Vabaõhuproovid Padise mungakloostris

Ivar Põllu

Päris teatrisaalis oleks Rakvere teatri suvetükk pärast paarinädalast lihvimist tõesti hea. Praegu on teatrisolemise vaev suurem kui kunst. Tom Stoppard, ?Rosencrantz ja Guildernstern on jälle surnud?, tõlkinud Mihkel Mutt. Lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater), kunstnik Ene-Liis Semper (NO99). Osades Marko Matvere (külalisena), Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Velvo Väli, Ülle Lichtfeld jt. Esietendus Padise kloostris 7. juunil.

Vabaõhulavastused külmas eesti suves on seotud alati riskiga. Suvelavastustelt erilistes kohtades oodatakse aina rohkem, aina keerulisem on luua sisukuse, haaravuse ja erilisuse segu, mille kvaliteet vastaks enam-vähem pileti hinnale ja kohaletulemise vaevale. Rakvere teatril on juba mitu aastat suvelavastused nii hästi õnnestunud, et selleaastane ?Rosencrantz ja Guildernstern on jälle surnud? tekitas ühelt poolt, progressiusust, ülisuuri ootusi, teiselt, inimlikult poolelt, ei olnud lõpptulemuse üsna keskpärane tase pettumus. Aastad pole vennad. Vähemalt üritati, mitte ei mindud kohe kergema vastupanu teed. Samas on võimalik, et kehv mulje tuleneb lavastuse (või kriitiku) puhtfüüsilisest allajäämisest loodusjõududele.

Tom Stoppardi näidend keskendub ?Hamletis? episoodiliselt vilksatavate vennakeste võimalikele läbielamistele kuulsa Shakespeare?i loo sees ja kõrval. Nad on samasugused inimesed nagu õukonna liikmed ja näitlejadki, kuid ei saa täpselt aru, mis toimub. Vennakesed, näitlejad ja õukond, kes ongi selle näidendi kolm tegelasrühma, kuuluvad Stoppardil eri seisustesse, kuid see pole originaalis loo käivitaja. See salapärane, saatuslik ja vääramatu tõuge jääb näidendi raamist välja.

 

Midagi tõelist

 

Rakvere teatri versiooni lavastaja Hendrik Toompere jr on need kolm erinevat seisust võtnud lavastuskontseptsiooni alustalaks. Rosencrantz ja Guildernstern on normaalsed inimesed, puhaste heledate golfiriietega, mitte liiga targad, kuid, mis peamine, ratsionaalse ellusuhtumisega: nad usuvad, et suudavad ümbritsevat mõistusega võtta ja olukorda kontrollida, kui vaid kõigest aru saavad. Kui vaid. Ühel hetkel ei allu nende läbielamised nende loogikale, sada korda järjest tuleb münti visates kull. Ning ilmuvad pahaendelised näitlejad, kes pärast pikemat kraaklemist vaatamise ja osalemise teemal on nõus etendama neile ?midagi tõelist?, elustades, nagu peagi selgub, juba ammu surnud, lagunevad Helsingöri lossi asukad, fiktsionaalsed laibad, kes neid lossi, mängu sisse kutsuvad.

Näitlejad elustavad sõna otseses mõttes kopitavad tegelased vanast kopitanud Shakespeare?i loost, nagu ikka teatris, kui klassikat elustatakse. Ja nagu ikka, on vaatajal, normaalsel ratsionaalsel inimesel, võimalik sisse elada. Täna, Rakvere teatri suvelavastuse vaatajal, on sisseelamine võimalik kuulsate Marko Matvere ja Üllar Saaremäe normaalsete tegelaskujudega samastudes. Tegelaskujudel endil on võimalus ja taak osaleda mängus kõige naha ja karvadega ? lõpuni välja. ?Rosencrantz ja Guildernstern on jälle surnud? tähendab siin aga seda, et lugu on mängitud juba sadu ja tuhandeid kordi, vaid Rosencrantz ja Guildernstern vahetuvad. See on samasugune osalusmäng nagu alguses välja pakutud Alfredi panemine. Midagi tõelist.

 

Kõik on korras

 

Seega on Rakvere teatri sellesuvisel lavastusel olemas hea tekst ja kontseptuaalne lähenemine sellele, ja kui järele mõelda, siis ka lõpptulemus peaks haakima end osavalt publiku külge ja mõjuma Padise mungakloostri väärikate müüride all tõelise kummastava elamusena, peaks muutma hetkekski kellegigi ilmavaadet. Kuid paraku jääb paljugi sellest poolele teele.

Lavastuse reklaaminäod Matvere ja Saaremäe suudavad oma rolli kaasakiskuvalt lõpuni viia, ilmselt muutub iga mängukorraga nende duett vaid nauditavamaks. Kuid on tunne, et kõik muu selle ümber, maailma korraldavad kaarnad-näitlejad ja elavad Helsingöri surnud vajuvad aina rohkem laiali, sest nende kollektiivne roll on vaid kontuurjoonega markeeritud. Näitlejate enesekaitse lõhub etenduste jooksul seda skeemi veelgi. Kiita saanud Velvo Väli Hamlet on väärtus ilmselt näitleja rollisleppi arvestades, mitte aga lavastustervikus. Juba pärast teist korda Wagneri ?Valküüride? seljas ratsutamist hakkab muusika ärakasutamisest kahju. Toomas Suumani kehastatud näitlejate juhi hullus ja kunstilisus on nii kultiveeritud ning stamplik räuskamine niivõrd tehtud, et ei julgegi seda pelgalt halvaks osatäitmiseks pidada. Kas aga säärast eneseirooniat võib eneseteadlikult Rakvere teatri veteranilt oodata? Ene-Liis Semperi kostüümid on efektsed, kuid mõjuvad juhusliku õnnestumisena laialivalguvas anonüümses lavaruumis ? ja nii isegi ?kohatult?.

Näitlejad kasutavad küll osavalt põhilises mänguruumis olevaid käike ja võlve ja aknaid, kuid vähe on hetki, kui lavastus tõepoolest ainuvõimalikult siin selles ruumis aset võiks leida. Pigem on kahju, et seda ei mängita statsionaarses väikeses saalis, kus tehnilised võimalused oleksid paremad, trupil vähem sõitmist ning publikul ka mugavam. Usun, et teadlikult seatud lavakujunduses, päris teatrisaalis, pärast paarinädalast proovide jätkamist oleks tegemist enama kui hea meesnäitleja duetiga. Võib-olla oleks kontsentreeritumas lavaruumis, kus stiihiad on rohkem mõtestatud, tegemist üle hooaja tükiga?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht