Tiir maailma suurimal stsenograafialaadal

Madli Pesti

Praha kvadriennaalil esindasid Eestit Reet Ausi taaskasutuskostüümid ja stsenograafiatudengite „Ihade osakond”.      Praha kvadriennaal 16. – 26. VI.    Praha kvadriennaal, iga nelja aasta tagant toimuv lavastuskunsti suursündmus, on nagu hiiglaslik laat, kus üritatakse oma kaupa ehk kunsti isuäratavalt ja pilkupüüdvalt esitleda. Kümnel päeval sai näha 52 maa stsenograafide  ning 45 riigi stsenograafiatudengite väljapanekut, teatriarhitektuuri näitust (samuti riikide kaupa), valgus- ja helikujunduse näitust. Kõrvalprogrammi tipp oli 30 kutsutud kunstnikuga performance’id-näitused-installatsioonid, lisaks kümned loengud ja arutelud, õpitoad, etendused, filmid, peod. Kvadriennaal on oma külluses hõlmamatu. Iga külastaja valib endale oma läbimistee, igaühe kogemus on erisugune sõltuvalt tema erialasest taustast, pühendatud  ajast ja vastupidavusest. 

Esimene tähelepanek. Alates 1967. aastast toimuva suurima teatrikunstnike loomingu väljanäituse pealkiri võiks olla „Eurovisioni  stsenograafiavõistlus”. Lauluvõistlusel võistlevad riigid omavahel ning sõltumata sellest, kas ollakse hispaanlased või aserid, lauldakse inglise keeles; enamasti ei rõhutata rahvuslikku eripära, vaid eesmärk on võimalikult lärmakalt ja säravalt välja paista. Kvadriennaalil oli näha, et lavakujundus Taiwanist Tartuni võib olla peaaegu äravahetamiseni sarnane (taiwanlaste Arthur Milleri „Mälestus kahest esmaspäevast” oli ülimalt sarnane kunagi Vanemuises nähtuga – küllap järgiti autori remarke, kuid siiski …). Sama tendentsi – lavakujunduse globaliseerumine on jõudnud punkti, kus pole võimalik eriti vahet teha, millises riigis see on loodud – tõdes Lilja Blumenfeldt juba 2003. aastal.* Kvadriennaalil võistlevad samuti riigid. Riikide boksid asusid tihedalt üksteise kõrval Tšehhi rahvusgalerii suures hallis. Eesti võib olla kõrvuti Horvaatiaga, Kanada Brasiiliaga. Külastaja valib majas orienteerumiseks oma  tee, maade väljapanekuga tutvumise järjekord on üks vastuvõttu mõjutav tegur.       

Sarnasusi Eurovisioni lauluvõistlusega võib leida veelgi. On üsna veider, et ka Praha kvadriennaal on võistlus. Auhinnata messil või laadal osalejaid? Võrrelda võrreldamatut? Olgu, tegemist on traditsiooniga. Auhindu jagab rahvusvaheline žürii, kuhu kuulus lisaks lavastajatele, heliloojatele ja valguskunstnikele ka näiteks Alvis Hermanise kunstnikuna tuntud Monika Pormale ning teatriuurija Marvin Carlson. Žürii andis eri kategooriates välja kokku  kümme auhinda: üldvõitjaks tuli Brasiilia, tudengitest auhinnati lätlasi ja norrakaid, arhitektuuriauhinnad läksid Kreekasse ja Mehhikosse, kostüümiauhind Uus-Meremaale.       

Oli sümpaatne, et parima lavakujunduse ja parima tehnoloogiakasutuse eest sai auhinna Horvaatia (peamiselt tootedisainiga tegelev) kunstnike grupp Numen/For Use (vt www. foruse.info). Horvaatia sattus olema minu esimene maa kogu kvadriennaalil. Mustas boksis  näidati üsna pikka ja lummavat dokumentaalfilmi, kus kolm kunstnikku seletasid oma loomingut ning näitasid originaalselt puhtaid ja selgeid lavakujundusi. Väga tugeva kontseptsiooniga ja tehnoloogiliselt uuenduslik.       

Teine tähelepanek. Professionaalsete kunstnike ja tudengite väljapanekud üksteisest  silmatorkavalt ei erinenud. Ei saa küll öelda, et tudengite boksides professionaalidest viis korrust kõrgemal rahvusgalerii majas oleks esitatud kuidagi hullumeelsemaid või pöörasemaid ideid. Nii professionaalide kui ka tudengite töödes andsid tooni kaks täiesti erilaadset lähenemist. Ühel juhul muudeti väljapanek ise etenduseks, installatsiooniks, rõhuti dramaturgiale ja atmosfäärile (näiteks islandlaste üleni valge ruum, kus naine valges kudus valget  salli). Teisel juhul oli eesmärk anda võimalikult mitmekülgne ülevaade võimalikult paljude stsenograafide tööst viimase nelja aasta jooksul (tudengite puhul riigis asuvate mitmete kunstikoolide lõputöödest), seega luua omamoodi väike showcase-festival.     

Meie performatiivsele infoajastule kohaselt oli suur hulk bokse, milles nähtut võib nimetada osavõtukunstiks või -teatriks: ainult siis toimub või avaneb midagi, kui ise vajutad, liigutad, tõmbad, piilud, nuusutad, katsud, ronid, ühes kohas peaaegu et ujud. Üldiselt võidutseb sellisel hiigelnäitusel tehnoloogia. Lisaks traditsioonilistele infokandjatele (maketid, kostüümid,  rekvisiidid, fotod) kuvatakse infot videol ja seda kõikvõimalikel ekraanidel iPodist ja telekast suure seinaekraanini. Kolmas tähelepanek. Põhiprogrammist märksa intrigeerivam oli erakordne installatsioonide ja performance’ite kohtumispaik „Intersection” („Risttee”), 30 kutsutud kunstnikuga kuraatorinäitus, kus esinesid näiteks kunstnikud Ilja ja Emilia Kabakov, lavastaja Romeo Castellucci, kunstnik Monika Pormale,  saksa tuntumaid teatrikunstnikke Anna Viebrock, koreograafid Hooman Sharifi ja Josef Nadj jpt.   

Arhitekt Oren Sagivi loodud suurtes valgetes  kuubikutes ristusid performance’id ja installatsioonikunst, tegevus- ja videokunst, audio- ja helikunst (kuraator kogu kvadriennaali kunstiline juht Sodja Lotker). Kaks puidust treppi viis üles kuubikute kohale, üks vabaõhukinosaali, teine vabaõhubaari. Kogu ruumiinstallatsioon oli ka ümbrusega väga heas kooskõlas: see asus väikesel väljakul, mida ühel pool ääristas kuldsete karniiside ja pronkshobustega rahvusteater ning teisel pool 1960. aastate modernse  klaasarhitektuuriga Laterna Magika teater. Igas valges kuubikus leidis külastaja uue, isemoodi reeglitega maailma. Kuubikutesse võis sisse astuda oma järjekorras ja tempos. Mõnesse kuubikusse pidid sisenema üksinda, mõnesse mahtus kümnekesi. Kuumavas päikeses mustavate uste vahel valides hakkas pea intrigeerivalt sumisema: millisesse maailma ma nüüd satun? Kas see on Kabakovide poliitiline kunst? Või on see hoopis diskosaal? Kas see on Josef Nadji üle tunni kestev, intensiivse aeglusega, kaheksale inimesele etendatav tants-performance?       

Bokside vahel liigeldes võisid sattuda klaasvitriini ette, kus kaks inimest kallistavad halogeenkiirtest päikese all. Need olid kohalikud vabatahtlikud, kes mõne aja tagant vahetusid (installatsiooni autor Monika Pormale). Võisid ka sattuda hämarasse peegliga ruumi, kus pead istuma toolile, panema pähe kõrvaklapid, peeglist näed vaid oma väljavalgustatud nägu. Klappidest hakkab kostma stseen Ingmar Bergmani filmist „Fanny ja Alexander”. Meeshääl räägib vaid sinuga. Kõhedalt intiimne. Anna Viebrocki boksis näeme asju, mis on tuttavad tema kujundatud lavastustest. Teatavasti võtab Viebrock detailid päris elust, paneb need lavale.  Nüüdse installatsiooni tarvis on ta võtnud needsamad asjad lavalt ning asetanud kunstisaali. Külastajad sisenevad ja pildistavad seda – jäädvustatud jäädvustuse jäädvustamine. Veel üks tähelepanek: kõik pildistavad kõike ja igal pool. Mitte ainult aasialased, keda on kvadriennaalil näha palju. Külastajad dokumenteerivad juba dokumenteeritut: pildistavad fotosid, filmivad videosid.       

„Risttee” installatsioonide alapealkiri oli „Intiimsus ja etendus”, mis vastabki väga täpselt kogetule. Intiimselt üksinda läbitavad  kuubikud vaheldusid rohkemat etendamist ja avalikku tähelepanu vajavatega. Külastaja liikus pidevas sisemise-välise, isikliku-avaliku tõmbetuules. „Risttee” nagu elus. Neljas tähelepanek. Eesti osales Praha kvadriennaalil nii maade kui ka tudengite arvestuses, kuid mitte arhitektuurinäitusel. Põhuteater oleks selle teemaga ideaalselt sobinud. Teatriarhitektuuri (kohmakamalt, aga täpsemalt öeldes etenduskunstideks mõeldud  hoonete) väljapanek oli tähelepanuväärne. See asus ühes vanalinna keskaegses kirikus, kuid hoone ise oli muudetud etendusasutuseks. Kirik oli restaureeritud elegantselt ja tänapäevaselt, ent vana säilitades. Hoonele oli ehitatud puidust avatud teine korrus, kus toimusid loengud ja töötoad. Ka arhitektuuris võistlesid riigid omavahel. Kuna kirikus ei olnud kinniseid bokse, vaid avatud pind, siis muutus arhitektuuri esitamine eriti oluliseks. Nauditavad olid  väljapanekud, kus info oli esitatud elegantselt ja üle kuhjamata.   

Põhiprogrammis esindas Eestit Reet Aus (väljapaneku kuraator Ene-Liis Semper). Eesti boks kuulus mitte-ülekuhjatute, kontseptsiooniga väljapanekute hulka. Boks oli täis heledaid kasutatud riideid. Külastajad pidid võtma kingad jalast ning nad said mõnusalt riidekuhja peal lebada. Seinale oli projitseeritud intervjuu Ausiga ja lõigud lavastustest, millele ta on loonud oma taaskasutuskostüümid. Kogu  kvadriennaalil ei paistnud olevat ühtegi sellesarnase ideega kunstnikku.   

Eesti stsenograafiatudengid äratasid tähelepanu  oma lavastusega „Ihade osakond” (lavastaja Mart Koldits), mida mängiti rahvusgalerii viiendal korrusel ühes ilma õhuta kuumas nurgas. Sellele multimeediumlikule lavastusele tasemelt võrdset ei leidunud. Viies tähelepanek. Kvadriennaalil on saanud ka poliitikategemise koht. Nimelt sooritas Leedu poliitilise akti: boksi põrandal oli suur plakat „Leedu lavakujunduse genotsiid” ning kiri Leedu kultuuriministeeriumilt lakoonilise  teatega, et Leedu väljapanekule toetust ei anta. Plakat oli juba näituse esimese päeva hommikuks teiste riikide solidaarsusavaldusi täis soditud. Nägin, kuidas üks kreeklane kirjutas, et nemad ei osale seekord täpselt samal põhjusel. Ka tudengite korrusel oli üks samasuguse sõnumiga boks. Ungari tudengid olid kleepinud sildi, et kuna boksi ehitamiseks toetust ei antud, tulid nad Prahasse kaheksa aastat tagasi tehtud boksiga ning näitavad uusi töid  ainult videolt. 

      * Vt põhjalikku mõttevahetust stsenograafide ja teoreetikute vahel ajakirja Teater. Muusika. Kino 2003, nr 8-9.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht