Tervendav tüng suveteatri publikule

Meelis Oidsalu

Viinistul etendunud „Tühermaa” on tinglik, ruumitundlik ja metafoorijanune teatriväljendus.        R.A.A.A.Mi „Tühermaa”, autor Anna Jablonskaja, lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa), kunstnik Oksana Peretruhhina (Venemaa), kostüümikunstnik Leša Lobanov (Venemaa) ja helilooja Dmitri Vlassik (Venemaa). Mängivad Elina Reinold, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Nero Urke, Margus Prangel (Eesti Draamateater) jt. Esietendus 22. VI Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.        Roman Jakobsoni parafraseerides: teatrikunst (teater oma kunstilises funktsioonis) deautomatiseerib argikäitumist, teeb selle tajutavaks, teadvustab selle toimemehhanisme. Lavastuse „Tühermaa” puhul on vaieldamatult tegu teatrikunstiga, mis ei käsitle suviselt kergeid teemasid õhulise pinnapealsusega, nagu suveteatri publik harjunud. „Tühermaas” vestetakse Venemaa väikelinnas aset leidvast suhtekriisist.

Endine muusikapedagoog Tanja (Elina R einold), kes praegu turul trussikute müümisega perel hinge sees hoiab, üritab oma sõjajärgset stressi põdeva mehe Gena (Margus Prangel) hullumisele vastu astuda. Viimases hädas kutsub naine ravitseja Rodioni (Nero U rke), kellelt imekombel ka abi saadakse. „Kohe teeme talle karma süvadiagnostika koos biovälja täisanalüüsiga,” seletab noortest kenadest meestest ümbritsetud staar-soolapuhuja.         

Noorelt hukkunud Anna Jablonskaja näidendis,  mida Viinistu katlamajas näeme samuti noore, ent täies elujõus ja tunnustatud vene lavastaja Marat Gatsalovi lavastuses, saab sellest intiimsest suhtekriisist nüüdisaegse Venemaa ühiskondliku mentaliteedikriisi iseloomustus. Näidendit, mis asetab kohakuti kaks aegruumi, Vana-Rooma impeeriumi ja postsovetliku Venemaa, on varem lavastatud vaid korra: Venemaal Propojevski teatris, mille peanäitejuht on Gatsalov. Kui esimene lavastus  oli laadilt traditsiooniline, traagiline ja realistlik, siis Viinistul etendunud „Tühermaa” on tinglik, ruumitundlik ja metafoorijanune teatriväljendus.     

Gennadi Semjonovitš Tsaplev, endine Vene armee ohvitser, Tšetšeenia sõja veteran, peab  end Rooma keisririigi tsentuurioks, Caesari truuks sõduriks. Ta käib oma väikeses Hruštšoviaegses korteris ringi nagu leopard puuris, treenib pidevalt nii ennast kui ka oma väikest poega, et olla valmis, kui Caesarilt peaks saabuma lahingukäsk. Gena on meisterdanud käepärastest argiesemeist relvad: raamatuist on köidetud turvis, plekkpotist ja harjast aretatud leegionärikiiver, suuskadest vibu, puukastist kilp, toolivedrudest katapult.  Kunstnik Oksana Peretruhhina taaskasutusliku nutikuse abil on loodud lavailm, mille vorm on imperialistlikult heroiline ja ajalooline, ent aineseks kasutuskõlbmatuks muutunud tänapäevased argiesemed või olmeprügi. Imperialistliku minevikuihaluse ja rämpsainesest koosneva oleviku ühtsuses materialiseerub Gatsalovi lavastuse poliitiline metafoor postimperiaalset stressi põdevast Venemaast, kus sarnaselt tühermaadega „ei kehti ajalooline,  lineaarne kontinuiteet1,” kus ei toimu rahulikku mõtestatud inimesekeskset arengut, vaid mille kujunemist nagu tühermaadegi omi „iseloomustavad mitmed murrakud, mille jäljed on selgelt loetavad”.2 Murrakute vahel aga vohab nõges ja malts. 

Gena ei suuda nädalatki keskenduda ühes kohas töötamisele, sest heroilise ülesande ootamise pinge segab teda olevikule ja olmele keskendumast. Ta ootab oma madratsitest meisterdatud telgi ees pingsalt laualamp-lõkkesse vahtides teateid keisrilt. „Ütle, mida sul vaja on, et uuesti õnnelik olla?!” küsib heitunud Tanja tusaselt tsentuuriolt. „Barbarite kampa, kes ilmuks kuskilt silmapiiri tagant?! Tee mulle selgeks, miks me ei võiks lihtsalt elada?” Ravitseja Rodion, kellele Tanja oma viimsed napid säästud loovutab, leiab üles Gena haiguse põhjuse. Viimane paraneb alles pärast seda, kui Rodion oma kaaskonnaga on riietunud Gena korterist leitud „vanarooma”  riietusse ning etendanud Tanja abiga Genale stseeni, mille käigus Genale antakse teada, et Caesar on surnud.       

Kui Caesari surmast murtud Gena on uinunud, topivad soolapuhuja ja tema kannupoisid kogu imperialistliku kola prügikottidesse, tühjendavad laval vedeleva kontorimööbli sahtlite sisu. Gena ärkamise ajaks on eluruum ja mälusahtlid imperialistlikust ajaloolisest risust puhastatud. Putinistliku heroismi- ja ajalookultuse ligitõmbavust argipäeva ahtruse taustal mõistab Tanja alles pärast seda, kui on ravitseja (kelle hüüdnimi Genale etendatavas ravinäitemängus  on Früüglane) abiga mehe luuludest terveks ravinud: „Ma varastasin sinu elu. Sinu sõja, sinu Caesari. Mina sõlmisin Früüglasega lepingu. Ta peitis meid siia – sellesse hruštšovkasse, sellesse trepikotta, sellesse maailma ilma aedade ja oliivideta. Kus pole roomlasi ega galle, on ainult kommunaalmaksud, lastevanemate koosolekud ja tööbörs.”     

Lavastaja on humanistliku alternatiivi rõhutamiseks lisanud helge, optimistliku lõpu: rõske ja pimeda katlamaja tagaseinas avaneb uks sooja päikselisse päeva, näeme paranenud  Genat õues lapsele jalgratast sõidukorda seadmas. Gena on nüüd tavaline venelane, pereisa, Tanja aga õnnelik kanaema, nad on lihtne vene perekond ja nende kodu on lihtne vene kodu, mitte ideoloogilistel kanajalgadel taaruv nõiatare. Lapse eelseisvast rattasõidust õhevil, ruttab Tanja tagasi tuppa, et haarata põrandalt Gena „leegionärikiiver”. „Ilma kiivrita sõitma ei lähe!” manitseb ta hoolitsevalt. Lõpustseen on tõend inimkeskse, äärmustevaba, tasakaaluka  elu võimalikkusest ilma pideva heroilise paatose ja argise närususe vahel pendeldamise vajaduseta, tõend reaalsusest, kus sõna „kiiver” seostub kõigepealt jalgrattasõidu, mitte sõjaga. 

Muidugi võib mõelda, et mis eestlastel sellest, miks peaksime suvisel ajal vahtima mingit Vene või Iraani (vrdl R.A.A.A.Mi möödunud aastal esietendunud „Antigonega”) ühiskonnakriitikat. Mitmelgi puhul kõlasid publiku järelkajast etteheited, et seda poliitilist sõnumit oleks vaja rohkem Venemaale kui Eesti publikule. Ei ole nõus. Esiteks pole eestlase endagi kodu kuigi hästi igasuguse ideoloogilise ja poliittehnoloogilise ajuloputuse eest kaitstud; teiseks, kui see ka oleks pelgalt Venemaa probleem, siis miks me sellest kuulda ei taha? Vaevalt et kolkamentaliteeti võib pidada teatri kui kunstiliigi eripäraks, see on ikka rohkem teatripubliku omadus. Sellega, et seekord Viinistus nalja ei saanud ja „Eesti asja” ei aetud, suveteatri publikule „Tühermaal” tehtud tüngad ei piirdunud. Vaatajale on Viinistu katlamajas istumine  kõike muud kui suveteaterlikult tuttavlik ja turvaline. Publiku turvatunne pannakse proovile kohe etenduse alguses. Harjumuspäratult on Viinistu katlamajas seatud istmed üksteisest meetri kaugusele, vaataja on jäetud üksi, tal ei ole turvalist massi ümber, pole võimalik oma teatrikaaslasega enne etenduse algust sundimatult lobisedagi. Publikutribüüni esiosas lebavad istmete vahel töökorras kaalud, täitsa tavalised kaalud, need, millega me aegajalt  end koduses vannitoas kaalume. Meenub koduse kaalumisolukorra intiimsus, see hetk, mil (mõnikord ebamäärase süütundega) seisan kaalul ja vahin üksisilmi alla näidikule, ihuüksi ja alasti. Hoiduda alastusest, isikustatusest – kas pole see publikuks olemise üks instinktiivsemaid tahke? „Tühermaa” vastandub karjainstinktile.     

Saalis ja laval on harjumatult hämar. Etenduse esimene dialoog tsentuurio ja Tanja vahel möödub pimeduses, mis silmade harjudes taandub hämaruseks. Hämarus paneb ruumi enda ümber teisiti tajuma. Ruum muutub pimedas amorfseks, katlamaja kivisest konkreetsusest saab unenäoline, ebaturvaline  ruum, ebamugav hämarus jätab suure osa lavastusest vaataja ettekujutuse ja hirmude tallermaaks, mistõttu ähmastub piir vaataja teadvuse ja lavalise antuse vahel. Piiripealsuse, unenäolisuse, ambivalentsuse helistik, mis väljendub eelkirjeldatud kostüümikujunduseski, kehtestatakse seega kohe alguses. Lavastus kannab selle piiripealsuse lõpuni välja, kõlkudes ka näitlejate mänguvõtmes shakespeare’liku traagika ja monthypythonliku absurdi piiril.  Hubisevat, veiklevat atmosfääri soosib traditsioonilise lavavalgustuse puudumine, näitlejad ise kannavad ja suunavad küünla- või lambivalgust, mistõttu valgusallikad on pidevas liikumises ja näitlejatele näo kõrguselt näkku suunatud valgusvihkudes joonistuvad seintele hiiglaslikud varjud. 

Ruumilist ebamäärasust suurendab ka tegevuse maksimaalne hajutatus: osa tegevustikku toimub sootuks publiku jalge all – publikutribüüni toestava metallsõrestiku vahelises „kanalisatsioonitorustikus” tegutseb bioenergeetik Nikolai (Raimo Pass), kelle juurde Gena lühikeseks ajaks tööle satub –, kolistatakse katuselgi, lõpustseen toimub aga üldse väljaspool hoonet. Lisaks on Gatsalov hoidunud lavastuse turvalisest rütmistamisest. Igale helile, žestile ja mõttele antakse aega hämaruses kohaneda. Ühepalju kõlaruumi ja -aega saavad nii ladinakeelsed sententsid kui  ka Dmitri Vlassiku seatud naivistlikud helid, mida tekitatakse plastiktorudesse puhudes, münte seintele loopides ja katlamaja katusel trampides. Katlamaja võetakse muusikariistana tarvitusele, pannakse helisema, et siis jälle vaikusel kõlada lasta. Seal hämaras igast suunast ennustamatute helide ja tegevusega ümbritsetuna tekib tunne, nagu istutaks mingis anumas või muusikariistas, niivõrd totaalselt teadvustub ruumisuletuse, ümbritsetuse  tunne.     

Ebamäärased pausid, heitliku valgustusega ja neist tuleneva lavastuse etteaimamatu visuaalse ja kõlalise rütmistatusega kaasnev ebakindlus tekitab pideva äralagunemise ohu. Gatsalovi „Tühermaa” kõlkus teatri ja päriselu,  etenduse ja kaose piiril, ja seda alati mitte õnnestunult. Mitu korda tundsin end jälgivat hoopis seda, millal vupsab pikenduspesast välja laval ringi taritava laua- või põrandalambi juhe või millal keegi näitlejaist juhtme otsa komistab – üks tegelasist kaotaski juhtme tõttu tasakaalu. Neid hetki, kui teatrietendusel viibimisest sai järsku päris viibimine Viinistu mahajäetud katlamajas, oli veel.     

Laval askeldati pidevalt igasuguse kolaga:  ravitseja ja tema abilised riietasid end korterist leitud „vanarooma” sõjavarustusse ja katsetasid Gena valmistatud relvi, kanalisatsioonipuhastaja Nikolai entusiastlikust tegutsemist „reoveekollektoris” rääkimata. Nii mõnigi stseen kippuski pelgalt kolaga sekeldamiseks manduma. Tõsi, teater ongi ideede, metafooride tegevusliku materialiseerimise protsess, samas võib tegevusmateeriat ühel hetkel liiga palju saada, seda eriti siis, kui elusa energia  kandja – näitleja isikupära – kõige selle keskele ära kaob. Mängupaiga akustika oli andestamatult halb ja kõnerežii ebalev. Ehk on põhjus selles, et lavastaja ei valda keelt, milles näitlejad räägivad? Näitekunstisündmusi sel etendusel, mida nägin, aset ei leidnud, nüansid kadusid kolinasse.   

Isegi kui teatritehniliselt jäi nähtud etendus ebalevaks, polnud lavastust sugugi piinlik vaadata, sest see oli kõigi oma märgikeeltega  kunstilise väljenduse teenistuses. Marat Gatsalovi lavastus väljendab, mitte pelgalt ei esita. Lavastuse mõtestatud sidus kunstiline struktuur on olemas ja ilmne sõltumata sellest, kas näitlejal oli halb või hea päev või kas suvisel lainel vaatajale „selline teater” parasjagu meeldis või mitte. Seevastu mittekunstilise teatri (teatri, mis pelgalt esitab, midagi väljendamata) vaatamine on piinlik isegi tehniliselt täiusliku soorituse puhul. Vaadata näitlejat või lavastajat oma  igapäevast leiba teenimas, end vannitoa-kaalul kaalumas ainuüksi selleks, et tema kaalu teada saada, see on perversne. Sellisest vuajerismist aitabki kunst, sh teatrikunst, üle saada: see mitte ainult ei muuda argikäitumist tajutavaks, vaid pöörab intiimse avalikuks, argise sümboolseks, perekondliku ühiskondlikuks ja aitab seeläbi mõista, millal meie privaatsfäär, argikäitumine ja eluruum on väärastunud ideoloogia ja millal meie endi võimuses. 

1 Indrek Grigor, Linna tühermaade semiootika. Võimalike lähenemiste tüpoloogia ökosemiootilisest lähtekohast. Piktograafiline essee referatiivsete kommentaaridega. Vt http://www.zbi.ee/~kalevi/grigor.htm. 2 Samas. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht