Keelesõel tööle! ehk Eesti keel võõrkeelena

Riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonis istuti ja räägiti, ilma et oleks eristatud, mida nüüdses Eesti Vabariigis saab muuta ja mida ei saa.

LINNAR PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Esimene rahvatarkus ütleb, et selgita välja, mida saab muuta ja mida ei saa. Nende teistega ära püüa tegelda, tegele ainult sellega, mida muuta saab. Teine tarkus ütleb, et enne kui midagi muutma hakkad, tee selgeks, misasi see õieti on, mida sa muutma hakkad (punkt A). Seejärel määratle oma muutuste lõpptulemus (punkt B). Ja siis vaata, milliste sammudega selleni jõuda (A-st B-ni) – mida oleks tarvis teha.

Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjon arutas 25. oktoobril koos haridusminister Liina Kersnaga „ettepanekuid eesti keele õpetamise tõhustamiseks muukeelsetes koolides“.1 Selle kohtumise protokolli2 lugedes tuli meelde juudi kirjatundjate lause „Meile tehti ülesandeks probleemiga tegelda, meile ei tehtud ülesandeks probleem lahendada“.

Istuti ja räägiti, ilma et oleks eristatud, mida nüüdses Eesti Vabariigis saab muuta ja mida ei saa. Kas näiteks saab muuta olukorda, kus Jaak Valge sõnutsi „suur osa Ida-Virumaa noortest soovib võimalusel Eestist lahkuda ning on selleks valmis“? (Olen kohendanud siin ja järgnevas protokolli sõnastuse eestikeelsemaks.) Kas on peatamatu, et „ülikoolid järjest ingliskeelestuvad ning madaldatakse eesti keele mainet“? Mida teha tõsiasjaga, et „viimase kahe aasta netoimmigratsioon on 4000–5000 inimest, kes eesti keelt ei oska“, et „eesti keele oskajate osakaal Eestis kahaneb ning kõik pingutused lähevad praeguse immigratsioonimahu juures tühja“? Kas saab neid asju muuta? Seda pidanuks ütlema haridusala poliitiline ülemjuhataja, minister Liina Kersna. Aga paistab, et seda kõige tähtsamat ta ütelda ei oska. Mitte kelleltki targemalt pole tal küsida kah. Ent kui neid asju muuta ei saa, siis tulebki seda tunnistada ning õppida elama Koguja tõdemuses „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine“.

Kui paljudele tuleks õpetada eesti keelt lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis? Esimesed sammud …

Krister Kivi

Teiseks paistab, et puudub selge ülevaade olukorrast riigis. Kui paljudele tuleks õpetada eesti keelt lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis – kui mitu neid inimesi kokku saab? Vaipa on mõttetu hakata kokku rullima neljast nurgast korraga. Vaip tuleb kokku rullida tervenisti, ühte tükki, siis saab seda tõsta. Siis paistab, kui raske see on.

Kui palju on kasvatus- ning õppeasutusi, kus eesti keelt juba õpetatakse? Kui palju ja kuhu neid oleks veel juurde vaja, et kõik, kellel huvi, saaksid osa? Kui palju on eesti keele õpetajaid ja kui paljud valdavad mõnd võõrkeele õpetuse meetodit? Just konkreetset meetodit, mitte mingit abstraktset „metoodikat“. Õpetajalt tuleb küsida: millise võõrkeele õpetamise meetodi järgi sa õpetad eesti keelt? (Võimalikke meetodeid on õige mitu, Tartu Riiklikus Ülikoolis tutvustati neid võõrfiloloogidele.)

Üldpildi selgudes tuleb endale esitada küsimus: kas suudame selle kontingendiga praeguste võimaluste piires toime tulla? Kas meil on jaksu õpperessurssi suurendada? Me ei õpeta eesti keelt ju mitte muukeelsete pärast, et nendel oleks lihtsam elus läbi lüüa jne. Me õpetame muukeelsetele eesti keelt iseendi pärast, et Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuses ei kaotaks oma mõtet kohustus tagada eesti keele säilimine läbi aegade. Seda tööd pole meil mitte kellelegi delegeerida. Sellega peavad tegelema kõik eestimaalased.

Mida tahame saavutada?

Eesti keele õpetuse eesmärgid on selgelt sõnastamata, aga juba raisatakse raha, juba õpetatakse. Meil on Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteemi enesehindamise skaala, kus eristatakse kuut keeleoskuse taset. Kõige madalam tase on A1: „Saan aru tuttavatest sõnadest ja fraasidest, mis puudutavad mind, minu perekonda ja minu vahetut ümbrust, kui inimesed räägivad aeglaselt ja selgelt. Saan aru tuttavatest nimedest, sõnadest ja väga lihtsatest lausetest näiteks siltidel, plakatitel või kataloogides. Oskan lihtsal viisil suhelda tingimusel, et vestluspartner räägib aeglaselt, vajadusel öeldut kordab või selle ümber sõnastab ning mind vestlemisel aitab. Oskan esitada lihtsaid küsimusi ja neile vastata. Oskan kirjutada lühikest ja lihtsat teadet (näiteks postkaarti puhkusetervitustega) ning täita ankeete (näiteks hotelli registreerimislehte, kus küsitakse isikuandmeid: nime, aadressi, rahvust/kodakondsust).“ Kas muukeelsed peaksid jõudma eesti keeles tasemele A1? Kas piisaks?

Arvestada tuleb, et õpetaja peab keelt valdama alati kaks taset paremini. Ainult õpetaja, kes ise valdab keelt tasemel B1, võib saada õpilastelt kätte taseme A1. See on iga keeleõpetaja keeleoskuse miinimumtase: „Saan aru põhilisest infost selges tavakõnes tuttaval teemal: töö, kool, vaba aeg jne. Saan aru aeglaselt ja selgelt edastatud raadio- või telesaadete põhisisust, kui käsitletakse päevateemasid või mulle huvitavaid teemasid. Saan aru tekstidest, mis koosnevad sagedamini esinevatest või minu tööga seotud sõnadest. Saan aru sündmuste, mõtete ja soovide kirjeldusest isiklikes kirjades. Saan enamasti keelega hakkama maal, kus see on kasutusel. Oskan ettevalmistuseta vestelda tuttaval, huvitaval või olulisel teemal: pere, hobid, töö, reisimine ja päevasündmused. Oskan koostada lihtsat seostatud teksti tuttaval või mulle huvi pakkuval teemal. Oskan kirjutada isiklikku kirja, milles kirjeldan oma kogemusi ja muljeid.“ Ei tohi lasta eesti keelt võõrkeelena õpetama mitte kedagi, kellel puudub see miinimum.

Millist eesti keele oskuse taset me hakkame õpetama võõrkeelsetele eestimaalastele? Ja kas meil leidub vastava taseme õpetajaks piisavalt kvalifitseeruvat pedagoogilist personali?

Aiandus ja botaanika on eri asjad. Aednikul peab muidugi olema aimu botaanikast, aga botaaniku ülesanne pole lilleklumpe rajada ega hekki pügada. Pedagoog sarnaneb rohkem aedniku kui botaanikuga. Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni protokolli lugedes võib vaid imestada, kui juurdunud on otsustajate peas „pedagoogiline botaanika“. Räägitakse libedat juttu, mida kõike on tehtud ja mida veel paremini teha kavatsetakse, aga mitte midagi ei otsustata, et kus labidas maasse ning aiakäärid sisse lüüa.

Mida tegelikult teha tuleb?

Kõigepealt tuleb likvideerida õppe­materjalide stiihiline produktsioon, levitus ja kasutamine koolides (iga õpetaja ise otsustab, mille järgi ta eesti keelt õpetab). Rahvusraamatukogus eksponeeriti kord keele ning integratsiooni teemalise konverentsi ajal näidistrükiseid. Ühes kaheksaleheküljelises klantspaberile trükitud pildiraamatus leidus kaheksa eesti keele viga pluss absurd „Need on linnud. Linnud elavad õhus“.

Eesti keele kui võõrkeele õpikuid peaks tohtima välja anda ainult üks riiklik kirjastus. Probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin pakub, et moodustataks veel üks komisjon, mis koguks kõik õppetrükised siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku ning otsustaks nende sobivuse üle. Liigne kulu. Õigem on juba kohe üllitada pädevad, metoodiliselt töökindlad õpikud, töövihikud jms.

Veel tuleb ülikoolides kõigil erialadel (ka õppejõudude tarvis) viia sisse pedagoogika kursus: loengud, seminarid ja praktika. Direktorid kurdavad, et pole füüsikaõpetajaid, aga loomuliku õpetaja­andega füüsikuid nagu Niels Bohr leidub väga vähe. Mis kasu on klassi ees füüsikust, kes ei oska oma ainet õpetada? Samamoodi keeleõpetajatega. Ei ole nii, et iga kirjanik või ajakirjanik saab pedagoogina hakkama. Sellest ei piisa, et nad töötavad keelega, nad peavad töötama õpilastega. Nagu igasugust tööd, tuleb sedagi õppida ja harjutada.

Nendele, kes hakkavad õpetama eesti keelt võõrkeelena, tuleb korraldada kutse­eksamid, kus nad peavad tundma võõrkeele õpetamise meetodeid ja valdama eesti keelt tasemel, mis määrab nende tulevase tööülesande ja – igatahes praegusest palju toekama – palga. Tasemeni A1 võiks eesti keelt õpetada ka vene pedagoog, kes ise valdab taset B1 – miks mitte?

Ja põhimõtteline hariduspoliitiline otsus: kool ei ole lõbustusasutus ega distantsõppeline arvutimäng. Koolis peavad tõsist tööd tegema niihästi õpetajad kui ka õpilased. Kooli üks kõige tähtsamaid ülesandeid on õpetada vaimse töö oskust ja harjumust, mitte kultiveerida vaimuvaesust ja luuslanki.

Praegu pole meil primitiivsemaks muutumas mitte üksnes oma eesti kõnekeel, vaid mandub ka kirjakeel (e-ajakirjanduses, ühismeedias, reklaamis jm). Kui selle maa keel endale igavikku otsides enam taevani ei tõuse, siis leiame end ühel päeval Paabeli melusse kaduva rahvusrühmakesena. Siis ei saa enam mitte keegi aru Tammsaare või Heinsaare, Underi või Kaplinski tekstidest. Siis on lõpp.

Kas me saame selle Sisyphose keele­tööga hakkama? „Komisjoni ette­panekud eesti keele õppe tõhustamiseks muukeelsetes koolides – kohtumine haridus- ja teadusministriga“ palju lootust ei anna.

1 Vt teema kohta ka 11. XI 2021 Eesti Vabariigi valitsuse kinnitatud haridusvaldkonna arengukava ja eesti keele arengukava kuni aastani 2035. – Toim.

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendi­register/dokument/1d89b144-aa36-46e2-b199-06c45250c6f9

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht