Totakas naeratus

Luuleklubi Nartsiss „Totaka naeratus“ sulatas kokku naeru ja nutu, armetuse ja häbi, usu ja uskmatuse.

SANDER REBANE

Luuleklubi Nartsiss „Totaka naeratus“, esitaja Taavi Eelmaa. Esietendus 29. V Von Krahli teatri pööningul.

Sattusin sinna pööningule juhuslikult. Nagu sattumise puhul ikka, on selles varjul rohkelt võimalusi ime tekkeks. Arvatavasti seepärast, et puuduvad eelnevalt välja mõeldud ootused ja lootused, mis muidu võiksid loomupärast vastuvõtlikkust tuhmistada. Tõesti, see oli naljakalt siiras kohtumine – tolle totaka naeratusega. Naeratusega, mis oma peenklounaadlikus võtmes oli siiski nii inimlik, aus, toores ja puhas.

Minu teadvusesse on viimasel ajal sattunud ringlema üks mõttemuster: et looming ei ole midagi muud kui inimliku armetuse, hetkede ebatäiuslikkuse tunnistamine. Et kunst ei peitu mitte loodud süsteemides, partituurides ega konstruktsioonides, vaid tolles seletamatus avatuse ja aususe seisundis. Selles ausas tundes, mil lastakse kõigil neil teadvustamata suurustel iseendast väljuda. Et kui kunstnik usub ning avab ukse oma südamesse, siis teevad seda ka vaatajad. Et alles siis avalduvad meie hingesopis peituvad kummalised jõud ning sünnib suhe, kunst ja jagamine. Et oluline ei ole too „sisemine ainuisikuline tõetunne“, vaid habras ühisruum, kus puuduvad minad, sinad ja arvamused neist. See on selline värvitu seisund, ideetu hetk, kui sõnad kaovad ning alles jäävad vaid üksteist tajuvad, pilke vahetavad inimloomad. Sulab iha olemise järele ning alles jääb vaid tähelepanu, keskendatus ja vaikus … Ja sellele saab hakata looma.

Sellise teose puhul, mida esitas Taavi Eelmaa kehastatud poeet h3iNRiCH HALO, ei olegi võimalik lahutada sisu vormist, sest need sirguvad välja teineteisest. Jah, sellises muinasjutulises võlumaailmas ei olegi võimalik eristada reaalsust fiktsioonist, Taavit h3iNRiCHist, mängu pärisilmast ning tegelikku haavatavust filigraansest partituurist. Kuid see oligi posimise juures kõige võluvam – too lõpmatus, tõetus, binaarsuse ja duaalsuse puudumine. Aga seejuures oli olemas tahe! Tahe teha, avada, väljendada ning proovida. Tahe kõikuda teadmise ja teadmatuse õhkõrnal piiril. Tahe naeratada, olgugi et on totakas olla ning veidi valuski.

Olgugi et seletamatu, sõnastamatu, terendas tollest intiimsest isiklikust enesemanifestatsioonist siiski midagi kummastavalt universaalset ja vabastavat. Midagi, mis sulatas kokku naeru ja nutu, armetuse ja häbi, usu ja uskmatuse. Midagi, mis andis mõista, et midagi siin ilmas siiski on, mis meid ühendab. Kuid jah … seda ei ole võimalik artikuleerida. See on tunne. Inimene olemise tunne. Tunne, et me oleme kõik … samasugused?

Naljakal kombel langevad elamused kokku – kui seda märgata suvatsetakse. David Lynchi totakas armetus kunstnikuna tõsielufilmis „David Lynch: The Art Life“ ning Heath Ledgeri piiritu jagamine dokumentaalis „I am Heath Ledger“ ei erinegi oma olemuselt Von Krahli teatri pööningul toimuvast. On ilus näha, et ka meie peidetud urgastes on võimalik kohata isiksusi, kes on valmis end minetama, et „midagi“ saaks avalduda.

Aitäh, et sa tollel õhkõrnal teral balansseerisid, iseenda ära kinkisid ja tuletasid meelde toda totakat tunnet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht