Ventzislavi ja Nedjalko urbanistlik muinasjutt

Ott Karulin

Kaks tundi teatrisõitu, peategelaseks ka Tallinn oma elanikega Tallinnas sõidab ringi veoauto, mille üks külg on klaasist ning laadungiks turvavöödega kinnitatud vaatajad. PRESSIFOTO

Kes varemgi  teatritrupi Rimini Protokolli lavastusi näinud, teavad juba, et viimse detailini lihvitud rolle, viimistletud kujundust ja ühemõttelist sõnumit oodata ei tasu. Küll aga inimesi oma lugudega ning vormi, mis ei viitsigi esitada küsimust: on see teater? Vaieldamatult on, sest etendamine on samaväärselt kohal nii kahe Bulgaaria kaugsõidujuhi omavahelistes aega surnuks löövates vestlustes autokabiinis „Cargo Sofia – Tallinnas” kui näiteks Brasiilia politseinike pihtimuste „Soko São Paulos” puhul (viimasest kirjutas 14. XII 2007 Sirbis Anne-Ly Sova). Praegu Tallinnas mängitavas autojuhtide loos on selleks vormiks linnas ringi sõitev veoauto, mille üks külg klaasist ning laadungiks turvavöödega kinnitatud vaatajad.

„Cargo Sofia – Tallinn” jutustab oma kaubale korraga kolme lugu. Kõigepealt Ventzislav Borisovi ja Nedjalko Nedjalkovi seitsmepäevane sõit Bulgaariast Eestisse, mis vaatajatel õnnestub läbida vaid kahe tunniga – ikka ühest piiripunktist teise, uude riiki saabumisest märku andmas kõlaritest kasti paiskuv stereotüüpne muusikapala (Austriasse saabumisel viini valss ja sihtpunkti jõudes Neiokõsõ „Tii”). Kuna tee on pikk ja igav, siis saavad mehed võimaluse rääkida oma elust, muredest ja unistustest, aga ka tutvustada oma igapäevatööd. Vaataja saabki teada, et ametlikult annab firma meestele pististeks vaid 25 eurot, aga tavaliselt jääb sellest puudu, ning et kõige odavam diislikütus on Iraagis, kus aga korraga üle 200 liitri ei müüda – kui sul just üht Playboyd meelituseks kaasas pole. Meeste teemakatketes pole otsest järjepidevust ega ka eesmärki äratada kaastunnet või imetlust. Nii need asjad lihtsalt on. Seega on „Cargo Sofia – Tallinn” pretensioonitu sissevaade teise inimese maailma.

Lavastuse teine lugu räägib ekraanidel jooksvate tiitrite kaudu loo kellestki Willi Betzist, kes aastakümneid tagasi alustas vaid ühe veoautoga, kuid nüüd kuulub talle Ida-Euroopa suurim kaugsõiduautode firma, mis on aastate jooksul igasugustele instantsidele andnud altkäemaksu miljonites eurodes, sest „teisiti polegi võimalik selles äris hakkama saada” ning kus on ebaseaduslikult tööl üle 800 bulgaaria autojuhi, kelle palk ei küündi poolenigi Euroopa Liidus kehtestatud miinimumist. Hetkel on Willi poeg ja firma tegevjuht Thomas Betz juba kaks ja pool aastat eeluurimise all istunud ning arvatavasti ootab vabanemist sama innukalt nagu Ventzislav ja Nedjalko tagasi pere juurde jõudmist pärast 22päevast sõitu Hispaaniasse.

Kolmas, ja ehk mulle kõige põnevamgi, oli urbanistlik muinasjutt Tallinnast. Esimest korda tõusevad katted lõplikult, et linna näidata, alles kuskil Lasnamäe kanalis ehk siis Bulgaaria-Serbia piiril. Edasi viib sõit piki hämaraid auklikke tänavaid, mööda ja sisse laohoonetest kohtadesse, kuhu tavaliselt ei satu, ja miks peakski. Eks see veidi enese veenmist nõua, et unustada lumi ja tänavasildid, aga ühel hetkel pole asukohal enam tähtsust ja läbi klaasseina paistab külma autokasti anonüümne urbanistlik lava – märksa vaiksem ja tühjem kui kõlaritest kostuv linnakära signaalide, trammikellade ja automüraga. Ja kui auto mingil lumisel tühermaal ümber võõras keeles laulva naise tiirutab, arvan teadvat, mis tunne on tuhandeid kilomeetrid läbida, kui kaaslaseks vaid oma mõtted ja paarimees. Muidugi on see romantiline ettekujutus, aga ega kaugsõidujuhikski sobi vist inimene, kelles pole seiklusromaanide rännumeeste kangelaslikkust.

Sadama poolt kesklinna sõites tungib aga argipäev jälle sisse ning möödudes Narva maanteel majakõrgusest värvilisest reklaamist, mis Bulgaariasse puhkama kutsub, tuleb korraga koduigatsus peale ning ma leian end mõttes kurve kokku lugemas, mis meid lõpp-punktist veel eraldavad: korraga on väsimus peal ning lood tunduvad ammendatutena. Ehk mõtlevad Ventzislav ja Nedjalko samamoodi, kui on koju jõudnud ja lapsed reisimuljeid pärivad – et tahaks lihtsalt oma voodisse heita?

Siinkirjutaja reisimuljed olid igatahes positiivsed, kuigi veidi oli kahju, et puudus võimalus meestega otse suhelda, lisaküsimusi esitada, nagu sellessamas „Soko São Paulos” sai. Ehk seetõttu taanduski meeste endi ja Willi Betzi lugu kuhugi taustaks ning peategelaseks sai linn oma elanikega: vaheaplausi ära teeninud suure laohoone lisaväärtusteenuste juht Margus Illi-Illik oma „kutsikaga” ning Tallinna sadamas laeva ootav autojuht Ets, kes bulgaaria kolleegi kutse peale ennenägematut autot vaatama tulles kogemata etendusse sattus.