. Teisest küljest peaksid keelepesad mõjutama ka lastevanemate keelehoiakuid ja julgustama neid oma lastega võru keeles kõnelema. Võru keele ja kultuuri tunnid alg- ja põhikoolis on teine vaal, millel instituudi tegevus seisab. Paraku on sellisesse kooli keeleõppesse konflikt juba sisse programmeeritud: kui võru keelt õpetatakse muu kooliõpetuse juures kui võõrkeelt, siis see paraku jääbki võõrkeeleks ega kujune koolinoorte omavahelise suhtlemise keeleks. Kolmandaks: lastel ja noortel peab olema võrukeelset ajaviitekirjandust. Vähem tähtis pole ka see, et televisioonis näidataks võrukeelseid saateid.
Kokkuvõtteks
Kõneldes võru keele õpetamisest, õppimisest, elujõust jne, ei kõnele me tegelikult ühe järjekordse keele kõnelemise oskusest, vaid oma juurtest, põlisusest, päritolust ja kodust. Vanavanemate kodukeele oskamist kohustustega ei taga, samamoodi nagu ei taga ka lojaalsust riigile pelgalt riigikeele kehtestamise ja kasutamisega. Kui inimesed oskavad keelt, mis ühendab neid nende vanavanematega ja neist vanemate põlvkondadega, siis on inimestel olemas ka side oma kodupaigaga. Kaotades sideme esivanemate kodukeelega, kaotatakse tegelikult ka side koduga. Kodust saab koht, kus ajutiselt viibitakse, mitte koht, kust pärit ollakse ja millega emotsionaalset seotust tunnetatakse.
Kui Vana-Võromaa praegustes elanikes või neis, kes praeguseks on mujale kolinud, suudetakse tekitada emotsionaalne muutus keelehoiakutes, nii et nad soovivad olla seotud võru keele ja kultuuriga, siis saab tõdeda, et võrokeste vanavanemate kodukeel on taas ausse tõstetud. Sellega väheneb võru keele kadumise risk ja kasvab tõenäosus, et Eestis on ka tulevikus eesti põlist kultuuri elujõulisena hoidvaid inimesi. Võru Instituudi tegevus on suunatud just sellele eesmärgile.