ÜKT – Ühele kujund, teisele …

OTT KARULIN

Olen üle suve kummitusena kaasas kandnud Kertu Moppeli lavastuse „Rahvavaenlane“ (Eesti Draamateater) avastseeni.

Lavale tuleb naine. Ta askeldab veidi ja võtab siis kätte noolepüstoli, millega sihib kummutil seisvat objekti. Esimene nool läheb lendu, kuid ei taba. Nii juhtub ka teise ja kolmanda püstoli salves oleva noolega. Ehk ei peagi tabama, sest kuigi naine sihib, on ta seejuures üksjagu ükskõikne. Nii jalutab ta ka rahulikult ruumi teise seina ääres oleva kummutini, et võtta selle sahtlist veel üks nool. Ta laeb relva, sihib ja laseb mööda. Jalutab taas sahtli juurde ja võtab järgmise noole. Kordub sama – möödalask. Ja nii veel paar korda. Stseen kulmineerub poolelijätmisesse, laiska õlakehitusse.

On see kujund või performatiivne akt?

Need, kes seda Ibseni teost tunnevad või on enne etendust kavalehte lugenud ning teavad, milline näeb välja Inga Salurand, tunnevad selles naises ära Katrine Stockmanni, peategelase abikaasa. Seda, et laval võib olla tõepoolest tegelane, kinnitab ka naise välimus: põlvini kleit ja sama pikk lahtiste hõlmadega kampsun mõjuvad küll argiselt, aga on siiski piisavalt sätitud, et olla kostüüm – nagu on ka ta soeng üsna tavapärane, aga siiski parukas.

Seega on vaatajal alust mõista naise noolelaskmist kujundina, s.t tähendusega pildina, mille mõlemad osised on teineteist tingivad ja tasakaalus.1 Tähendagu siis see pilt tõerääkijat, kes rahva vaenunooli tunda saab, mispuhul on avastseen ennustus või pigem etteütlemine, sest tähendus lisandub pildile alles lavastuse kulgedes (vähemalt neile, kes Ibseni näidendit ei tunne). Või siis on tegemist hoopis kujundiga lavastaja suhtumise kohta algmaterjali: klassikateksti on muudetud nii tegelaskonna (peategelase vennast on saanud õde), repliikide (lisatud on protest kliimamuutuse vastu) kui ka aegruumi (siin ja praegu või tinglikult alati) osas, aga ometigi on lavastus tekstitruu, sest eesmärki Ibseni loomingut pea peale pöörata, seda noolega läbistada, lavastajal pole. Ka sel juhul võib tähendus pildile lisanduda alles hiljem, kuigi kostüümi- ja lavakujundus (näiteks üüratusuur ekraan tagalaval) annab vajaliku info kätte ka noolelaskmise stseeni ajal.

Siinkohal trügib mu kummitustekapist välja tekst, mis aastaid tagasi lugedes tekitas erimeelt, mis ootab siiani lahendamist – Eero Epneri välja pakutud realistliku ja abstraktse kujundi eristamine.2 Tema väitel on realistlik kujund „üldjuhul suhteliselt suletud, selle tõlgendus on väga piiratud“ ning selle „vormi on esile kutsunud mingi sisemine impulss“ (näiteks „mehe nutmahakkamine, kui ta saab teada, et naine on teda petnud“). Abstraktne kujund aga „ei viita millelegi, mis asub väljaspool seda“, see ei sümboliseeri, kommenteeri ega illustreeri midagi, see „on asi iseeneses“, „tähelepanek enne tähelepanekut“, sest näitleja „ei kehasta sel hetkel otseselt kedagi, mitte ühtegi realistlikku, sümboolset või arhetüüpset tegelast“. Või nagu on arvanud Luule Epner: „Oluline on performatiivne akt ise oma meelelisuses ja materiaalsuses, tegevused ja olekud on antud vahetuks tajumiseks, mitte tõlgendamiseks“.3

Kas kirjeldatud „Rahvavaenlase“ stseen on realistlik või abstraktne kujund?

Kui tunneme selles naises ära proua Stockmanni või ka lihtsalt perenaise, kes veidi lohvakas kardiganis kodus askeldab, siis peaks olema tegemist realistliku kujundiga. Arvestades aga stseeni toimumise hetke (lavastuse avang, mil taasesitamise reegleid pole veel selgelt kehtestatud) ning Saluranna silmanähtavat mittekehastumist, võiks seda kujundit sama hästi tajuda abstraktsena (või performatiivse aktina), sest nagu Eero Epner kirjutab: „Kiht, mis asub näitleja ja tema lavalise oleku vahel, on abstraktses kujundis tunduvalt õhem kui realistlikus või sümbolistlikus kujundis“. Just see realistliku ja abstraktse kujundi vastandamine on mind Eero Epneri tekstis häirinud, sest võiks olla võimalik olla ka mõlemat (üheaegselt või vaheldumisi, rööbiti või põimununa), nagu seda „Rahvavaenlase“ avastseen ongi.

Seega on küsimus kujundi realistlikkusest või abstraktsusest sama vähe edasiviiv kui lavastuste jagamine taasesitavateks ja mitterepresentatiivseteks,4 kui eesmärk on defineerida mõiste „etenduskunst“. Eesti Draamateatri „Rahvavaenlase“ avastseen on etenduskunst samamoodi kui näiteks „Performance STL-is“.

1 http://galerii.kirmus.ee/erni/muu/teor.html

2 Eero Epner, Realistlik ja abstraktne kujund teatris – Sirp 13. X 2011.

3 Luule Epner, Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris. – Teatrielu 2012, Eesti Teatriliit, Tallinn 2013, lk 159.

4 Ott Karulin, Ükskord ka teame – Sirp 10. V 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht