Maa ja puud leeväd, meid eb lee

Heinike Heinsoo

Kogu vadja rahvas mahub ühe laua ümber        Kaks või vana arvestuse järgi kolm küla, kus vadjalased elavad, on Narvast maanteed pidi minnes Eestist 70 kilomeetri kaugusel: 25 kilomeetrit Narvast Kingissepa linnani, sealt pöörata põhja Soome lahe äärde Lauga suudmesse, kust Ust-Lugasse on 45 kilomeetrit. Ust-Luga ehk rahvakeeli Lenrõba ise on suur tööstusküla, vadja külad Jõgõperä, Livtšülä ja Luuditsa jäävad veidi lähemale. Vadja keel on eesti keele kõige lähem sugulaskeel. Lihtne: kivi on tšivi ja küla on tšülä ja siell tšüläz eletää vad´d´dalaizõd, kummad eväd enää pajata vaissi. Tegelikult ilmnevad raskused seetõttu, et eestlased ei oska enam vene keelt. Mil piäb duumata ’ma pean mõtlema’, ütleb vadjalane, õsanko lafkass bulkkaa või kolbassia. Midagi pole teha, pood, sai ja vorst tekkisid vadja keeleuususest hiljem.  

Viimased seitse vadja keele kõnelejat hakkavad oma keelt unustama, kuna neil pole seda kellegagi rääkida. Kaheksas, 2006. aastal surnud Tatjana Prokopenko oli viimase põlve parim vadja keele kõneleja, kelle keelekasutuses oli vähe teiste keelte mõjusid ja kes mõtles omas keeles. Tema omakeelsetel mõtisklustel põhineb 2004. aastal Madis Arukase, Taisto Raudalaise ja Ergo-Hart Västriku tehtud film „… ja päästa meid ära kurjast”. Tatjana Prokopenko ja Zina Saveljeva (s 1938) seukko on Lembit Saarsalu,  eesti tuntuim saksofonist – neil on ühised vadja vanavanemad. Zina Saveljeva elab Jõgõperäs ja on n-ö kapist välja tulnud: võitnud oma häbi, et tema keel polnud nii hea kui tema üles kasvatanud Nadjoža ja Stjopa Stepanovil, kes olid aastaid Ariste keelejuhtideks. Zina on praegu väga hea vadja keele kõneleja ning aktivist. Ta on palju aastaid Jõgõperä koolis õpetajana töötanud ja tema mees, tütar ja tütretütar on tema üle uhked. Siiski, Zina tütar ja tütretütar  vadja keelt ei räägi. Ei saa aru ka. Zina mees on venelane ja Zina on töötanud vene koolis. Aga Zina kirjutab vadja keeles!     

Jõgõperä külas elab ka Aleksander Borissov ehk Olo, sündinud 1931. aastal. Tema on suurest õdede-vendade parvest viimane, kes elus. Veel kümmekond aastat tagasi võisid Jõgõperäs vanema õe Mari Petrova koduõuel juttu ajada Antonina, Ljolja, Olo ja Mari. Neile  oli omavahel vadja keele kõnelemine normaalne igapäevane asi.     

1954. aastal sündinud Sergei Jefimov elab koos oma naisega Luuditsa külas. Enamasti seal ongi ta oma elu elanud, ehkki tööl käinud 50 kilomeetri taha Kingissepa linna (endine Jamburg, vadjalastele Jaama). Sergei naine Tatjana vadjalane pole, aga on kõige aktiivsem vadja aktivist, kes oma töö eest vadjalaste ajaloo uurimisel sai 2010. aastal esimese Ilmapuu preemia.       

Niina Lenivenko on sündinud 1935. aastal ja veetnud oma elu Jõgõperäl, kahekesi 1956. aastal sündinud tütrega, kes suhtub vadja keelde tõrjuvalt, aga kes sellest üsna hästi aru saab, ehkki seda kunagi ei kasuta. Tütar on arengupeetusega ja elanud kogu aeg koos emaga. Niina suhtumine oma identiteeti on kahtlev ja  kultuuripilt üsna venelik, kuna ta juhatas aastaid klubitööd ja levitas vene kultuuri. Paša Kartašova (s 1928) elab Liivtšüläs (mis praegu on liidetud administratiivselt Luuditsa külaga) ja tema keeles on palju isuripärast. Vene keel tahab sekka lipsata, aga jutust puudu ei tule ja ühel aastal rääkis ta mulle hulka muinasjutte – „Maša ja karu”, „Kolm karu”, „Punamütsike” vadja keeles. Tal olid need hästi meeles, kuna oli neid alles mõne aasta eest lapselapsele  rääkinud. Talle muidugi vene keeles, aga meile Vaipoole moodi.     

Nikolai Nesterov on vanim vadjalane – sündinud 1921. aastal. Kuulmise ja nägemisega on tal probleeme, aga vadjakeelne jutt tuleb erusõjaväelasel hästi välja. Luuditsas on ta siiani veetnud oma eluõhtu soojema aja kevadest sügiseni. Tema kõneldud lood on humoorikad, detailirohked ja lopsaka keelega. Nikolai Nesterovi lähedal elab Luuditsas  Ivan Georgijev (s 1928), väga toimekas ja töökas vanahärra. Tal on imetore teismeline lapselaps, kes meie vestluse ajal istus kõrval ja kui vanaisa kippus vene keelele üle minema, siis sekkus jutusse: „Po ižorski, deduška”. Nii seal seda vadja keelt kiputakse nimetama. Ivani isa Kiko Georgijev pajatas Aristele hulgaliselt meremehejutte.     

Ivan Georgijev ja Nikolai Nesterov omavahel  vadja keelt ei räägi, pole kunagi rääkinud. Ega nad vist eriti suhtlegi. Pika ridaküla ühel otsal pole aimu, mis teine teeb, ja see, et ollakse suure hulga venelastest uusasukate seas vadjalased, ei tee inimesi lähedasemaks ega pane omavahel suhtlema. Teise suurde külla, kus veel mõned vadjalased elavad, on kuus pikka kilomeetrit ja nendega asja pole. Jõgõperä külla viib buss, aga Jõgõperä kooli lapsi küladest ei käi. Ja kirikut palju aastaid polnud. Endine kirik  viidi Lauga randa ja tehti klubiks. 1990. aastatel hakati Jõgõperä kooli lähedale mäenõlvale ehitama Nikolai kirikut. See oli sadamaehitajate indulgents. Aastaid oli kavandatava kiriku kohal rist, et „siia tuleb kirik”, siis kerkisid äkki müürid, mis suure avaliku tähelepanuga sisse õnnistati, siis jälle vaikus, kuni kuplid 2010. aasta kevadel paika pandi. Mõned kõrged ülemused saabusid kiriku sisseõnnistamistseremooniale isegi helikopteriga.   

1976. aasta suvest peale olen käinud igal aastal vadjalaste juures. Eelmise aasta juuni lõpus korraldasime Soome Ingeri Kultuuriseltsi toel vadja keele kursuse „Baabuškassa vunukkassaa – vanaemast lapselapseni”. Oli osavõtjaid, kes olid kohal kõik neli päeva, aga ka käsu korras kohale aetud noori, kes esimesel võimalusel kadusid. Õige pea sai selgeks, et kirjutamisest on parem loobuda. Ei teagi, kas suuremaks mureks oli alfabeet või vadja  murrete rohkus ja kirevus. Nii et kolme trükis ilmunud grammatikaga polnud midagi teha ja minu kui hea vadja keele oskaja teadmised said äkki kahtluse alla seatud, kui mitu inimest sõnale erinevat varianti pakkusid. Selle koha pealt on mõtlemist kõigil, kes peaksid tahtma õpetada keelt, mille kirjakeelel pole vähemalt 150-aastast ajalugu.