Viinistu, kaevurist kunstnik

Tambet Kaugema

Olemuslikult täpsemat mängupaika oleks „Kaevuritest kunstnikele” raske leida.      Eesti Draamateatri „Kaevuritest kunstnikud”, autor Lee Hall,  tõlkija Krista Kaer, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, videokunstnik Taavi Varm, valguskujundaja Triin Suvi. Mängivad Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Raimo Pass, Mihkel Kabel, Britta Vahur ja Laine Mägi. Esietendus 12. VI Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.   Näitlejad on alati pisut murelikud, kui teatrisaali satub suurem grupp kaevureid. Oluline on, et inspitsient ei unustaks etenduse alguses lisaks mobiiltelefonide väljalülitamise hoiatusele lasta lindilt ka palvet pimeduse saabudes mitte sisse lülitada kaevurilampe. Harjumuse asi: kui oled suure osa oma töömehepõlvest veetnud pimeduse hõlma all, võib käsi kehva nähtavuse korral hakata tahtmatult kiivrilambi lülitit näppima. Samuti kipuvad  kaevurikiivrid segama tagapool istujate vaadet lavale. Selline mõte kargas kiivri alla, kui sai Viinistul vaadatud „Kaevuritest kunstnikke” – ehkki kaevurid olid seekord laval, mitte saalis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. 

Olemuslikult täpsemat mängupaika kui Viinistu oleks „Kaevuritest kunstnikele” pea võimatu leida. Ma ei pea silmas sujuvat sobimist näidendi tegevuspaigaga ega ka hämarat kohavaimu, millest suveteatri puhul on kombeks ikka ja jälle rääkida, sest sellisel juhul oleks kaevuritest kõnelevale lavastusele tunduvalt sobivam mängupaik kas või näiteks Kohtla kaevandus. Tõsi, teatriturunduslikult oleks kauge ja kahtlane Ida-Virumaa märksa kehvem koht kui Tallinnast vaid põlevkiviviske kaugusel rannaküla  Viinistu, kuid see ei ole praegusel juhul oluline. Oluline on hoopis see, et Viinistu ongi mingis mõttes kaevurist kunstnik. 

Esmalt aga Lee Halli 2007. aastal lavale jõudnud näidendi kunstiajaloolisest taustast. Kirde-Inglismaal Newcastle’i kandis tegutses  aastatel 1934–1947 Ashingtoni grupp – puhta juhuse tahtel sündinud isevärki kunstnike rühmitus, mille kaevuritest liikmete kunstiharidus piirdus tööliste haridusseltsi õhtusel koolitusel omandatud algteadmistega. Oleksid need õpihimulised kiivrimehed võtnud nõuks omandada pärast rasket päevatööd kunsti vastuvõtu kursuse asemel teadmisi puulusikate ja seakujuliste lihalõikelaudade valmistamise kursusel, oleks Ashingtoni grupp jäänud ilmselt sündimata ja kunstiajalugu vaikiks neist. Seega saatuse kapriis. Või nagu selgitas grupi esiknäituse avamisel ashingtonlaste juhendaja Robert Lyon (Tõnu Oja): „Nende piltide puhul  ei ole oluline töö kvaliteet või kvantiteet, vaid see, et need üldse olemas on.” Nii on ilmselgelt saatuse kapriis ka 2002. aasta suvel Viinistu vanasse kalakülmhoonesse rajatud kunstimuuseum. Poleks selle omanik Jaan Manitski veetnud oma imikupõlve Viinistul, siis ei eksponeeritaks selles rohkem kui 600aastases kalurikülas praegu kunsti, antaks kontserte ega tehtaks ilmselt ka teatrit. Oleks vaid unine küla, kuhu kunstimaiaid linnasaksu ei satu. 

Öeldakse – saatus on karm, aga õiglane. See sentens viitab inimeste seas levinud uskumusele, et saatus sooritab oma toimetusi mingi korrapära järgi ning kõik saavad saatuselt just nii pika puuga piki pead, nagu nad ära on teeninud. Inimlikel uskumustel  on paraku see häda, et need lähtuvad inimlikust loogikast, millel ei pruugi sündmuste tegeliku käiguga palju pistmist olla. Saatuse kapriisi all võib seega mõista juhuslikuna paistvat sündmust, mis ratsionaalselt võttes ei tohiks üldse asetki leida. Sellised anomaaliad on äraütlemata huvitavad, ja nagu võib näha, nakatas see erakordsus ka näitekirjanik Lee Halli. Kunstiajalugu tunneb ja teab ju päris palju isehakanud kunstnikke, kelle ettevalmistus selleks üllaks ametiks oli enam kui kasin, aga kes on sellele vaatamata jätnud ereda kirkahoobi meie kunstimällu. (Vastuoluline on üldse väita, et mõni on isehakanu ja teine see päris kunstnik, aga jätkem  siinkohal see teema arendamata, muidu jõuab päike enne loo lõppu metsa taha vajuda.) Oluline on öelda, et Ashingtoni grupp on selles galeriis ere erand teiste värvikate seas: teist samasugust, nii monoliitset ning tugeva ühistundega tööliskunstnike rühmitust ei oska kunstiajaloolased ilmselt nimetada.       

Erandid jutustavad mingis mõttes alati ka üldisest. Kahtlemata on lavastuses „Kaevuritest kunstnikud” käsitletud, ehkki üsna lihtsakoelisel kombel, mitmeid mõtlemisväärseid teemasid kunsti ja selle vastuvõtu kohta. (Kaevurite seltskonnas olekski ebaloomulik liiga keerulist kunstijuttu veeretada ja ka suvelavastuste publik kipub eelistama lihtsaid sõnu.) Huvitavaim mõtterada, millele näidend, lavastus ja mängupaik ühiselt suunasid, puudutab tõdemust, et hämar on see piiritsoon, kus erandist saab  tavapärasus. Kujutlegem olukorda, et loosungid, mis kuulutavad „Kunst on kõikjal!” ning „Igaühest võib saada kunstnik!” (Robert Lyon: „… igaüks võib maalida. Tuleb lihtsalt leida võti ja vallandada kogu see loovus, millel me oleme seni ühiskonnas soikuda lasknud.”), saaksidki tõelisuseks. Iga kaevur, kraanajuht ja kordnik haaraks pärast tööpäeva molberti ja õlivärvide järele ning põleks loomepalangus. Ning neist palangutest sündiva kunsti eksponeerimiseks oleks tarvis püstitada sadu uusi kunstigaleriisid ja -muuseume, igasse rannakülla vähemalt üks. Muidugi, seda ei juhtu, kas või ühiskondlik tööjaotus välistab sellise võimaluse, kõigist  kaevuritest ei saa kunagi kunstnikke, neid ei ole ühiskonnale lihtsalt nii palju tarvis. Rääkimata andest, mida heal juhul jagub igale sajandale (Oliver Kilbourn (Taavi Teplenkov): „Mõned inimesed oskavad maalida ja mõned ei oska.”). Aga ikkagi on põnev mängida mõttega, kust jookseb see tunnetuslik piir, teisel pool mida toimub erakordsuse devalvatsioon ja ühiskond kaotab huvi massiliselt vallandunud loovuse vastu, sest kui kedagi (kunstnikke) või midagi (loodud kunsti) saab liiga palju, ei mõju see enam köitvalt. Seega tuleks olla eespool nimetatud loosungitega ettevaatlik. Ühes võib aga kindel olla: see piir ei püsi ajas kunagi paigal,  vaid muudab asukohta, nihkub.     

Kunstiteoreetiliste mõttemõlgutuste tubli taganttõukamise kõrval on selle lavastuse teine märkimisväärne väärtus peidus  nii mõneski näitlejatöös. Ja kuigi üks teatrikriitik tuvastas meesnäitlejate rollilahendustes tuttavlikke pintslitõmbeid, pakkusid eriti neli osatäitmist – Guido Kanguri George Brown, Ivo Uukkivi Harry Wilson, Raimo Passi Jimmy Floyd ja Taavi Teplenkovi Oliver Kilbourn – kohati ehedat jälgimismõnu, mida meisterlik mäng vaatajais ikka esile suudab kutsuda.