Ütle, kas tantsib

OTT KARULIN

Kunagi ei tea, millal justkui nutikalt valitud taktika hakkab esialgsele eesmärgile hoopis vastu töötama. Nüüdistants on pidanud Eestis üsna lühikese aja jooksul (vaid kahe kümnendiga alates 1990ndatest) end mitte ainult defineerima, vaid ka oma eluõigust tõestama. Ühelt poolt tuli end balletikunstist lahti, iseseisvaks mõtestada1 ning see ka üksjagu kiirelt õnnestus. Teiselt poolt pidi nüüdistants kehtestama end võrdsena (nii publiku- ja kriitikahuvi kui ka riikliku rahastamise mõttes) sõnateatriga, mis on Eestis praegugi mahukaim teatriliik (rohkem kui 200 uuslavastuse seas on sõnalavastusi üle 120). Üks meetmeid, millega teatriliikide võrdse kohtlemise nõuet toetati, oli etenduskunstide mõiste kasutuselevõtt. See oli mõjus taktika, sest praeguseks on tantsumajadest saanud etenduskunstikeskused, teatristatistikasse on lisandunud mitmeliigilavastused (kui 2011. aastal esietendus neid veel alla kümne, siis sealt edasi 30 ringis) ning 2015. aastast antakse välja etenduskunstide ühisauhinda.

Ometigi kerkib tantsukunsti iseseisvuse küsimus ikka ja jälle päevakorda. „Sõltumatu Tantsu Lava juht Triinu Aron on mures eesti tantsukunsti jätkusuutlikkuse pärast, sest koreograafide ja tantsijate asemele astuvad vaid etenduskunstnikud,“ algab üks hiljutine artikkel.2 Kuna statistika tantsukunsti hääbumist ei näita (uuslavastusi on igal aastal veidi alla 30 ja seda mitmeliigilavastuse kategooria lisandumisest sõltumata), siis peavad ebakindluse põhjused peituma mujal. Riigi toetuste osas on arenguruumi muidugi veel parasjagu ja ka püsitrupiga nüüdistantsuteater tuleks kahtlemata selle teatriliigi arengule kasuks, aga vastandumine etenduskunstnikele, liigipuhtuse nõudmine, meenutab veidi mõningate poliitjõudude retoorikat. Ilmselt pole päris nii siiski mõeldud.

Kuigi mõistest „etenduskunstid“ on kirjutatud päris palju,3 pole kunagi liiast peamine üle korrata. Kõige laiemas tähenduses võib etenduskunstina käsitleda tõepoolest igasugust etendusena esitletud kunstiteost, sh teatri kõiki liike (ja nende žanre), aga ka tegevuskunsti (performance’id) ja muud (nt kontsert, tantsupeo etendus jms). Nende kõigi peamine eesmärk on pakkuda esteetiline kogemus (elamus). Sündmuste puhul, mis on küll etendusena esitletud, kuid mille põhieesmärk on midagi muud (nt olümpiamängude avatseremoonia või ka spordivõistlused, aga ka riigikogu vms valimised, protestimarsid, jaaniõhtu vms avalik tähistamine), on analüüsimisel abiks mõiste „kultuurietendus“. Tavatähenduses – ja just seda peetakse üldjuhul silmas ka Eestis – on etenduskunstid aga katusmõiste erisugustele teatriliikidele (statistikas eristatakse praegu sõna-, muusika-, tantsu-, nuku- ja objekti-, mitmeliigi- ja tsirkuselavastusi, kuid see nimekiri pole lukus ja muutub koos pakutavaga), käibides sünonüümina sõnale „teater“, millel tugev sõnakesksuse konnotatsioon.

Etenduskunstide kitsaim tähendus, millest lähtub riik etenduskunstikeskuste rahastamisel ja teatriliit etenduskunstide ühisauhinna statuudis, on lavastused, mille eesmärk on siduda mitme teatriliigi iseloomulikud väljendusvahendid, olgu nendeks siis sõna, liikumine, heli, kujutis või midagi muud. Statistikas leiab sellised lavastused sageli mitmeliigilavastuste alt ning need pole (enam) ainult etenduskunstikeskustes lavale jõudvad teosed. Seega võib ka liikumisel põhinev lavastus olla nii tantsu- kui ka mitmeliigilavastus, olles seeläbi etenduskunst tava- või kitsamas tähenduses. Samuti võib klassikalise näidendi lavatõlgendus olla mitmeliigilavastus, kaotamata seejuures oma identiteeti sõnateatrina.

Kindlate piirjoonte tõmbamine võib küll tunduda eristumiseks lihtne viis, kuid ka sellised mõttelised piirid kipuvad olema müüriga palistatud ja pigem pärsivad nii uuenduslikkust kui ka loomulikku arengut. Küsima peaks eesmärgi järele, selmet pärida, kas ikka tantsitakse piisavalt.

1 Heili Einasto ja Evelin Lagle, Külast rahvusvahelise kaubamajani. Tantsuteater taasiseseisvunud Eestis. Rmt: Vaateid Eesti nüüdisteatrile. Studia litteraria Estonica 17. Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 53–77.

2 Keiu Virro, Teatrijuht: oma maja annaks tantsukunstile uue hingamise. – Eesti Päevaleht, 9. II 2019.

3 Erkki Luuk, Tants tänapäeva kultuurikontekstis. – Teater. Muusika. Kino 2005, nr 8-9, lk 55–62; Madli Pesti, Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted. Rmt: Eesti tantsukunst: nüüd ja →. Sõltumatu Tantsu Lava, 2015, lk 37–51.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht