Teod:Toomas Edur,“E-duuri” koreograaf ja lavastaja
Täna esietendub Vanemuise suures majas kaheosaline klassikalise balleti õhtu “E-duur”, mille koreograafia lõite Tšaikovski ja Mozarti muusikale. Miks valisite oma debüütlavastuseks just klassikalise balleti vormi?
Pigem võiks seda stiili nimetada neoklassikaks. Tantsijad liiguvad klassikalises stiilis, aga mitte ehk nii kandiliselt, nagu see oli Petipa ajal. Rohkem mängitakse fraseeringu, muusika, rütmiga. Minu lavastuse lähteallikaks on Tšaikovski ja Mozarti muusika. See tõi inspiratsiooni. “E-duuri” esimeses osas, kus kõlab Tšaikovski muusika, tahtsin näidata lavalt puhast tantsu – nagu minu arust on väga puhas ka Tšaikovski muusika. Et tantsijad saaksid tantsida ja ilusad välja näha ja olla uhked, et neil on selline kaunis lavastus. Ma väga loodan, et suutsin tantsijates sellise tunde ikka tekitada.
Balletiõhtu teise osa puhul, kus kasutasin Mozarti muusikat, inspireeris mind kunagi ammu, veel Tallinna balletikooli ajal nähtud Miloš Formani film “Amadeus”. Päris kindlasti pole ma laval kopeerinud seda filmi, küll aga noppinud sealt ühe väärt idee. Mozart oli geenius, kirjutas surematut muusikat, aga filmis ta pidevalt lollitab. Mind võlus idee, et Mozart tegi küll grandioosseid asju, kuid ei võtnud ennast liiga tõsiselt. See on väärt oskus. Oskus nautida elu. Me elame ikkagi tänases päevas ja mis oli eile või tuleb homme, sellele tuleb küll mõelda, kuid mitte selles elada.
Millist lavastajakätt on Vanemuise balletitrupp “E-duuri” tehes tunda saanud?
Vanemuise noored tantsijad on väga tublid, nad teevad väga palju tööd. Maailmas on vähe balletikompaniisid, mis töötaksid nii intensiivselt ja nii tiheda töögraafiku alusel. Nad tantsivad klassikalist balletti ja nüüdiskoreograafiat, osalevad ooperilavastustes ja muusikalides, etendusi antakse mitmes teatrimajas jne. Pagas, mille need noored tantsijad praegu Vanemuisest saavad, on tohutu. Mul on hea meel, et saan noortesse inimestesse investeerida, anda neile edasi oma oskusi.
Püüan lavastada ilma diktatuurita. Tahan, et tantsijad oleksid iseenda peremehed, vastutaksid oma töö eest ning seeläbi austaksid iseennast ja teisi. Mulle ei meeldi tööd teha sellises kibedas õhkkonnas, kõik peab toimuma südamest südamesse. Vanemuises on olnud töökas, aga samas kergemeelne ja lõbus atmosfäär. Vahel viskame nalja, aga kui asi tööd puudutab, siis olen olnud nõudlik. Selline tantsija eneseaustusel põhinev tööstiil on mulle omane ja meelepärane. Siis ei raisata mõttetult aega.
Kolm nädalat tagasi tegite Inglismaal pärast ligi aasta väldanud vigastuspausi tantsijana comeback’i. Kas näete ennast tulevikus rohkem tantsijana või koreograafi-lavastajana?
Lavastada tahan ma muidugi, koreograafia huvitab mind juba ammu. Aga praegu prooviksin veel paar aastat ennekõike tantsida. Tantsijana tegin oma comeback’i “Uinuvas kaunitaris”, millega Inglise Rahvuslik Ballett viibib praegu seitse nädalat kestval ringreisil mööda Inglismaad. Jaanuaris järgneb sellele veel kolm nädalat etendusi Londonis. Seega kokku kümme nädalat, kaheksa etendust nädalas. Detsembris oleme kutsutud “Pähklipurejaga” Rooma, anname seal mõned etendused. Ja nii muudkui edasi. Aga kui peaks tulema pakkumine midagi lavastada, kindlasti kaalun ma seda meeleldi ja põnevusega.