Triipkoodi taga kõrgub kalmuküngas

Pille-Riin Purje

Noormetsa õnnestunumad lavastused on kui vabavärsilised luuletused.  

“Kauka jumal”. Mogri Märt – Jaan Rekkor. Ants Liigus

 

August Kitzbergi “Kauka jumal”. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets. Kunstnik Silver Vahtre. Valguskunstnik Triin Rahnu. Osades Jaan Rekkor, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Närep, Sepo Seeman, Ireen Kennik, Siina Üksküla jt. Esietendus Endla teatris 17. III.

Andres Noormetsa õnnestunumad lavastused on otsekui vabavärsilised luuletused. August Kitzbergi “Kauka jumal” Endla teatri suurel laval mõjub Noormetsa isikupärase laadi kvintessentsina. Ent seal näikse peituvat ka teatriajaloolisi tsitaate, aimatavaks saab viibe Jaan Toomingale.

Andres Noormetsa “Kauka jumal” on lakooniline, kontsentreeritud, kindla korrastatud rütmiga – ja siiski kummastatud maailm. Klaaride kujunditega, mida annaks justkui hõlpsasti lahti muukida, aga seejuures ei haju saladus. Ekspressionistlik, tragöödia mastaabiga lavastus jätab ridade vahele õhku, nii paotuvad ka hillitsetud hingemaastikud.

Kavaleht annab “Kauka jumalale” selge tänapäise võtme: värviline rahvariidemuster muundub must-valgeks triipkoodiks, mis märgistamas ju kõiki ostetavaid kaupu.  Seesama triipkood ilmutab end valguskujunduses läbipaistval vahe-eesriidel kui uduvihmaloor. Teises vaatuses on seal loori taga kalmukünkad, surnud viibivad kohal ja jälgivad veel elavaid. See loob pingsa ootuse: igavik ometi peseb maha ostu-müügi tehingute paine?

Silver Vahtre stiilitundlik stsenograafi(k)a annab lavailmale ainuõige hingamise. Hall, must, valge nii lavapildis kui stiliseeritud kostüümides. Lavastaja kommentaar: aeg on rahvariietelt värvid maha pesnud. Pildivahedes askeldab tellinguil paar inimsipelgat, nii tükib pigem kammerlikku lavastusse mass-inimese tühisebimisi. Lööv üürike võõritus ilmub pildivahede muusikasööstudes, laulusõnumites.  

Jaan Rekkori traagilise sisehoovusega Mogri Märt on suveräänne suurroll. Shylocki mõõtu roll, tahtsin esimese hooga hõisata, aga… mis väärisvõrdlus see siis ikka on, miks peaks Shakespeare tingimata üles kaaluma meie Kitzbergi? Rekkori Mogri Märt on isiksuslik, algusest peale mõjukas, mehine, üsnagi sümpaatne. See mees on oma(loodud) jumalas, oma rahaga saavutatud võimus ja kindluses, oma elumudelis seni veendunud olnud. Hirmlühikese ajaga lööb aga Mogri Märdi valmismaailm vankuma ja puruneb. Elu tuba tuleb tuld ja vett täis. Kui lapsed ütlevad isast lahti, kaotab tähenduse ka raha.

Jobuvõitu noor-Märt, keda Ago Anderson kujutab mõõduka halekoomika varjundiga, hoiab oma tulevase naise poole. Aga too naine, Ireen Kenniku groteskse tuhinaga mängitud Leena, on agressiivne mehevalus emane. Isa mõjuvõimu alt rabeleb lahti ka südikas elujanune tütar Miili (Kaili Närep). Aga tütre väljavalitu, kaupmees Peeter Pärn (Sepo Seeman), on juba uue sugupõlve suli. See sell ei vali vahendeid. Peetri üdini küüniline eluhoiak lööb Mogri Märdi juhmiks. Jaan Rekkori – Sepo Seemani esimese vaatuse duell, kus lajatavad ka lasud, on lavastuse üks kulminatsioone. Nagu muuseas visandab Seeman vilka elegantse etüüdi naeratavast lurjusest, tunde- ja süümevabast self-made dändist, kellele jumal kõigest sõnakõlks. Ses vastanduses hoiab süda tahes-tahtmata Mogri Märdi poolele, siit tärkab Rekkori rolli abitum ja avatum hingetragöödia. Kord on Seeman Vanapagan ja Rekkor Kaval-Ants (“Põrgupõhja uus Vanapagan” Raivo Trassi lavastuses), kord jälle…  

Täpne on kõrvalrollide karikatuurikirmega galerii: Siina Üksküla atsakas Anu, Ahti Puuderselli vurlevarjundiga Masa-Ants jt. Aga Jaan Rekkori tõeliseks partneriks traagilises mõõtkavas saab Helle Kuningas Mogri Märdi naise Mari rollis. Enamasti Mari vaikib, tasane ja väärikas kui Vargamäe Krõõt, kes heidab alla, aga järele ei anna. Nappide ja elusate vihjetega on Rekkori-Kuninga partnerluses tajutav Märdi ja Mari ühine minevik, 30 aastat kestnud abielu ja… kaks päästmatut üksildust.

Lavastuse teine vaatus (Kitzbergi neljas ja viies vaatus) on Mogri Märdi murdumine, hullumine ja seeläbi lunastus. Murdepunkt on mehe enda sees, kõik pöördeline sünnib enne kui puhkeb kahjutuli, mille tagajärjed sisekosmoses ette määratud. Lavastuses on saatuslik viiv, mil isa kahekõne pojaga algab järsku uuesti otsast peale, aga seda rikkiläinud elugrammofoni tajub vaid vana Märt üksi. Tema sisemine kindlus varises kokku, asjata katsub ta müüre veel toetada. Rekkori Mogri Märdi jumal ei olnud siiski rahakapis, vaid mehe südames.

Epiloogis katsub hallipäine, leebe ja virge lapsearuga Mogri Märt limukat maanteelt pehmesse mulda aidata. Inimlimukate idüllilist ümberkasvamist enne muldapääsu lavastus sugugi ei usu. Ühtsoodu reipalt naeratav Leena kasvatab Miili poega Mäidut (lapse rollis Johannes või Oskar Seeman). Sepo Seemani Peeter, laostunud leskmees, naaseb tulvil võltsi alandlikkust, kuni järsku langetab maski. Sel ülbel hetkel sikutab Peeter läbipaistmatu eesriide enda ja kalmuliste vahele, nagu oleks võimalik end varjata… Peeter läheb Leenaga lausa käsipidi kokku, nõudes tagasi oma last. Ja Ireen Kenniku Leena on jälle kord omas elemendis, kämmal mehekrabamiseks vilunud. Ju Leenast ja Peetrist saabki paras paar. Iseküsimus, mis inimene kasvab nõnda vana Mogri Märdi tütrepojast.

Aga Jaan Rekkori jõuline Mogri Märt seisab juba seal kalmuliste poolel. Tema jaoks triipkoodid enam ei kehti. Tema on leidnud halastava hingerahu igavikus, pääsenud oma surnutega samale kaldale.