Ütle, kes on su sõbrad

„Võõrastes“ on leitud hea tasakaal universaalse loomuga kerge huumori, mis võiks kõnetada väga paljusid, ja nõudlikumat meelt kõditavate tõsisemate teemaniitide vahel.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Võõrad“, autor Paolo Genovese, tõlkija Margus Alver, lavastaja Taavi Teplenkov, kunstnik Helga Aliis Saarlen, valguskujundaja Priidu Adlas ja helikujundaja Owe Petersell. Mängivad Mait Malmsten, Britta Soll, Jüri Tiidus, Marta Laan, Markus Luik, Harriet Toompere, Tiit Sukk ja Amanda Hermiine Künnapas. Esietendus 12. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Täiuslikud võõrad“ peaks kõlama tuttavalt paljudele filmisõpradele. Just selle pealkirja all pälvis 2016. aastal rohkelt kiidusõnu itaallase Paolo Genovese menukomöödia, mis on jõudnud rekorditeraamatutesse kõige rohkemate uusversioonidega filmina. Oma tõlgenduse on saanud maailma eri paigad Mehhikost Lõuna-Koreani ja Indoneesiast Islandini. Eestit nende seas veel pole, selle asemel on lugu leidnud nüüd tee Eesti Draamateatri lavalaudadele.

Sellesarnane arhetüüp on kohalikus kultuuriruumis siiski olemas. Võimalikuks vasteks võib lugeda näiteks juba nullindate alguses tuule tiibadesse saanud, kaks kümnendit mängitud ja omakorda filmiks tehtud „Eesti matuse“. Vähemasti lähtemotiiv on sarnane: seltskond koguneb mingiks sündmuseks, kiht kihi haaval hakkavad lahti kooruma omavaheliste suhete rohkem või vähem varjatud kitsaskohad ning lõpuks kisub kõik lootusetult kreeni.

„Võõrastes“ on selleks seltskonnaks sõprade ring, kes kohtub pealtnäha tavaliseks õhtusöögiks. Laua ümber on seatud kaheksa tooli, külalisi laekub seitse – kolme paari kõrval on ühe tegelastest, elupõlise poissmehe uuel pruudil tekkinud ootamatult teised plaanid. Muus osas näib kõik argine ja pahaaimamatu, kuna üksteist tuntakse pealaest jalatallani, paigas on dünaamika ja mustrid, heietused ja meenutused, naljad ja tögamised.

Õhtu möödudes välgatab vastastikuse lõõpimise käigus provokatiivne ettepanek oma telefonid laua keskele panna ning kõiki saabuvaid kõnesid ja sõnumeid kaaslastega jagada. Nagu tegelased üksteisele korrutavad ja vahest hooti ka ise uskuda soovivad, pole neil midagi varjata. Võtme edasisteks sündmusteks annabki kätte pealkiri. Ehkki tegelased on pikaaegsed ja lähedased sõbrad, on igaühel varuks midagi sellist, mida parimal juhul teistega jagama ei tõtta, halvemal suisa peita tahaks.

Mait Malmsteni ja Britta Solli mängitud võõrustajad Rocco ja Eva on kui eduka pere musternäidis.

Heikki Leis

 

Kõik see võib kõlada viljaka pinnasena tuttavliku ja lihtsakoelise jandi tarvis, kuid Genovese on harutanud algupärandis suhtepundart lahti üsna peenelt ja tegelaste suhtes tundlikult, sidudes esmapilgul ajaviitežanrisse kuuluvasse materjali üha keerulisemaid küsimusi ja tumedamaid toone. Tänu tihedale tekstile lisandub teemadekimpu pidevalt uusi õisi: näidend puudutab muu hulgas välise ilu ihalust, seksuaalset identiteeti, laste kasvatamist ja nutisõltuvust.

Algupärandile on Eesti Draamateatri laval truuks jäädud. Suuremaid loomingulisi vabadusi pole teatri pikaajalise näitlejana tuntud Taavi Teplenkov, kes teeb siin oma lavastajadebüüdi, endale lubanud. Ebamugavate sotsiaalsete olukordade kujutamise peale peaks Teplenkovil olema hea nina. Mängis ta ju peaosa ühes parimas kodumaises komöödiasarjas „Riigimehed“, mis suuresti absurdihõngulisest ebamugavusest koosneski.

„Riigimeeste“ poliitiliste motiivide asemel on „Võõraste“ pinged ennekõike persooni tasandil. Eestiski sugukondi lõhestavatest valimiseelistustest siin juttu ei tule, esmajoones tegeleb lavastus üldinimlikuga, teineteise vastase aususe, truuduse, hoolimise, mõistmise ja leplikkusega. Või õigemini nende puudumisega viisaka pealispinna all. Väga hea töö on teksti eestindamisega teinud tõlkija Margus Alver, kelle elutöö mõõtu tõlkest lähtub ka eesti teatri viimaste aastate suuremaid hitte, samuti Eesti Draamateatris etenduv neljatunnine vaatemäng „Lehman Brothers“.

Kui „Lehman Brothers“ käib läbi 150 aastat Ameerika kapitalismi ajalugu, siis „Võõraste“ puhul jääb tegevustik teatri väikeses saalis ühe õhtu ja ühe korteri piiresse. „Tubateaterlik“ on kirjeldus, mis tikkus pähe filmigi puhul, tubateater sõna otseses mõttes Eesti Draamateatri laval ka on. Vaatajad on jaotatud lavaruumi kahele küljele. Nende vahele jääb avatud planeeringuga mööbli abil liigendatud korter – tööpinnaga köök, diivaniga elutuba ning muidugi söögilaud, mille ümber suuremaks osaks ajast koondutakse. Helga Aliis Saarleni kunstnikutöö tulemusena on saali loodud hubane atmosfäär, nagu viibikski sõpruskonna ühisel olengul, küünita vaid salatikausi ja veinipudeli poole. See hubasus on kenas kontrastis nihelema sundiva ebamugavusega, milleni ajapikku jõutakse.

Mitu filmi võtmestseeni leiab aset rõdul ja nende kordamine laval tundub alguses kõige suurema proovikivina. Seda efektsem on lihtne lahendus: korteri tuled pimendatakse aeg-ajalt ning publiku ette luuakse küll tinglik, aga siiski selgelt eristuv ruum, mida on tänu Priidu Adlase heale valguslahendusele kerge ülejäänud lavast ajutiselt eraldatuna tajuda.

Kõigi tasemel tehniliste nõksude juures on „Võõrad“ ennekõike näitlejate mängule toetuv lavastus. Tegelaste ja toimumispaiga Eestisse toomisega pole tegelema hakatud ning nimedki reedavad, et sündmused hargnevad lahti Itaalias nagu originaaliski. Vähemalt alguses tekitab see kerge nihestuse, kuna loomult märksa vaoshoitumat eestlase olemis- ja näitlemislaadi on raske temperamentsema itaaliapärasusena vastu võtta.

Stseen stseeni haaval mängivad näitlejad itaalia tegelased siiski enda omaks. Üldisest jutuvadast hakkavad joonistuma karakterite iseärasused, taustad ja pagas, mille pealt ühisesse lauda on jõutud. Mait Malmsteni ja Britta Solli võõrustajad ühes Amanda Hermiine Künnapase mängitud puberteediealise tütrega on kui eduka pere musternäidis. Markus Luige ja Harriet Toompere tegelased püsivad pideva nääklemise kiuste pikas abielus. Jüri Tiiduse ja Marta Laane kehastatud paar elab läbi suhte kirglikke algusaegu. Ilmselt on liig lisada, et kellegi elu tegelikkust teiste ette manatud klantspilt edasi ei anna.

Sel aastal „Amadeuse“ ja „Kaleviga“ tõelises sõiduvees Malmsten saab siin lõbutseda oma märksa tõsisema tüüprolliga. Komöödiarollidega tuntud Tiit Sukk teeb aga vastupidiselt vaataja ootustele vaoshoitud, isegi endassetõmbunud rolli. Üldiselt on aga kedagi eraldi raske esile tuua, sest mõni meeldejääv stseen jagub igaühele hästi valitud ansamblist ning näitlejad mängivadki ennekõike üksteise pealt.

Kuigi rollidünaamikas on karakteritel selged funktsioonid, on igaühes nüansse, mis ei tee vaatajale moraalsete hinnangute andmist sugugi lihtsaks. Ilmselt on Genovese algmaterjali spetsiifiliste poliitiliste või ühiskondlike viidete vähesus just see, mis teeb teksti erisugustes kultuuriruumides samaväärselt hästi toimivaks. Selline tinglikkus võiks mõjuda liiga abstraktselt, kui tegelased poleks luust ja lihast inimesed, keda on kerge ära tunda.

Filmis aitab õhtu jooksul ajas edasi liikuda montaaž, mida teatris kasutada ei saa. Sellest hoolimata tiksub „Võõrad“ finišisse vaid mõned minutid pikema ajaga. Pisut üle pooleteise tunni on värskendavalt lühike kestus, mille jooksul tempo ei kahane ega energia rauge. „Võõrastes“ on leitud hea tasakaal universaalse loomuga kerge huumori, mis võiks kõnetada väga paljusid, ja nõudlikumat meelt kõditavate tõsisemate teemaniitide vahel. „Lehman Brothersi“ mainimine pole juhuslik, sest lihtne on „Võõrastest“ aimata Eesti Draamateatri järgmist publikuhitti.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht