Mare, õpetaja ja teadlane

Keeletehnoloog Mare Koitu on huvitanud ennekõike inimese suhtlus arvutiga, loomuliku dialoogi modelleerimine.

TIIT HENNOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle aasta Wiedemanni auhinna sai Mare Koit, kes läheb ajalukku esimese Eesti ja Tartu ülikooli keeletehnoloogia professorina aastast 2001 ning kelle uurimisvaldkonnaks on keeletehnoloogia, kitsamalt keele mõistmise modellerimine ehk loomuliku keele arvutimudelid. See pole esimene kord, kui preemia läheb arvutite maailmas tegutsevale keeleuurijale, aga paistab olevat esimene kord, kui keeleauhind on läinud inimesele, kes on hariduselt hoopis matemaatik.

Alustada tuleb siiski keeleteadusest. Aastail 1965–1972 tegutses Tartu ülikoolis tollase dotsendi, hilisema professori ja akadeemiku Huno Rätsepa juhtimisel Generatiivse Grammatika Grupp (GGG). Sellest rühmast sai hoo sisse sügavalt uuenenud arusaam eesti keele uurimisest, põhjaks ennekõike strukturaalne lingvistika ja generatiivne grammatika, aga see oli ka aeg, mil keeleteadus otsis kontakti matemaatikaga ja vastupidi.

Rühma üks liikmeid Haldur Õim mäletab nii. Mare õppis tollal matemaatikateaduskonnas arvuteid ja programmeerimist. Tema juhendaja oli Ivar Kull, kes tegeles matemaatilise loogika ja selle rakendustega, sh loomuliku keele arvutitöötluse ja tehisintellektiga, ning oli muu hulgas ülikooli arvutuskeskuse esimene juhataja. Aktiivselt suhtles Mare ka Huno Rätsepaga. Nii jõudis ta GGG koosolekutele, kus vahel ka Kull oli käinud, ja jäigi käima. Ning nüüd kõige tähtsam: Mare kaudu juurdusidki üliõpilaste eriprogrammides sellised erikursused nagu loomuliku keele arvutitöötlus ja matemaatiline loogika. Ja nii sündis ka valdkond, mis nüüd on nimetatud keeletehnoloogiaks. (Ma kirjutan Mare, sest kirjutada Mare Koit või lihtsalt Koit kõlab Mare loomust arvestades täiesti vildakalt.)

2022. aasta Wiedemanni auhinna laureaat on Mare Koit, Eesti esimene keeletehnoloogia professor, keele­tehnoloogia kui omaette eriala õpetamise ja arendamise kujundaja.

ERR / Scanpix

Minu arvates pole asi siiski ainult selles. Lisada tuleb, et Mare isa Enn Koit oli saarlane, kes töötas 1960. aastatel Tartu ülikooli eesti keele kateedris, uuris saare murdeid ja luges kursusi, sealhulgas süntaksist ja murretest.

GGGsse kuulunutest ei saanud mitte kõigist keeleteadlasi ega üldse teadlasi, aga saanutest said olulised teadlased. 1998. aastast on grupi kunagistest liikmetest nüüdseks saanud, koos Marega, 12 (!) Wiedemanni auhinna. Võimas rühm.

Mare lõpetas Tartu ülikooli 1968. aastal kiitusega matemaatiku diplomiga, kaitses 1980. aastal Moskvas füüsika-matemaatikateadustes kandidaadiväitekirja (praegu doktorikraad) ning käis läbi kogu ülikooliõppejõu karjääri: assistent – vanemõpetaja – dotsent – professor.

Teadlane Mare

Mare alustas koostöös keeleteadlastega ja ka jäi selle mõtteviisi juurde. (Keeletehnoloogias on ka teine mõtteviis, mis lähtub sellest, et programmeerija ja arvuti teavad kõike ja keeleteadlasi ei ole sinna vahele vaja.)

Kui vaadata Mare publikatsioonide rida (ETISes 195 artiklit, aga varasemad on sealt puudu), siis on näha, et teda on huvitanud ennekõike inimese suhtlus arvutiga, loomuliku dialoogi modelleerimine. Ja kogu karjääri vältel on püsinud tema koostöö keeleteoreetiku Haldur Õimuga. Üldteema sees tasub minu arvates välja tuua kolm teemaringi.

Viimased kümmekond aastat on Mare tuumteemaks olnud läbirääkimiste modelleerimine, s.o kuidas parlamendis argumenteeritakse, küsimused ja vastused parlamendi diskussioonis jms, lähtematerjaliks mh riigikogu stenogrammid ja keskseks partneriks Haldur Õim.

Enne seda oli kümmekond aastat keskmes dialoogiaktide tüpoloogia. See oli meie, s.t suulise keele ja suhtluse töörühma ning Mare ilusa koostöö aeg. Meid huvitas see, kuidas inimesed küsivad ja vastavad, soove ja palveid esitavad, vääritimõistmise korral parandusi teevad jms – suhtlus kui infovahetus. Vaatluse all oli suhtlus kui probleemide lahendamine koostöös; suhtluse kui terviku struktuur, areng, liikumine; selle analüüs ja modelleerimine. Uurimis­materjaliks olid telefonikõned. Meie tegime vestlusanalüüsi, Mare ja tema õpilased lisasid modelleerimise poole, aga me tegelesime ka näiteks sellega, kuidas netikommentaatorid kategoriseerivad kommentaarides poliitikuid.

Marega koos ja tema kaudu saime avaldada oma uurimistulemusi rahvusvahelistes keeletehnoloogiakogumikes ja jõudsime nende tippkonverentsidele. (Muuseas, need olid alati suurejoonelised üritused, palju suurejoonelisemad kui keeleteadlaste foorumid. Juba viisteist aastat tagasi oli näha, kus liigub teadusmaailmas raha.)

Dialoogiaktidega seostub kolmas teemaring, märgendatud tekstikorpused kui keeleressurss. Korpustega tegele­sime 1990. aastate lõpust: alguses eri ajaperioodide kirjaliku korpusega, siis suulise keele korpusega. Selle peale aga ehitasime nn dialoogikorpuse, kus on märgendatud dialoogiaktid. (See oli enne ülikorpuste automaatse kaevamise aega. Suulised põhjalikult transkribeeritud korpused on siiani rätsepatöö.)

Ja lisada tuleb, et algusest peale olid Mare ja tema kaastöötajad orienteeritud maailmale, kirjutasid võõrkeeles, alguses pigem vene, aga üha enam inglise keeles. Nad liikusid tollal olulises Moskva keeletehnoloogiakesksuses, hiljem aga kogu maailma keeletehnoloogiafoorumitel.

Ja last but not least. Kogu aeg, aastast aastasse, leiab Mare artiklitest sissevaateid arvutilingvistikasse ja keeletehnoloogiasse – tutvustamine, kokkuvõtmine ja propageerimine. Kui keegi tahab saada pilti selle ala liikumisest Eestis, siis tuleb pöörduda Mare tekstide juurde. Olgu näiteks „Keeletehnoloogia Eestis. Teekond tänapäevani“ 2018. aasta üheksandas Akadeemias. Ja lisame sellele mure eesti keele pärast: „Mis saab eesti keelest digiajastul?“ küsib ta Postimehes anno 2020.

Õppejõud Mare

Nüüd tulen päris kõige olulisema juurde. Teadlased on sageli üsna isekad inimesed, kes seetõttu kuigi hästi õpetajaks ei sobi. Mare on olnud õppejõud, juhendaja, õpetaja, suunanud oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel ei teagi kui paljusid õppijaid. Samamoodi suunas ta malbel moel ka meid, suulise keele töörühma, mille liige ja suulise keele korpuse administraator Andriela Rääbis mäletab nii: „Kui ma hakkasin arvutiga tutvust tegema, suhtus Mare mu asjatundmatusse väga delikaatselt ja õpetas kannatlikult talle endastmõistetavaid pisiasju.“ Ja kui midagi viltu läks, siis tuletas meelde, rahulikult ja taktitundeliselt. Mare arusaamad ei olnud mitte alati samad kui meie omad, aga me õppisime vastastikku: tema arvestas meiega ja meie temaga. Me ei tülitsenud vist mitte kunagi.

Mare on väga hea koostöötaja. Ta suudab võimatut: olla samal ajal hooliv juht (nagu ta oli meie töörühmas) ja kaastöötaja, kes teeb võrdselt teistega n-ö musta tööd, analüüsides oma osa tekstidest. Ta ise on ikka ja alati rõhutanud seda, et tema üksi ei ole midagi. Jah, suur osa tema töödest on kirjutatud koos kollektiiviga, aga kui bibliograafiat uskuda, on suur osa kirjutatud ka üksinda.

Ja Marel on loomujoon, mida kohtab ülikoolis harva. Ta võttis enda peale töid, mida teised ehk teha ei tahtnud, ammugi professorid, näiteks teksti viimine ajakirja nõutud formaati, ja garanteeris selle, et tekst sai õigeks ajaks valmis, nagu kogumiku või konverentsi tarvis vaja.

PS. Kui asjad läksid puntrasse või tulevik paistis tume, siis olin mina meie töörühma pessimist, kes nägi pooltühja klaasi. Mare oli optimisti rollis, lootis ikka, et klaas valatakse uuesti täis. Seda optimismi oli ja on nüüdki väga vaja. Ja seda vaikset toetamist.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht