Teod: Kirsten Simmo,teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja

R.A.

 

Eile avas ETMM Rotermanni soolalaos näituse tähistamaks eesti teatri aastat. Milles näitus seisneb ja mida eksponeerite?

Tegemist on tervet eesti teatriajalugu hõlmava näitusega. Stendidel näitame fotosid ja arhiividokumente koos teatriprotsessi kirjeldavate tekstidega. Samas on võimalik näha põnevaid esemeid, mis kunagi on kuulunud teatriinimestele ja on nüüd enamjaolt muuseumi hoidlates peidus. Suure osa näitusest moodustavad teatrikostüümid, “päris teatrile” lähemale aitavad vaatajaid ka teatrimaketid ja mitmed teatrites kasutusel imemasinad. Erinevalt paljudest traditsioonilistest näitustest on meil väljas esemed, mida suisa peab puutuma, et õige mõte üles leida.

Kuidas üldse muuseum  “võtab osa” käimas teatriaastast?

Võtame osa väga aktiivselt. Kui näitus veebruari lõpus Rotermanni soolalaost lahkub, siis läheb ta rändama üle Eesti ja seda terve aasta vältel. Seega plaanime igal pool kohal olla. Lisaks jätkame trükiste väljaandmist ning korraldame teatriteemalisi üritusi. Uudiseid meie tegemiste kohta tasub jälgida meie koduleheküljelt.

Hiljuti käivitas teatri- ja muusikamuuseum raamatusarja “Elavik”. Mida see sari endast kujutab ja mis on selle eesmärgiks?

Sari sai loodud kutselise teatri juubelit silmas pidades, kuid kindlasti plaanime seda jätkata edaspidigi. Tahame inimestele tutvustada huvitavaid teatri- ja muusikaalaseid materjale, kirju, mälestusi jt elavikulises mõttes tähenduslikke tekste, mida meie arhiivist leida võib. Tänu kultuurkapitali toetusele ning ka inimeste positiivsele tagasisidele oleme võtnud plaani aastas välja anda kaks raamatut.

Selles sarjas on juba ilmunud Ants Eskola ja Leonhard Merzini vihik. Mida lugeja nende kaante vahelt leiab?

Sarja esimeses raamatus “Härra Ants” on ära trükitud Ants Eskola Solikamski vangilaagrist Hugo Laurile saadetud kirjad. Tegemist oli ühe keerulisema perioodiga Ants Eskola elus, kus rasked tingimused, haigus ja masendav olme Siberis panid proovile viimsegi vastupanujõu. Kirjad on kohati sünged, kuid neist õhkub inimlikkust ja elutahet, mis haarab kaasa ning teeb raamatu emotsionaalselt lähedaseks ka neile, kes Ants Eskola näitlejasaavutustest suurt ei tea. Olgu öeldud veel, et sellel kevadel on ilmumas Hugo Lauri vastukirjad Eskolale. Ühte raamatusse me neid ei pannud, kuna kirjad ei ole oludest tingitult kõrvutatavad. Leonhard Merzini raamat põhineb näitleja meenutustel filmivõtetest Nõukogude Liidus. Mälestused on seitsmekümnendatel ilmunud ajalehe Edasi joonealuse loona ning kannavad pealkirja “Ekskursioon filmivõtetele”. Siin saab lugeja nautida andeka näitleja ladusat keelekasutust ja huumorimeelt, mis lisaks kunagiste filmikuulsuste Grigori Kozintsevi, Jüri Järveti jt tundlikule kirjeldamisele pakub põnevat kaasaelamist filmitegemise seiklustele. Paljudele on ilmselt üllatuseks, et “õpetaja Laur” oli lisaks näitlejaametile ka osav kirjamees ja kunstnik. Oma elu viimastel aastatel teenis ta maalimisega suisa elatist.