Uus teater – Institutsioon

EERO EPNER

Lisaks kunstilistele eesmärkidele on uuemas teatris sageli muutuja ka teater kui institutsioon. Kui veel mõni aasta tagasi võis aimata, et nüüdisaegsust seostatakse pigem vabakutselisusega ning institutsionaalsele teatrile kleebiti külge traditsioonilisuse silt (mõlemad seostamised olid väga pealiskaudsed), siis praegu jookseb veelahe kusagilt mujalt. Tõtt-öelda on isegi narr rääkida eraldi institutsioonidest ja neile justkui vastanduvatest mingisugustest vabamatest formaatidest, sest esiteks ei defineeri institutsionaalne vorm mitte midagi – kõik on võimalik kõikjal – ja teiseks defineerib ometi kõik.

See tähendab: me kõik oleme institutsioonid. Vabakutseline megastaar, väikelinnas asuv linnateater, tunnustatud draamakirjanik või kummaliste hobidega performer – nad on kõik institutsioonid, kes loovad ühtlasi konteksti oma loomingule. Iga loodavat kunstiteost vaadeldakse seoses sellega, kes või mis on nad lavale toonud, ja institutsionaalne kontekst on teosest lahutamatu – seda võtab arvesse nii vaataja, kriitik kui ka too eneseteadlik kes või mis, kuid seejuures ei määra see kes või mis veel tingimata ära, kas lavale toodu on nüüdisaegne või mitte. Korporatiivne riigiteater võib luua avangardi ja paljasjalgne etendaja olla masendavalt konservatiivne.

Ent seejuures käsitleb nüüdisteater teatriprotsessi osana mitte ainult prooviperioodi, tekstiloomet või etendamiskultuuri, vaid ka seda, milline on see institutsioon, kus töötatakse. Täpsemalt öeldes: millised on kollektiivis suhted, kas viljeldakse hierarhilisi mustreid ja millel need põhinevad, milline on selle institutsiooni ühiskondlik palg või kellena see institutsioon ennast üleüldse defineerib? Kas tahetakse olla platvorm või platoo, riigi tellimust täitev etendusasutus või riigi tellimust justkui eirav, kuid siiski riigi rahastatud asutus? Millised on üldised tööprintsiibid? Kuidas suhestub teater ühiskonna mustritega? Ja nii edasi.

Näiteks tegutseb Berliini südalinnas Maxim Gorki Theater ning sealses trupis on silmatorkavalt palju mitteetnilisi sakslasi. Enamgi veel: trupi juurde on moodustatud väike seitsmeliikmeline üksus, kuhu kuuluvad näitlejad, kellel ei olnud enam võimalik kodumaal töötada – nad on pärit Süüriast, Palestiinast ja Afganistanist. Kui Milo Rau sai kuulsa NT Genti juhiks, avaldas ta manifesti, kus seatakse mh reegliks, et igas lavastuses peab olema laval vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalid.

Tähendab, kui Maxim Gorki Theater seab lähtekohaks trupiliikmete etnilise või poliitilise identiteedi, siis NT Gent kunstilise. Võib nõustuda või mitte nõustuda nende valikutega (mina pooldan ennekõike kunstilisi argumente), kuid need näited annavad märku suundumusest, kus institutsiooni ei käsitleta enam lahus ühiskonnas toimuvatest protsessidest. See, mis juhtub maailmas, peab juhtuma ka teatris, ning kujutlus „kaitstud paadikesest kiirete aegade ulgumerel“ on poeetiline, kuid eriti riigi rahastatud teatrite või etendajate puhul (kelleks Eestis on enam-vähem kõik) ohtlikult egoistlik.

Hea näitena võib tuua Rakvere teatri, kelle – kui ma olen õigesti aru saanud – rahastamismudelist tingitud sundus sõita väga palju mööda Eestit ringi on nüüdseks saanud poliitiliseks programmiks. Minna hüljatud maakohtadesse – selles juba on midagi. Teiselt poolt võiksid teatrid küsida veelgi aktiivsemalt selle järele, kellele ja kus mängitakse. Luksuslikule Münchner Kammerspielele oli näiteks ohusignaaliks, kui nad märkasid, et garderoobis ripuvad ainult kallid kasukad. Kus on noored? Kus on töö kaotanud? Kus on üksikemad? Jah, sa võid oma kunstilistes valikutes rääkida tõesti aktuaalsetest ühiskondlikest probleemidest, ent kui sa etendad neid vaid 52 euro eest eeslinnast tulnud mõnusatele muhvidele, siis kes sa institutsioonina oled?

Kui Philippe Quesne’il oli võimalus asuda juhtima enam-vähem ükskõik millist Pariisi teatrit, valis ta hoopis tuimas hallide kõrghoonetega palistatud elamurajoonis asuva rääbaka teatrikökatsi – sest ta tahtis, et tema juhitav institutsioon kõnetaks just sealseid inimesi. Kellega sa räägid? Mis keeles sa räägid? Mis on su piletiprogramm? Kuhu sa riputad oma plakatid ja millest need kõnelevad? Kas sa pakud puhvetis ainult konjakit küpsisega või ka vangide küpsetatud leiba? Kas sinu institutsioon on ainult teater või mahutab ta enda alla midagi veel?

Hamburgi Deutsches Schauspielhaus asutas põgenikekriisi ajal teatrihoone ette pagulastele telklaagri, mõni teine teeb uuendusliku raamatupoe, kolmas aga eluga kimpus noortele kogunemispaiga – kõik näited võivad pahasele lugejale paista nõmedad, kuid vähemalt mõtleb institutsioon, mida pakkuda ühiskonnale vastu selle eest, et ollakse niivõrd privilegeeritud. Seesama Kammerspiele on näiteks teatud töökohtadele võtnud teadliku otsusega erivajadustega inimesed. Võimalusi on sadu.

Eraldi vaatluse all on nüüdisteatris muidugi ka sisemine töökultuur. On neid, kellele vanade hierarhiliste mudelite lõhkumine on täiesti teadlik ja eesmärgipärane tegevus. Tean näiteks lavastajaid, kes soovivad teatris vabaneda geeniuslavastaja mütoloogiast, kutsuvad kõik laua taha ning püüavad kogu tööprotsessi rajada mitte käskudele, manipuleerimisele ja eneseteostusele, vaid normaalsele kollegiaalsele tööle. On oluline märkida, et kunstiline kvaliteet pole sealjuures kannatanud, vaid vastupidi – ainult võitnud.

Üha enam juhitakse ka teatrites tähelepanu palgalõhele või sellele, kelle näo või keha kaudu teatrit turundatakse. Mida teha ahistamistega? Või kui artist peab ennast kõrgemaks teatri tehnilisest töötajast? Kuidas ikkagi teha nii, et laval kõlavad humanistlikud loosungid ei läheks vastuollu sellega, mida selle institutsiooni liikmed omavahel harrastavad või mida see institutsioon avalikkusele signaliseerib? Sest geeniused on meist vähesed, aga institutsioonid oleme kõik.