Tunnevad tuleviku maitset oma keelel

Tambet Kaugema

Turu Kunstiakadeemiat lõpetavate eesti nukunäitlejate lõputöid näeb teatrifestivalil „Tallinn Treff”.        Soomes Turu Kunstiakadeemia nukukunsti osakonnas lõpetab sel kevadel neli aastat väldanud õpingud kuus noort eestlast: Kaisa Selde, Katri Pekri, Kadri Kalda, Sandra Lange, Katariina Tamm ja Mirko Rajas. Olukorra muudab eriliseks asjaolu, et nad on Eestis esimesed erialase kõrgharidusega nukunäitlejad pärast Rein Agurit, kes lõpetas selle eriala Leningradis 1963. aastal. Kuivõrd Eestis puudub võimalus omandada nukukunstialast kõrgharidust, siis siiani on draamanäitleja haridusega näitlejad õppinud nukumängu alles teatritöö käigus. Eesti Nuku- ja Noorsooteater, mis 2007. aastal läkitas kuus noort Soome õppima, võtab hooajast 2011/2012 nad kõik oma palgale. Turu Kunstiakadeemia lõpetajate lõputöid saab vaadata 28. maist 1. juunini teatrifestivalil „Tallinn Treff”, kuhu on kutsutud 18 riigist üle 700 esineja, kes kokku annavad 150 etendust. 

 1. Kust pärineb soov või suisa igatsus saada nukunäitlejaks, millega see amet võlub? 2. Kuidas iseloomustate oma õpinguaastaid Turu Kunstiakadeemias nukukunsti erialal, millised olid kõige meeldejäävamad hetked? 3. Millisena näete oma tulevikku teatrivallas? 

*

Kaisa Selde 

1. Kui aus olla, siis enne nukunäitlejaks õppima minekut ei olud mul nukuteatrist vähematki aimu. Õpingute käigus on mu silmaring nukuteatri ja üldse teatri vallas palju avardunud, näen, kui palju põnevat on veel näha, õppida  ja mängida. Nukunäitleja on „kõikvõimas”, sest nukkude ja laval olevate esemete võimete piir on täpselt seal, kus lõpeb lavastaja fantaasia. 

2. Kuna õppetööst moodustas suure osa iseseisev  töö, olen õppinud fanatismi. Olen õppinud töötama, tahtma, saavutama, leidma ja endasse uskuma. Olen tänulik, et sain ka ühe semestri õppida Hispaanias Barcelona teatriinstituudis füüsilist teatrit, samuti olin pool aastat Amsterdamis, töötades koos tipptantsijanukunäitleja Duda Paivaga. Neist kahest kogemusest on mulle sisse jäänud füüsilise ja visuaalse teatri pisik. 

 3. Tegelen asjadega, mida armastan, ning armastan asju, millega tegelen. Seega sooviksin seda armastust, imetlust ja maagiat jagada kõigile. Eriti neile, kelle reaktsioon minu eriala puhul on: „Oh, nukunäitleja – eriti lahe, siis sa oskad ju igasuguseid nukkude hääli teha”. 

*

Mirko Rajas 

1. Naljakas, aga minu soov saada nukunäitlejaks tärkas alles esimestel õppeaastatel, enne Soome õppima asumist polnud mul nukuteatrist kui teatrivormist suurt aimugi. Oli vaid väga primitiivne ja vale ettekujutus sirmi taga higistavatest näitlejatest, kes teevad lastele nalja ning jutustavad hundi ja jänese seiklustest! Koolis löödi see ettekujutus juba esimeste kuudega põrmuks ning avanes täiesti uus maailm, mis võlus võimaluste poolest. Küsimusele, mis on nukuteater, pole ju võimalik vastata! Kas on see loo jutustamine nukkudega, elutu elavaks muutmine, visuaalse materjali kasutamine – loetelu tuleks pikk ja lõputu. Võimaluste ja  fantaasia rohkus ongi nukuteatris see põhiline, mis hoiab ja avastama tõukab.       

2. Õpingud olid tõesti huvitavad. Kõige eredamalt on mulle meelde jäänud meie õppesüsteem, täpsemalt süsteemitus. Meile anti  võimalus teha kõike, mida soovime (materialid, saalid, väga heal tasemel valgus- ja helitehnika), ning kutsuti aeg-ajalt välismaalt pedagooge – oma ala tõelisi meistreid – õpitubasid läbi viima, et tutvuksime teatri eri meetodite ja koolkondadega. Esimestel aastatel lõi see süsteemituna tunduv üleküllus kõik sassi, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks vesi muutus. Tänu sellele, et koolis polnud kedagi, kes sinu eest otsustaks, sind suunaks, tuli seda kõike ise  teha. Leida endale eesmärgid ja vastata küsimusele „miks?”. See sai vastatud tänu raskele, esialgu arusaamatule meetodile. Nüüd, kooli lõpuks, olen tänulik, et meid pandi olukorda, kust välja tulles oled iseseisev, mõtlev ja suure tõenäosusega leidnud ka selle olulise, mida just sina tahad selle kunstivormi kaudu väljendada.     

3. Minu siiras soov ja püüdlus on, et meie kuus ei oleks ainsad, kes saavad sellise erialase koolituse, et arvamus nukuteatrist muutuks ega valitseks arusaam, nagu see oli minul enne õpingute alustamist, et tekiks uusi teatreid, kus mõeldaks ka nukulikult.     

*

Kadri Kalda     

1. Nukunäitlejaks saamise teel leidsin end  juhuslikult. Mis aga põhiline, olen selle tee üle väga õnnelik! Nukukunst on kui suur lõpmatu laboratoorium: katsetused, elluäratamised, mäng nukkude, esemete, objektidega. Sealjuures on selle põnevaim pool näitleja ja elutu kombineeritus laval.     

2. Õpinguaastad Turus on olnud kirjud: kord meeleheitlikult segased kui peata kanad taluõuel, kord lootusrikkalt selged kui suvehommiku ärkamised. Palju on olnud enda eest võitlemist. Kõige ilusamad on olnud hetkes elamise äratundmised ja uhkustunne oma saavutuste üle. Üks omamoodi veider, kuid naljakas juhtum oli teisel aastal Tallinnas Anne Türnpu  hääletunnis, kus ta ütles, et me oleme E estis nagu ufod.   

3. Katsetada, mängida veidrate asjadega, lõhkuda nukke, neid uuesti kokku panna, eksperimenteerida, mõelda välja uusi skeeme ja süsteeme, uurida, avardada inimeste arusaama nukuteatrist.     

*

Katri Pekri     

1. Kuigi teatrimaailm on paelunud mind lapseeast peale, siis päris viimse keharakuni ulatuvat äratundmist ei olnud seni, kuni elu juhtis mind nukumaailma imelistele radadele. Alles siis sain aru, et just see on see puuduv pusletükk, see müstiline „midagi”, mida olin otsinud. Igatsesin  seda, aga ei osanud tol hetkel seda igatsust veel sõnadesse panna, sest ma ei teadnud, mis see on, mida ma igatsen. Nukumaailmas võlub mind selle avatus. See võib kulgeda mööda inimmeele kõige pöörasemaid radu, ilma et laseks ennast kordagi heidutada inimkehale seatud füüsilistest piirangutest. Võimatu võib saada võimalikuks! Selles maailmas uudistades on mul luba ja vabadus olla, olla ja süüvida elu kõige pisematesse  detailidesse, uurida ja juurida. Luua oma kätega, ikka ja jälle avastada ning avastatu üle rõõmu tunda. Töö, mis tundub nagu puhkus. Just need pisidetailid on see, mis hiljem hinges helisema hakkab ja loomingule aluse annab. Võluvad muidugi ka eri vormid ja võimalused. Nukumaailm ei ole ju vaid nukkude maailm: nuku asemel võivad olla figuurid, objektid, materjalid, varjud jne. Kõik sõltub viisist, kuidas just sina tahad oma lugu rääkida, jagada, mis  sind paelub ja milline variant võiks seda kõige paremini edasi anda. 

2. Pean tunnistama, keeruline on praegu möödunud õpinguaastaid sõnadesse kokku võtta. Arvan, hoolimata sellest, et kõik märgid viitavad  „lõpu” lähenemisele, ei ole minu keha ega ka vaim seda teavet veel päriselt aktsepteerinud ning keelduvad seetõttu kokkuvõtete tegemisel koostööst. Fakt on see, et neli aastat on käidud nukumaailma põldu harimas. Alguses tundus see raske, töövahendid olid võõrad, küll oli rehavars liiga pikk või kõblas hõõrus pihku. Aga esialgse võõristuse järel tuli äratundmine, omaksvõtmine. Töö edenes ladusamalt ja kõblaski ei hõõrunud enam pihku. Kasvas ind ja innukus, päev päeva järel vaatas süda tööpäeva lõpul põlluserval seistes üha rahulikumalt tagasi tehtud tööle. Tööd oleme teinud igasuguse ilmaga, oleme näinud nii lõõskavat päikest, mahedaid tuuli kui ka äikesetorme. Hulk seemneid sai külvatud, mõned neist on läinud idanema, teised mädanema. Oleme lõiganud ka esimesi viljapäid. On olnud kõike, mis elu ja õppimise juurde kuulub.         

3. Tulevik on tundmatu ja põnev! Eks unistusi on ikka ja unelmaid samuti, aga need on veel liialt haprad ja õrnakesed, et neid tugevate tuulte kätte lendu lasta. Eks paari aasta pärast ole näha, millised unelmaist on lendamise ära õppinud ja kuhu jõudnud. Praegu võin öelda nii palju, et tunnen tuleviku maitset oma keelel, ning olen alustanud missiooni tuvastamaks,  mida kõike see endas kätkeb. Aga praegu olen veel alguses. Kindlasti soovin, et nukumaailm avarduks ja avaneks, selle maailma salakambritesse peidetud aarded jõuaksid päevavalguse kätte, et seal siis kõigile ühiselt särada. Ja muidugi ka seda, et järeltulevatest põlvedest kasvaks peale neid poisse ja tüdrukuid, kes ei ihka lihtsalt lavale näitlejaks, vaid tahavad saada just nukunäitlejaks.       

*

Sandra Lange       

1. Valisin nukuteatrialased õpingud, sest mind huvitab visuaalse kunsti ja näitekunsti kooslus. Mulle meeldib ise teha – maalida, joonistada, ehitada – ning nüüd olen leidnud kunstivormi, mis vajab nii visuaalset vaistu kui ka näitlemisoskust. Mind võlub, kuidas esemeile saab luua tähendusi, neid saab kasutada sümbolite ja metafooridena. Selle asemel et ise rääkida, lasen asjadel kõnelda ja see on maagiline. Samuti võlub mind, et nukk või mis tahes ese  võib sind alati üllatada. Näiteks palus meie õppejõud Rene Baker meil valida ühe eseme. Valisin kella. Seejärel olin ma muuseumi kuraator ja pidin külastajatele seletama, mis asi on kell. „Kell näitab aega. I ga sekund on täpselt fikseeritud pikkusega jne.” Järgmiseks palus Rene hoopis kellal rääkida, kes ta on. „Olen kell ja ma näitan aega. Aeg on väga vana traditsioon ja ma olen uhke, et jätkan oma esiisade traditsiooni. Ma naudin seda tunnet, kuidas sekundid  vahelduvad mu elektroonilisel tablool jne.” Selle ülesande puhul oled ise ka üllatunud selle üle, mida sa räägid. Nukuteater on nagu sügav kaev, tuleb lihtsalt lasta asjadel rääkida.   

2. Õpingud on olnud kirjud, meil pole olnud üht läbivat liini, mille najal oleksime kasvanud. Saime väga erilaadseid mõjutusi ja oleme selle varal loonud eri stiilide ja lähenemiste pagasi.  Ma arvan, et see kool tegi mind näljaseks, pakkus erisuguseid aperatiive. See on hea, sest lõi tunde, et kõik on võimalik! Tulevad meelde hetked, kui olen üritanud luua tehnilisi nippe. Näiteks: kuidas panna salatilehed inimese küljes nähtamatult kasvama. Kui paneks plastiktuubi sisse siidiriidest kotikese ja selle sisse rullis salatilehe ning siis kinnitaks sinna „nähtamatu” tamiili ja tõmbaks seda taskus vasaku käega, kas salatileht tuleks sujuvalt  sealt tuubist välja ja looks illusiooni, nagu kasvaks see iseenesest? 

3. Soovin luua, luua, luua! Tahan veel palju teada saada ja õppida. Tahan näha publikut õnnelikuna, panna inimesi naerma.   

*

Katariina Tamm   

1. Soov ja mõistmine, mida see amet endast üldse kujutab, tekkis mul alles kooliaastate jooksul. Otsus minna õppima nukunäitlemist oli võrdlemisi juhuslik ja kokkusattumiste tulemus. Nüüdseks näen seda elukutset ühe kunstivaldkonnana, mille kaudu ennast väljendan ja mille abil loon. Nukukunst on mänguline kombinatsioon näitleja tööst ja visuaalsetest lavalistest sümbolitest.   

2. Õpinguaastad olid täidetud otsingute, töö, eksperimenteerimise ja kirevusega. Iga workshop ja uus õpetaja avas täiesti uue tundmatu maailma – see avastamistunne jääbki meelde. Samuti said tähtsaks projektid, mille tarvis  õnnestus kokku panna dünaamiline töörühm, kus kõigil oli üksteiselt midagi võtta, anda ja jagatud eesmärk ausalt teatrit teha. Just tänu sellele oli mulle tähenduslik minu hiljuti valminud lõputöö „The Last Supper” („Viimne õhtusöömaaeg”) loomisprotsess. Oluline on ka Turust eemal veedetud aeg, kui olin vahetusüliõpilasena semestri Barcelona teatriinstituudis. 

3. Näen end töötamas koos eri kunstnike ja teatritegijatega nii Eestist kui ka mujalt. Tahaksin oma töödes käsitleda päevakajalisi teemasid: nii neid, mis maailmas parajasti rõõmu teevad, kui ka neid, mis ärritavad ja tähelepanu vajavad. Üldisemalt võttes tuua nähtavale Eestis seni varju jäänud kunstiliigi võlu ja mõte. Üritan olla avatud uuenduslikkusele ja sellel alal võimalikult palju katsetada, kombineerida nukuteatrit teiste kunstivormidega

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht