Vaimuakrobaatide kirjavahetus poolsada aastat hiljem

Ingo Normeti intelligentne ja maitsekas lavastus „Armas luiskaja“ ei püüa publikut võrdlemise ja nostalgia alati kahtlastesse püünispaeltesse, vaid jääb suveräänseks.

PILLE-RIIN PURJE

Armas luiskaja“, autor Jerome Kilty, tõlkija Valda Raud, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Liina Unt. Mängivad Helena Merzin-Tamm ja Raivo E. Tamm. Esietendus 2. V Kadrioru lossis.

„50 aasta pärast elavad inimesed oma elu ÕHUS. Keegi ei loe raamatuid – ainult ehk neid, mis käsitlevad gaase, masinaid, kruvisid ja muud taolist. Aga teie kirju minule kannab too õhuelanik endaga kaasas laulurästa pärast, kes elab teie kõris!“

Nii kirjutas näitlejanna Patrick Camp­bell 1937. aastal George Bernard Shaw’le. Aastaarvudega ka jätkan. Jerome Kilty näidend „Dear Liar“ kahe vaimuakrobaadi nelikümmend aastat kestnud kirjavahetusest (1899–1939) esietendus Chicagos 1957. aastal. Näidend ilmus Loomingu Raamatukogus Valda Raua tõlkes 1960. aastal. Voldemar Panso lavastas „Armsa luiskaja“ 1964. aastal televisioonis ning 1966. aastal Noorsooteatris, mängupaigaks Kadrioru loss, osades Linda Rummo ja Ants Eskola.

Kuna olin Panso teatrilavastuse esietenduse ajal kolmeaastane, ei ole ma seda ilmsi näinud. Olen näinud selle katkendeid teleekraanil ja palju kordi kuulanud vinüülplaati. Eskola ja Rummo intonatsioonid helisevad mälus ja kumisesid kaasa nüüdki, kui Kadrioru lossis Ingo Normeti lavastust jälgisin.

Vahepeal on Eestis seda näidendit mängitud veel kolmel korral: Vene Draamateatris aastal 1978, osades Tamara Solodnikova ja Leonid Ševtsov, lavastaja Vladimir Sedov; Noorsooteatris 1989, osades Helle-Reet Helenurm ja Andres Ots, näitejuht Kalju Orro, jäädvustatud on ka selle kuuldemänguversioon 1993. aastast; Palmse mõisas 2009, osades Anne Veesaar ja Erik Ruus, näitejuht Toomas Suuman. Legenditasandile on tõusnud ja jäänud esmalavastus, ka 53 aastat hiljem viibis esietendusel teatraale, kes mäletavad.

Ingo Normeti intelligentne ja maitsekas lavastus ei püüa publikut võrdlemise ja nostalgia alati kahtlastesse püünispaeltesse, vaid jääb suveräänseks. Esietenduse rõõmsas muljes on nii Helena Merzin-Tamm Stella Campbellina kui ka Raivo E. Tamm mister Shaw’na sarmikad näitlejad, kes vahendavad kirjavahetust isikupärase artistisäraga. Sellega kaasneb loomulikult sõnastamise lust ja esprii, aga ka vallatum teatraalsus ja sulnis flirt publikuga. Shaw ise sedastab „Pygmalioni“ proovis, et tema näidendid ei paku publikule pudi, vaid konjakit. Kadrioru lossis pakuti publikule konjakit nii kujundlikus kui ka otseses mõttes. Maikuus sai teatripublik vaadata ka Kadrioru kunstimuuseumi uhket näitust „Alguses olid … Köler ja Weizenberg“. Naabersaalis eksponeeritud August Weizenbergi marmorkujud „Ophelia“ ja „Hamlet“ täiustavad lavastust iseäranis amüsantselt.

Nii Raivo E. Tamm mister Shaw’na kui ka Helena Merzin-Tamm Stella Campbellina on sarmikad näitlejad, kes vahendavad kirjavahetust isikupärase artistisäraga.

Siim Vahur

Teatriõhtu algab sissejuhatava autoritekstiga: galantselt mainib Raivo E. Tamm näitlejatari kolme kleiti. Kunstnik Liina Unt on Helena Merzin-Tammele loonud tõepoolest kolm kaunist kleiti, mis süvendavad daamilikku veetlust ning toonitavad ühtlasi diskreetselt Stella eluetappe ja eluiga. Seejuures on sümpaatne mõlema tegelase kostüümivoodrite roll. Vanemaks saades pöörab Stella oma rohelise jaki pahupidi, nii et sellest saab must rüü, aga haljas vooder jääb kinnituseks sisimast noorusest. Shaw’ musta pintsaku tumepunane vooder on otsene viide saatanlikkusele, millega too iirlane ise kelgib ja hõlmu lehvitades Stellat võrgutab. Ehkki mister Shaw’ sarm lehvib põrgust taevasse, ei lakka ta enese üle muigamast: Raivo E. Tamme rolliilmes on valitsev altkulmu kiikav enesepilklik kelmikas vaade: kuulutab ju Shaw ise, et tema kulmuotsad hoiavad mefistolikult ülespidi. Shaw’ roll sisaldab Chaplini naljatlevaid hulkurisammukesi ja lehvivaid iroonilisi reveransse.

Nagu „Armsa luiskaja“ puhul ilmselt alati, kujuneb ka seekord rolli kulminatsiooniks Shaw’ imeline kiri ema surmast. Olen selle kirja kirglikku elujaatust ja poja hella armastust ema vastu mõttes alati kõrvutanud Ibseni „Peer Gynti“ ema Åse surmastseeniga – Ants Eskola mängis ka Peer Gynti. Raivo E. Tamm esitas kirja kaasakiskuva helgusega, seejärel oli talle jäetud aeg vaikida mõtlikus üksinduses, viibida rahunevas leinas. Raivo E. Tamme Shaw toob meelde tema vaimuka Randalli rolli Roman Baskini lavastuses „Südamete murdumise maja“ (2003), miks mitte ka Henry Higginsi Estonia laval „Minu veetlevas leedis“ (lavastaja Endrik Kerge, 2008), ehkki muusikal ei ole päris Shaw’ „Pygmalion“.

Naudinguga noppis publik üles Shaw’ repliigi: „Teater on jäänud minust kaugele nagu noorpõlve vallatused ja ma pöördun tagasi poliitika, usu ja filosoofia juurde. Need toovad kaasa hirmsaid peavalusid, kuid hingel on kergem.“ Vastne riigikogulane muigas saalile mõistvalt vastu.

Muuseas, ETV kultuuri- või viimasel ajal üha enam seltskonnaelusaates „OP+“ väitis Margit Kilumets „Armsa luiskaja“ teemal intervjuu hakatuses, et Toompeal saab viimasel ajal kõvasti teatrit. Raivo E. Tamm püüdis selle võrdluse vastu protesteerida ja mulle tuli taas kord meelde Jüri Krjukovi 1993. aasta intervjuu: „Vahepeal oli lausa maania kasutada väljendeid: poliitika nagu teater, riigikogu nagu teater, need nagu näitlejad. Ärge solkige kauneid kunste oma räpaste mängudega! Ei ole teie teater! See on teatrist niisama kaugel nagu sõnnik Kassiopeiast.“

Vähemasti me ise, tsunfti sees, saame igaüks hoida ja vahendada teatrikunsti päristähendust ning näitleja missiooni nii, nagu selle sõnastab Hamlet. Ehk suudavad oma ametiau hoidvad näitlejad teadvustada parlamendis ka riigimehelikkuse tõelise sisu – kui selle hingehind vaid ei oleks loovuse minetamine.

Tagasi „Armsa luiskaja“ juurde. Võiks eeldada, et Shaw oma edevuses laval domineerib, aga tõelikult on Ingo Normeti lavastus rajatud tasavägisele näitlejaduetile, kus mõlemad osatäitjad käituvad nagu džentelmenid, kes lasevad teineteist respekteerides partneril särada.

Kui kiitsin kostüüme, siis palun mind mitte vääriti mõista. Helena Merzin-Tamme lavaelu kohta kehtib mr Shaw’ kirjakoht: „Ilusaid inimesi on lõppude lõpuks küllalt, kuid nad ei ole võimelised võtma oma ajust halli kiudniiti ja seda dramaturgi nõelasilmast läbi ajama. Teie võime seda teha – see on tõeline anne …“ Süvenes igatsus näha Helena Merzin-Tamme laval sagedamini ja eriilmelistes rollides. Patrick Campbelli lavaelu sisaldab kontrastseid mänguvärve primadonna erksatest kapriisidest pastelse osavõtlikkuseni, privaatsusest skandaalipiire kompava elumängurluseni. Veenvalt ja liigse allajoonimiseta mängib Merzin-Tamm adutavaks Stella eluetapid, valulised saatuselöögid. Just Stella lavaelu seisukohalt hakkas kahju näidendi üsna kindlakäelisest, võib-olla ülemäärasestki kärpimisest: välja on jäetud teatriproovid, nii „Pygmalioni“ kui ka „Õunakäru“ stseen, mis oleksid sobinud selle lavastuse teatraalsuse ja osatäitjate temperamendiga.

Kui Stella ennustas 1937. aastal, et inimesed juba pool sajandit hiljem enam raamatuid ei loe, siis pole see õnneks tõeks saanud. Ilmselt on kaotsi läinud, mine tea, kas pöördumatult, kirjavahetused, mida saab hoida kübarakarbis. Tõsi, ka elektroonilise kirjavahetuse võib välja printida. Iseasi, kui palju on seal epistolaarset vaimuakrobaatikat, oma mõtete sõnastamise ja viimistlemise kirge ja andi. Sedagi saab hoida ja vahendada sõnateater.

Kammerlavastusest Kadrioru lossis sööbib stiilse ja tähendusrikkana mällu Shaw’ viimane lause: „Lavastamisest olen loobunud – ma olen liiga vana, liiga vana, liiga vana … G. B. S.“ Kolm korda korratud „liiga vana“ on Raivo E. Tamme Shaw’l naerune ja selles võib allhoovusena tajuda lavastaja Ingo Normeti naeru. Ses targas naerus on elukogenud sügisetunnetust, aga kaugeltki mitte loobumist, vaid veendunud elu- ja loomingu­jaatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht