Luuleaabits: K

 

Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa  

Hommik. Ukse peal tervitabvarese kraaksatus, teine juba ootabmind kompostihunnikus ja ma valantema ette hunniku head, teise parematja kolmanda kõige õevasemat.

Üks prügiämber mul hõbene, teinevaskine, kolmas kuldane käe otsaskõlgub. Ja päikene omakorda laobvärskeid teravaid valguseplaate näo pealeriita, oma ämbrist mulle kallab

kuldasest, vaskisest, tulisestpähe kõike seda, mis tal üle on jäänud,ja mis muud tal üle jäi kui seda kooritudvalgust, kosmose kohvi- ja teepaksu,pudisid, sodisid, pläga, plödi,

ports head, teine paremat, kolmas kõige õevasemattaevases majapidamises….

 

PÄEVALILLESEEMNED

söön sihvkasimis päritusbekistanisthuvitav küllmiks justsealt stanist

sama hästivõinuks ju katürkmeni-tad?iki- kasah-afghani- võikõrgõzstanist

ja mõtlenneed korjanudvaestele orjadeleja orjatöönaluuletusegineist kirjutan

söön sihvkasi jarõõmuks raadiostkuulen et kairaani tuuma-tegevus on üdinirahumeelne…

 

 

Hääled. Maailma, inimeste,puude ja loomade hääled.Tontide hääled. Televiisorite hääled.

Kuninjä lesib tugitoolis. Peaettepoole sirutatud, juba sellest ajast pealeon tal kaval naer suul, kui ta vee alltundmatu rahva maha lõi.

Kuninjä ise vee alla elama ei jäänud.Ta ehitas endale ja oma vendadele tiivulised ruhedja lendas koju. Terrorismistega sisserändajate ühiskonnast polnud tamidagi kuulnud.

Nüüd kipub Kuninjä minu tugitooli. Istuntalle peale, Kuninjä ei ole pahane, vähemalt ta einäita seda välja, ringutab, sirutab, väänab keret, laisaja ükskõikse moega seab ülbed elegantsed sammudteise tuppa. Seal teeb ta pisut aega parajaksapelsinikarva padja peal. Kui mina istun monitori taha,ilmub Kuninjä uuesti tugitooli mu selja taga….

 

“aga tuhat halli hiirtkannavad laiali kirjad”

kuid tänapäevalpole enam kirju mida kandaja kas on kirjutajaidkiainult essemessid ja teised pisikesed rodendidsibavad mööda valguskaableidküünitavad end käpakeste abilninapidi torust väljavahivad ja liigutavad vurrusid

meie kehamuutub aina hägusamaks

mõned küll püüavad selle unustamisekssõdu pidadakuid ka siin saab vahendpalju nähtavamaksautomaat tõmbab end ise vinnatulistab tuhat kuuliilma et keegi neid loendada jõuaksühele nupuvajutuselejärgnevad sündmusedmil pole mingit seost nupuga

hiired jooksevad mööda kõrbe laialileiavad endale urudja siis on nemadkiläinud…

 

SEINAMAALING, MILLIST VÕIB VAATAMA JÄÄDAGI

  Mul on käärid käes.   Aare Pilv

tegu on tagasihoidliku kserokoopiaga ad?anta templi seinamaalingu reprost

kus ühelt poolt mara sõdalased sõjariistade kilinaga ja kolinaga kõrvulukustava madinaga piiravad ja raevukalt ründavad

ja teisel pool mara tütred silmipimestavalt puusi hööritades oma kehi pööritades ja painutadespaljate rindade väel tantsivad et kiusata

kõige keskel istuvat tüünet buddhat keda miski segada ei suuda

vahel vaadates seda pilti ise nagu olekski kiiskavate ja kilisevaterelvadega sõdalasedtahaks ära teha väärakalemitte lillegi liigutavale luuserileoh oh demoda neiukeste eesiseenda ja väärika riistvara vägevust

vahel aga seda pilti vaadatesise olekski hurma promovad tantsijatarid kumerustega provovad kehad eriti neiu all vasemas nurgas oi kui kõvasti see tantsimine meeli erutab oi nii kangesti tahaks kas või korragikas või kõike korraga

kõige kestel ise tüüne buddha keda miski segada ei suuda …

 

  Jumalale

Oled sa olemas?Kui oled, siis ole tasa.Kui pole, siis vastaEi.

Kas sa kõneled meiega?Kui kõneled, ole tasa.Kui mitte, siis vastaEi.

Kas sa tõid meile rõõmusõnumi?Kui tõid, siis oleme tasa.Kui mitte, siis vastaVõi ei….

 

 

Ma vaatasin taevast ja taevas vaatas mind. Nii see igatahes välja tuli. Usun, et öeldes ?apelsinikarva?, pean silmas eelkõige jäätist. Olen ennegi nii mõelnd. Niisiis, taevas seirab mind ja hakkaks mind järsku nagu ühe käega kergitama. Tõstab mind selle võimaluseni, et võin ise endal natist kinni hakata nagu mõni münchhausen ja pöörata oma pilgu vastu seina, lifti vastas. Koridor on pime. Taevas on jäänud teisele poole ust. Pööran veel korra ümber ja võtan luuletuse maast….

 

PETERBURG

Peterburg toob alati meeldeBurgerpeti, selle monstroosse toiduMis on ühelt poolt burger, teiselt poolt pettJa millel on veel kolmas, peidetud pool.Peterburg toob vahel meeldeGrubretepi, Vale-Ungari kuningaKes ei lubanud päikesel kunagi tõustaEnne kukke, või kehtis see keeld vaid kuke kohta? Peterburg ei too kunagi meeldePärnut, seda rohekashalli, seda oran?i tompu,Seda sinakashalli, seda kohmetut tompu.Peterburg ei too vahel meeldeLeningradi. Lumi sulab aeglaseltKui teda aeglaselt soojendada, ja just see näib olevat päikesel täna mõttes.Peterburg ei too kunagi meeldeSeda asja, mida olen kutsunud Pärnuks.Peterburg ei too vahel meeldeMitte midagi. Leningradi?Peterburg toob alati meeldeBurgerpeti, selle monstroosse toiduMida mulle lubati anda, peidetud poolEespool, kui ma hea olen.Peterburg on mulle väga tuttav,Sellel seenel on oma mükoloogiaJa seda süüakse saksapäraselt kahvliga. …

 

Rong sõidab mööda ja kuu veel ei tõuse. Hommik on kõige kaugemal. Tirtsude hääled minu ja punast vilkuvate kõrghoonete vahel. Valgus ja pimedus on paigal. Sisustan oma õhtu luulega: võ­tan koha sisse, asetan raamatu lauale, silmad punkti, kus valgus peegeldub pinnalt tagasi ja sealt ta tuleb. Marmelaad! ?Marmelaad,? ütleb luuletus. Sel hetkel annab haige keha alla ja sulab oma mõte­te käes. Mõelda vaid: marmelaad. Kust seda saaks? Teel Higashi-Kitazawa jaama on küll maiustusepoeke, kuid seal on ainult oamoosi. Kuid kumb siis ikkagi on mu päästja: kas sõna või aine? ?Marmelaad? või marmelaad? Kas ma saan üldse ainet rääkida? Mis aine räägib mind? Olen segaduses, olen siin. Rong sõidab mööda ja raudtee­ülesõidusignaali kohal lasevad ritsikad segamatult edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht