TRIINU ARON, nüüdistantsufestivali „Hommik” korraldaja

Tambet Kaugema

Sõltumatu Tantsu Ühendus on korraldanud Tallinnas, Tartus ja Rakveres eilsest kuni 3. novembrini nüüdistantsufestivali „Hommik”.  Festivali „Hommik” fookuses on noored, nende mõtted ja kompromissitu loov jõud. Mida see tähendab?  „Hommik” tekitab keskkonna, kus kohtuvad noored ja noortega seotud inimesed. Hommikust õhtuni toimuvad töötoad, etendused, vestlusringid, filmivaatamised ja peod.  Saab lavastada, tantsida, õppida tundma etendustehnikat, improviseerida ja teha filmi. Tantsulavale jõuavad suures osas noorte enda räägitud lood ning neid huvitavad teemad. Võtame või festivali avaetenduse, Kaja Lindali lavastuse „Tagasi reaalsusse”, mis on sündinud teismeliste unenägude põhjal ning mida professionaalsed tantsijad esitatavad kooliruumides. Mõnes lavastuses on noored ka ise laval: näiteks belgia koreograafide ühenduse KabinetK Kompanii suurt tähelepanu pälvinud lavastuses „Unfold” („Välja kooruma”), mis räägib noorte mõtetest, igatsusest, kellekski saamisest, üksteise mittemõistmisest ja õnnelik olemisest. Need kaks belgia koreograafi töötavad päris noorte inimeste, üheksakümneaastastega, kes on laval koos täiskasvanutega. Lapsed ja noored jagavad koos täiskasvanutega ühist ruumi, neil on võrdne suhe. Noored on festivali fookuses seega sel  kombel, et keskendutakse peamiselt praeguste noorte mõttemaailmale.

Seetõttu võiksid lapsed ja noored tulla neid lavastusi vaatama koos oma vanematega, mitte aga ehk koos klassi ja õpetajaga, kes pärast küsib, et mida te sellest siis nüüd õppisite. Sellist õpetaja-positsiooni tahame festivalil vältida, pigem võiksid ka vanemad jõuda lähemale praegusi noori puudutavatele teemadele. Rootsi koreograaf Dorte Olesen toob Eestisse  oma Euroopas tuuritava projekti, mis meil kannab pealkirja „Tehtud Eestis” ja kus ta rootsi noorte asemel kasutab lavastuses eesti noori. See, mis hakkab sündima laval, võib olla väga raju, kuid aus. Eesti tantsuteatri tegijatelt jõuavad festivalil lavale Teet Kase „Exitus”, Laura Kvelsteini ja Mihkel Ernitsa „Tüdrukurüblik” ning Renate Valme „Nii valge süda”, mis tehtud stuudioga Dreek.     

Kas festivali pealkiri „Hommik” viitab samuti noorusele?       

Eks ikka. Hommikul ju tõused üles, see on algus, kõik on veel ees, tundub, et tuleb ilus päev, miski ei ole veel vussi läinud. Kusjuures nooruse all ei pea me silmas niivõrd vanust, vaid pigem suhtumist. Kõik võiksid endalt küsida, kas neid huvitab veel see, mis maailmas  toimub, kas ollakse avatud uuele, kas tähetakse näha kõike värske pilguga. Aeg-ajalt juhtub ju seda, et mõni 40aastane otsustab ühtäkki hakata luuletama. Tantsuvaldkonnas on sama lugu: inimesed saavad festivali töötubades seda proovida ja avastada. Festivali ülesehituses võtsime põhimõtteks, et festivalipäev kestab hommikust õhtuni: hommikul on töötoad, õhtul etendus ja pärast seda avaneb festivaliklubi, kus näidatakse  tantsufilme, toimuvad vestlusringid ja ööülikool teemal „Mis on filosoofial tantsuga pistmist?“. Tahame, et poleks nii, inimesed tulevad, vaatavad etenduse ära ja lähevad koju, vaid moodustuks kogu päeva hõlmav keskkond, kus inimesed saavad tantsuvaldkonda sügavamalt tundma õppida.

Küsinud Tambet Kaugema