Uni päästab planeedi

Marie Pullerits

Augusti tantsufestivalil käinud Kris Verdonck ärgitab publikut oma etendustel uinuma. Tallinnas kümmekond päeva kestnud ja täna lõppeva Augusti tantsufestivali üks omanäolisemaid esinejaid oli belgia lavastaja ja multidistsiplinaarne kunstnik Kris Verdonck koos kollektiiviga A Two Dogs Company, kelle koostöös koreograaf Alix Eynaudiga valminud n-ö magamislavastuses „Exit” („Väljapääs”) kutsuti publikut üles etendusel uinuma. Olete õppinud visuaalkunsti, arhitektuuri ja teatrikunsti ning kõik see koos on viinud töödeni, mis varieeruvad installatsioonist performance’ini ja tantsust arhitektuurini, rääkimata kõikvõimalikest vahe- ja segavormidest. Kuidas on kulgenud teie kunstiline areng? Tundub, et minu arengu peamine tõukejõud on olnud luhtumine: kukkusin mitmeski ettevõtmises läbi ning hakkasin siis eri suundi omavahel hoopiski kombineerima. Algul töötasin klassikalise sõnateatriga: kamp inimesi on laval, jõuavad mingi teksti osas kokkuleppele, õpivad selle pähe, loovad ise probleemi ning seejärel lahendavad selle – ja see ongi enam-vähem kõik. Mulle tundus, et sellises teatris puudub ehedus: näiteks surma pole võimalik päriselt välja mängida – olla laval autentne, kui midagi tegelikult ei juhtu. Seepeale hakkasin töötama masinatega, lõin lühilavastusi plahvatavate mehhanismidega, panin need ise teatrit tegema. Vastastikuses alussuhtes publikuga ei ole tegelikult vahet, kas lavalist tegevust etendab masin või inimene.

Mille põhjal saab seda väita?

Inimese ja eseme vahel võib samuti tekkida väga intiimne ja lähedane suhte. Võtame kas või laste kaisukarud või mobiiltelefonide ja arvutite tähendus täiskasvanuile. Kui telefon hommikul koju unustada, on inimesel kohe poolik tunne, alles selle tagasisaamisel on kõik nii, nagu peab.

Olen märganud, et vahel on publik vihastanud selle peale, et me n-ö piiname laval esemeid, ehkki tegelikult midagi ei juhtu: lülitame lihtsalt masinad sisse, need tegutsevad laval veidi ja seejärel plahvatavad. Inimesed on tõsimeeli arvanud, et mul on olnud õnnetu lapsepõlv, mistõttu tunnen vajadust asju piinata. See ei vasta, mõistagi, tõele. Ometi toimub nendel juhtudel laval midagi ehtsat. Visuaalkunstides on tegemist reaalsete esemetega, neid on võimalik näha ja katsuda. Sellest ajast hakkasingi tegema objektiteatrit: masinad on võimelised välja mängima inimesele omaseid tundeid ja käitumist.

Pealegi muutuvad inimesed tänapäeval üha rohkem objektide sarnaseks: nad on masinate taga liikumatult paigal, nendega ühenduses. Võtame näiteks arvutid, millega on praegu seotud peaaegu kõik inimlikud suhted: isikliku teabe jagamisest teistega lävimise ja sõpruseni välja. Inimeste praegune suhe tehnikaga on väga lähedane, aga ka masinad on inimestega üha sarnasemad. Laval meeldib mulle neid erisuguseid meediume omavahel kombineerida, olen liikunud rohkem teatri suunas, visuaalkunsti sealjuures hülgamata.

Olete nimetanud oma kombineeritud vahenditega loodud töid „variatsioonideks”, mitte otseselt multimeediakunstiks. Koreograafias on kasutusel samasugune mõiste. Kas selles võib näha ka sisulist seost, kuna olete viimasel ajal loonud üsna tantsulisi lavastusi?

Võimalik, et sarnasus on olemas. Mis tahes töid ma ka ei looks, tegemist on variatsioonidega samal teemal, olgu need siis installatsioonid, performance’id või tantsulavastused. Need on samalt aluselt loodud erikujud, variandid.

Olete siiani tegelenud peamiselt nüüdisaja äri- ja tarbimismaailma haiglaslikkuse teemaga ning uurinud killustunud tehnilises keskkonnas toimivate inimsuhete olemust. Millised teemad on teile praegu olulised?

Idee süsteemist. Kui vaadata kapitalismi või industrialiseerumise ajalugu, on alguses kõik olnud üsna lihtne. Tööstuse arenedes lähevad masinad aga aina osavamaks ja on järjest rohkem tööprotsessi kaasatud ning ühel hetkel on inimene see, kes teenindab masinat. Uusliberalismi tulekuga on asi veelgi salakavalam: näib, nagu oleksid kõik senisest vabamad, aga tegelikult oleme aheldatud uute süsteemide külge. Veel 1990ndatelgi räägiti Suure Venna fenomenist, võimu potentsiaalsest ulatusest ja inimeste jälgitavusest. Facebooki tulekuga on aga need mõisted justkui kaotanud oma senise tähenduse: me pakume ise välja oma eraelu kõige privaatsemad detailid, laotame need teiste ette ja see meeldib meile. See on ju hullumeelne! Ise tahame olla selle korra ees ühesugused, võtta end internetis kõigi ees n-ö alasti. Seda on aina keerulisem mõista. Suur Vend on hävitatud ja ometi oleme ta ise taasloonud. Justkui tahaksime vabatahtlikult olla selle süsteemi haardes – keegi pole meid ju sundinud astuma neisse keskkondadesse.

Mind huvitabki, miks need protsessid on käivitunud. Miks meil on samaaegselt nii vastuolulised soovid – olla ühtaegu vaba ja kõva kontroll all? Ma ei mõista inimesi hukka, ka mulle meeldib uus iPhone ning kasutan peaaegu kõiki selle meediume, ent mind huvitavad selle kõige taga peituvad protsessid.

Kas „Exit” on seotud samade küsimustega?

Jah, kindlasti. Lavastus sündis nii, et meid kutsuti Berliini, keskkonnaalasele kunstifestivalile (Festival über Lebenskunst), kus päevakorral ökoloogilise kriisi probleemid. Minult küsiti, kas tahaksin selle teemaga töötada, ja ma nõustusin. Arvan, et meid ei huvitanud siis niivõrd planeedi päästmine, ma isegi ei tea, kas meie planeet tahab olla päästetud. Paljud inimesed viljelevad praegu ökoeluviisi, istutavad endale mahetoiduaedu või ehitavad väikesi tuulegeneraatoreid. Kahtlen, kas see on meie tegelik soov, pigem paistab mulle, et sügaval sisimas tahame senist tarbimist jätkata, kuni midagi ei jäägi enam järele.

Mõtlesin, kuidas inimene saaks tegelikult planeeti säästa, ning üks esimesi ideid oli – magada! Magades me ei tarbi peaaegu midagi, me ei tüüta kedagi ning anname kogu planeedile endast kaheksaks tunniks rahu. Seejärel tutvusin Harvardi ülikooli neuroloogiaprofessori doktor Stickgoldiga, kes uurib magamist. Ta tutvustas meile une keerulisemaid tagamaid – nimelt langetame oma elu olulisemad otsused just magades. Mitte ilmaasjata pole peaaegu kõigis kultuurides ütlusi nagu „hommik on õhtust targem” jne. Ta on leidnud sellele teaduslikke tõendeid: mida kvaliteetsem on uni, seda mõistlikumad on ka otsused. Kahjuks on tänapäeval magamisel vahel negatiivne tähendus – kaua magamine raiskab ju aega.

Soovite, et inimesed jääksid teatris magama, ent etendussituatsioonis võib see olla paljudele ebaloomulik ja raske teostada. Kuidas kindlustada, et teatris tekitataval olukorral oleks samasugune mõju?

Osa inimesi jääb etendusel sügavalt magama, teised unelevad niisama ja mõni on ärkvel. Aga see polegi mulle kõige olulisem. Tahtsin pakkuda publikule tegelikult tund aega eimidagi – puhkust kapitalismist. Tund aega täielikku lõõgastumist, mille jooksul ei nõuta sinult mingisugust produktiivsust, on tänapäeva ühiskonnas üsna haruldane. Võib pisut magada ja taas ärgata, see polegi oluline, kõik variandid sobivad. Mõnele on juba see tund aega väga oluline – vabadus istuda ja mitte midagi teha.

Võiks arvata, et nendel etendustel on ka publikut, kes peab seda jaburaks piletiraha raiskamiseks ja aja surnukslöömiseks.

Ausalt öeldes pole ma seda veel kordagi kogenud. Ootan selle lavastuse etendustele nii publikut, kes peab seda ajaraisuks, kui ka neid, keda see idee vaimustab. Laval on tegelikult palju, mida jälgida. Pigem võivad seda lavastust peljata festivalide kuraatorid, kes kontseptsioonist kuuldes kardavad, et nende publik ei suuda sellega toime tulla või ei tule lihtsalt etendustele kohale. Berliini esmaettekandele sattus publikut ka samal ajal seal lähedal toimunud kommertsliku suunitlusega festivalilt, mis tähendas seda, et saalis istus ka jäätist söövaid lapsi ja nende vanemaid, kes ei osanud sellist etendust oodata. Neil oli siiski väga lõbus ja huvitav, pettumust ei paistnud. Kummalisel kombel pole seda siiani ette tulnudki.

Teie tööd on olnud vormilt üsna interaktiivsed. Kas võib öelda, et see on pidevalt eri meediakanalitest ümbritsetud inimesele sobivam ja vastuvõetavam?

Mõned mu senised tööd, mida võiks pidada interaktiivseks, on olnud pigem keskkonnapõhised installatsioonid, mis põhinevad publiku ja teose vastastoimel. Teater nõuab publikult enamasti, et istutaks vaikides kuni etenduse lõpuni ja seejärel mindaks ära. Tuleb olla kindel aeg piiratud ruumis ning seejärel lahkuda, soovigu publik seda või mitte. Visuaalkunstidega on aga teine lugu, sest vaataja saab ise otsustada, kui kaua ta mõne objekti juures olla soovib. See on nende kahe vormi juures oluline – ajaline eripära.

„Exit” on tegelikult siiani mu kõige interaktiivsem teos, ootame publiku reaktsioone.

Mis on ajendanud teid multidistsiplinaarse kunstnikuna valima väljendusvahendiks just tantsu?

Minu loomingu keskne idee pole jääda ühe kindla meediumi juurde ja seejärel suhelda publikuga ainult selle kaudu. Otsin alati sobivaimat vahendit, et probleemi edasi anda ja selle kaudu arenevaid ideid edastada. Erinevalt näiteks teatrist ei aseta ma mingit ideed kindla meediumi raamidesse, vaid tegutsen just vastupidi.

Tundub, et teatril on vahel raskusi interaktiivsete vahendite lavaletoomisega. Olen näinud jubedat etendust – multimeediastatud „Hamletit” –, millele oli proovitud panna taustaks tehislik video ja narratiiv võltsilt nüüdisajastatud. Digitaalmuusikas ja tantsus ei ole interaktiivsuse rakendamisega probleeme: kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid, valguse ja piltide mängu, tegeletakse keha probleemidega küberruumis. Tants annab on meediumina tänapäeva maailma toimimise kohta esitatavatele küsimustele palju selgema vastuse kui teater. Võimalik, et selle põhjuseks on tekst, kõneldav keel.

Tantsukesksel festivalil etendus „Exit” esmakordselt just nüüd Tallinnas, kuigi selles lavastuses võiks näha ka teaduslik-kunstilist eksperimenti. Kas tants kui meedium oli selle lavastuse teadlik lähtepunkt?

Arvan, et see oli algusest peale põhiidee lavastuse kaaslooja koreograaf Alix Eynaudi tõttu. Tahtsime ühiselt midagi luua ning sealt arenes idee kasutada publiku mõjutamiseks kõiki teatritehnilisi vahendeid: valgust, muusikat, teksti. Ja panna publik sellega magama. Rääkisime doktor Stickgoldiga, hüpnotisööride, unekliinikute arstide ja neuroloogidega, et mõista põhjalikumalt, kuidas toimivad unemehhanismid. Seejärel lisandus kontseptuaalsele mõõtmele ka lavaline ja tugevalt esteetiline tasand – tants.

Ausalt öeldes olen „Exit’i” üle päris uhke, ei pelga inimesi nendele etendustele kutsuda. Vahel on mu tööd olnud nii vormispetsiifilised, et mulle eneselegi näib, et need sobivad vaid väga valitud publikule, ent „Exit” on minu senistest lavastustest ilmselt kõige kommunikatiivsem.

Millisena näete tantsu positsiooni teiste nüüdiskunsti valdkondade seas? Milles võib peituda selle eripära?

Arengu poolest on tants praegu üks põnevamaid kunstivaldkondi. Klassikaline tants on saanud areneda juba sajandeid, sellal kui kaasaegne on eksisteerinud vaid umbkaudu 80 aastat. Selles mõttes on see veel väga noor ala, ja ma usun, et on võimalik veel palju uut korda saata. Tants erineb väga näiteks maalikunstist, mille puhul on üsna raske midagi uudset luua, tantsus on aga veel palju avastada. Kas või kuidas on tantsu asemel võimalik rääkida ka vaid liikumisest, on mulle väga põnev.

Kas võib öelda, et tänapäeval pole enam oluline siduda end mõne kindla kunstivaldkonnaga?

Kindlasti. Seejuures on tants üks paindlikumaid kunstivorme, seda saab hõlpsalt suhestada visuaalkunsti ja teiste kunstialadega, seda on lihtne nendega kombineerida. Liikuv keha ruumis on ka omaette endiselt väga põnev vorm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht