100 aastat eestikeelse mineraloogia käsiraamatu trükist

Ülo Sõstra, TTÜ mäeinstituudi vanemteadur, geoloogia-mineraloogiateaduste doktor

Vanades eestikeelsetes õpikutes on tallel meie keele ja kultuuri ajalugu.        Eestikeelsete õpikute trükkimise võimalustes peegeldub poliitiline situatsioon. Katariina II valitsemisajal (1762–1796) algas Balti kubermangudes venestamine, kuid maksid veel Venemaast erinevad seadused ja baltisaksa seisustel oli faktiliselt autonoomia. 1840. aastatest  taotlesid slavofiilid pidevalt Baltimaade põliste elanike assimileerimist vene keele ja õigeusu toel. Vene natsionalistlik ajakirjandus nõudis seaduste ühtlustamist, mida valitsus hakkas pärast tsaar Aleksander III trooniletulekut 1881. aastal ka ellu viima. Eriti intensiivistus venestamisprotsess 1885. aastal, kui Eestimaa kuberneriks määrati Moskva vürst Šahhovskoi ja Liivimaa kuberneriks kindral Zinovjev. Samal aastal läks kohalik asjaajamine venekeelseks,  aastatel 1888-1889 viidi kohalik politsei- ja kohtusüsteem kooskõlla ülevenemaalisega, rüütelkonnale jäeti mõned privileegid. Omavalitsuste tasemel kavandatud reform jäi teostamata, sest valitsuses puudus üksmeel. 

Kõik saksa koolid ja eesti maakoolid läksid aastatel 1885–1887 üle venekeelsele õppele, asutati uusi vene tüüpi koole. Emakeelseks jäi usuõpetus ning õpetamine vallakoolide algklassides. 1889. aastal läks venekeelsele 
õppele üle Tartu ülikool, 1893. aastal sai linnast Jurjev.       

Igal pool püüti levitada vene õigeusku: vürst Šahhovskoi algatusel ehitati Toompeale Nevski katedraal ja Ida-Virumaale Pühtitsa klooster. Suleti Eesti Kirjameeste Selts, aga eestikeelset trükisõna ja väikesi omaalgatuslikke seltse ei  keelatud. Märgatavalt kasvas eestikeelsete ajalehtede arv, anti välja emakeelset kirjandust, sh õpikuid. Üks vanemaid oli Rakvere kooliõpetaja Johann Kunderi „Weikene Looduse õpetus” (1879), kus on toodud „elajate, taimede ja kiwide lood” Eesti alamatele koolidele. Sama õpetaja „Looduse õpetuse” raamatud ilmusid kuue aasta pärast eraldi köidetena: I „Elajate riik”, II „Taimede riik”, III „Kiwide (mineraalide) riik”. See 1885. aastal trükitud õpik oli ette nähtud  juba koolmeistritele, koolidele ja iseõpetuseks, tiitellehe tagaküljel on märge: „Tsensuri poolest lubatud – Tartus, 18. Juni k.p. 1884”. Schnakenburgi trükikojas Tartus oli selleks ajaks trükitud 32 emakeelset õpikut, nende seas aabitsad („Aabits, kust lühikese ajaga hõlpsaste lugema ja kirjutama wõib õppida”, „Uus-Abitseraamat”), ajaloo („Eesti, Liiwi ja Kuramaa ajalugu”, „Wene maa ajalugu”, „Üleüldine ajalugu”), matemaatika („Arwuwald”,  „Laste arwuwald”, „Laste arwuwalla wõti”), geomeetria („Esimesed geomeetria õpetused”, „Kerged ja lühikesed geomeetria õpetused”), loodusteaduse, geograafia („Wäikene Looduse õpetus”, „Wene maa geografia”), koolilaulu („Kooli laulmise raamat”, „Wäike Nootidega käsi-lauluraamat” jt), saksa keele („Saksa keele õpetaja”, „Saksakeele õppimise juhatamine”), füüsika („Wiisika õpetus”) õpikud ja koolikaarte („Kooli-kaart. Liiwi, Eesti ja Läti keel”, „Liiwi,  Eesti ja Kuura maa. Kooli-seina-kaart: Saksa, Eesti ja Läti keeli” jt).   

    Esimene mitmekülgne eestikeelne geoloogia õpik ilmus 1911. aastal, s.t 26 aastat pärast Kunderi „Kiwide (mineraalide) riiki”. Selle „Mineralogia käsiraamatu” autoriks oli Julius Osvald Kalkun, kes oli 42aastane kogenud ja mitmekülgselt haritud kooliõpetaja nagu Johann Kundergi. Ta oli lõpetanud Võru kreiskooli,  kus sai 1886. aastal algkooliõpetaja kutse, ja töötanud õpetajana Koigi ja Rebase algkoolis (1889–1897), Peterburis Jaani koguduse koolis (1998–1900, 1903–1906), Oneega linnas raamatupidajana (1901–1903), õpetajana Peterburi Keiserliku Filantroopia Seltsi Kaubanduskoolis (1906-1907). Peterburis sooritas ta 1906. aastal saksa keele koduõpetaja kutseeksami ja 1907. aastal tuli tagasi Eestisse, kus oli 1907. – 1909. aastani Jakobi kooli õpetaja ja Viru-Jaagupi Hariduse  Seltsi kooli juhataja. Aastatel 1910–1915 töötas ta õpetajana Jaan Kirsipuu ühisgümnaasiumis. Sel ajal avaldas ta trükis oma õpiku „Mineralogia käsiraamat” ja sai 1914. aastal Tallinna Peetri reaalkooli juures loodusloo õpetaja kutse. Autori 23. VII 1911 allkirjastatud eessõna pakub sisu poolest huvi tänapäevani, rääkimata kasutatud terminoloogiast ja kirjaviisist. Autor nendib, et Kunderi looduseõpetuse-raamatud on (1911. a teadmiste kohta) üsna vananenud, 

kuid lisab: „Raamatu kokkuseadmise kohta on Kunderi eeltööl ikkagi oma jagu tähtsust olnud. Kordaläinud eestikeelsed nimetused on Kunderi looduseõpetusest uuesse raamatusse üle läinud”.        Julius Kalkuni mõtted loodusteaduste õpetamise kohta raamatu eessõnas pole oma tähtsust kaotanud siiani: „Kõige tähtsam juhtmõte looduseõpetuse käsitlemisel oleks: Tee aine õpilastele huwitawaks. Ja kõige mõnusam abinõu selleks on: wangista õpilaste tähelepanemist nähtustega otsekohe loodusewallast. Looduseõpetuse siht koolides peab olema õpilasi  harjutada, et nad loodusnähtusi oma jõul hakkaksiwad tähele panema ja nende üle järele mõtlema”. Autor seletab, miks raamatusse on lisatud ulatuslik keemia osa: „… Wene kui ka Eesti koolides, kus looduseõpetust õpetatakse, õpilastel igasugused keemialised eelteadmised puuduwad. Keemiat aga, kui aineõpetuse olulist põhja, ei wõi siin wälja jätta. Kiwiriik on ju muidu surnud, aga juba esimesed keemialised katsed sütitawad õpilastes kustutamata  teadusehimu, kui nad näewad, et ainetes, mida nad surnuteks pidasiwad, huwitawad salajõud tegevad on”.       

Käsiraamat koosneb seitsmest peatükist. Esimeses peatükis antakse ülevaade olluse (mateeria) kolmest olekust: tahkest, vedelast  ja gaasitaolisest. Mineraaliks loeti siis ühelaadilist looduses tardunud või vedelat keha. Iseloomustatakse aine tihedust, kristalli vorme, süsteeme, sümmeetria pindu ja telgi. Paljud terminid on tänapäeval võõrad, nt kundis ’kuup’, ruut-tornik ’võrdtahuline-püramiid’, ruut-serwik ’võrdtahuline prisma’, längruudu- e rhombusesüsteemi prisma ’rombilise süngoonia prisma’ jne. Mineraali lõhenevus oli siis lõhkewus, amorfsed ained – näota e amorf mineralid.  Peatükis „Mineralidest oluliselt” kirjutatakse, et looduses on vähe ühest ainest koosnevaid kehasid, isegi tavaline vesi on kahe gaasi, vesiniku ja hapniku segu. Keedusool tekib naatriumist ja kloorist, mis algselt teisiti välja näevad. Sool on keemiline ühend, tekstis keemialine ühendus. „Põllumullas leidub iga kord, kuigi wäga wäiksel protsendiarwul, wees sulawaid [lahustuvaid] soolasid”. Lõpus antakse keemia põhimõtted, tekstis põhjusmõtted. Deklareeritakse:  „Kõikide ilmuwuste kandja on ollus”. Tuuakse ära Lavoisier’ olluse kestvuse seadus: „Mingisuguste ainete muutumistel ei kaswa ega wähene ollus, ta muudab ainult oma kuju, mille juures ta raskus täieste endiseks jääb”. Veel ei olnud mõistet valentsus, Kalkun kirjutas: „Atomi sidumisjõud on elementidel seega mitmesuguse wäärtusega”. „Sagedaste tõrjub üks atom, millel suurem ühinemistung on, teise atomi ühendusest wälja ja astub ise asemele.  Kuid ainult need atomid wõiwad üksteise asemele astuda, mis sidumise-wäärtuse poolest ühtlased on.” 

Peatükk „Tähtsamad algained ja põlewad mineralid” on mahukas. Antakse ülevaade hapniku, vesiniku, lämmastiku, väävli (weewel), süsiniku, kloori ja teiste halogeenide (F, Br, I),  leelismetallide (lehelisemetallid) omaduste, leviku ja ühendite kohta. Esimest korda on toodud iga elemendi indeksid. Süsinikust kirjutatakse: „Puhtalt leidub teda teemandi, grafidi ehk pliiatsikiwi kujul, organlise elu jätisena kui antratsit, kiwisüsi, pruunsüsi, ja turwas; wesinikuga ühenduses kui petroleum ehk lambiõli, kiwiõli, asfalt ehk mäewaik (maapigi) ja merewaik (bernstein), ja hapnikuga ühenduses kui söehape – wabalt ja soolades.” 

Tuuakse andmed söehappe osast käärimisel: „Käärimise läbi sünnib jookidesse aga weel üks teine – terwisele kahjulik ollus, nimelt alkohol, wiinawaim ehk piiritus”, kuid taigna käärimisel teeb see saia või leiva kobedaks. Peatüki lõpus on trükitud Mendelejevi lihtainete kordumiste tabeli esimene kokkuseade. Peatükis „Mittepõlewad mineralid” kirjeldatakse keedusoola (valem küll silmale harjumata – ClNa, nüüd kirjutatakse NaCl), lubjapagu  (nüüd kaltsiit) – CaCO3, kipsi (tekstis gips), sulapagu CaF2, apatiiti, ränimineraale: kvartsi, kaltsedone, opaale, korundi, päevakivi (põllupagu), augiidi seltskonda, vilke, granaate, turmaliini ja berülli. Antakse vääriskivide detailne iseloomustus: väärisopaal, safiir, granaat, turmaliin, topaas, aleksandriit.       

  Mõistet kivim veel ei olnud, seepärast loeti neid segamineraalideks. Täielikku selgust terminoloogias ei olnud, nt lubjakivi ei loetud segakiviks, vaid lademe- v kihikiviks. Segamineraalideks loeti liustikuga Soomest meile toodud graniidi, gneisi jt kivimite rahne, mis koosnesid mitmest mineraalist ja võisid olla tulemägede tekkega. Liitkiviks (nüüd purdkivimid) loeti murenemisproduktide kivimeid, nt liivakive ja konglomeraate.  Põhjalikus peatükis „Metallurgia” tutvustatakse maakide määramist ja sulatamist. Iseloomustatakse vääris- ja tavametalle: Au, Pt, Ag, Hg, Zn, seatina (plii), inglisetina (tina), raud, Cu ja Al, nende mineraale. Autori kõrget erudeeritust näitab ülevaade „Radium ja tulewikuwaated lahutusteadlaste ilmas”, kus antakse ülevaade kiirguse avastamisest, looduslike radioaktiivsete mineraalide otsimisest ja leidmisest. Väga kiirgav oli uraani pigikivi (mineraal  uraniniit), millest Marie Curie’l õnnestus määrata uue elemendi – raadiumi aatomkaal – 224. William Ramsay tegi spektrilise analüüsi abil kindlaks, et ülipisike kogus raadiumi kaotas oma spektrijooned ja sai heeliumi omad. Raadiumikiiri kasutati juba siis parandamatute haiguste ravimisel. Kuid paljale ihule võis raadiumivalgus haavu põletada, mis naljalt paraneda ei tahtnud. Radioaktiivsuse ohtlikkuse kohta siis teadmised puudusid.  Kahtlemata oli „Mineralogia käsiraamat” sada aastat tagasi oluline loodusteaduse õpik tulevastele õpetajatele, geoloogidele ja keemia eriala spetsialistidele. 

Julius Kalkun jätkas tööd õpetajana 1915. – 1917. aastani Tallinna IX algkoolis, 1917.-1918. õa Tallinna linna I kõrgemas algkoolis. Alates 1919. aastast kuni 1931. aastani oli Kalkun loodusloo  ja füüsika õpetaja Tallinna Õpetajate Seminaris. Viimast korda oli ta Tallinna Pedagoogiumi õpetajate nimekirjas 1930/31. õa. Mineraloogia käsiraamat ilmus kordustrükina 1922. aastal. Tema huvi geoloogia vastu vältas kogu elu, ta oli esimene, kes määras 1919. ja 1922. aasta artiklites Kaali järve tekkepõhjuseks meteoriidi. Selle tõestas edukalt mäeinsener Ivan Reinwald 1937. aastal. Julius Kalkun avaldas veel „Loodusteadlised  õppeteekonnad” (1920), „Üldise geoloogia” (1922), Henry von Winkleri „Eestimaa geoloogia” eesti keeles. Ta on luulekogumiku „Wõerastelt wainudelt” (1907) autor, kirjutas ka brošüüre, oratooriumide libretosid, luuletusi. 1928. aastal vahetas Julius Osvald perekonnanime Kaljuvee vastu, selle nime all on andmeid teatmeteostes. 9. VII 1939 tähistati tunnustatud õpetaja 70. sünnipäeva. Julius Kaljuvee (Kalkun) suri 5. XI 1946 (teiste andmete järgi  1940) ja on maetud Viru-Jaagupi surnuaiale. Kahju, et vanad eestikeelsed õpikud ja nende autorid on täiesti unustatud. Sellised raamatud ei vanane, seal on tallel meie tõeline keele ja kultuuri ajalugu. Keeleteadlastele on need varasalv, kust ammutada teadmisi saja aasta taguse eesti keele kohta.