Teismeliste mäng keskealiste serveeringus

Indrek Hargla kirjutatud „Hingede tunnis“ põimuvad moraalne primitiivsus ning lapsik jõuluvanasse uskumise laadis fantaasia.

VEIKO MÄRKA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kellerteatri „Hingede tund“, autor Indrek Hargla, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, valguskujundajad Britt Urbla-Keller, Vahur Keller ja Rene Topolev. Mängivad Kaisa Selde, Liis Haab ja Hans Kristian Õis. Esietendus 28. XI 2021 Kellerteatris.

„Hingede tund“ oli (vähemalt) viies Indrek Hargla möödunud aastal lavale jõudnud teatritekst. Vähe sellest, kõik need esietendusid aasta teisel poolel (varasemad: Ajateatri „Nõid“ Ohtu mõisas, Kuressaare teatri „Trimmerdaja surm“ Taritu rahvamaja õuel, „Viirastus“ Haapsalu lossihoovis ja Rakvere teatri „Suvitusromaan“). Loomulikult ei saa sellise intensiivsuse juures toota üksnes ehedat teatrikulda. Tuleb taguda rauda, kuni see on kuum. „Hingede tundi“ vaadates oli aru saada, et see hakkab juba leigeks tõmbama. Näidendis põimuvad moraalne primitiivsus ning lapsik jõuluvanasse uskumise laadis fantaasia.

Üks leigustunde tekkimise põhjus on formaalne: Kellerteatri ruum pole ehitatud mitte teatri tegemiseks, vaid hoopis militaarsemal, s.t karmimal eesmärgil. Mõnel puhul võib see isegi kasuks tulla: näiteks „Marie Rogêt’ mõistatuses“ haakus hämar ja sünge interjöör oivaliselt Edgar Allan Poe sama hämara ja sünge mõrvalooga. „Hingede tunni“ tegevus hargneb mahajäetud üksildases maamajas. Aga kuna saali ja publiku vahemaa on väike, mõjub laval viibiv seltskond ühe laudkonnana rahvast tulvil õdusas vanalinna pubis, mitte millegi õõvastavana. Äralõigatuse ja abituse tunne jäi nõrgaks, kuna äralõigatute ja abitute vahetus läheduses istus nii palju sümpaatseid ja kaasatundvaid inimesi.

Lavastuses „Hingede tund“ mängivad Kaisa Selde, Hans Kristian Õis ja Liis Haab

Siim Vahur.

Erinevalt „Marie Rogêt’ mõistatusest“ siin ka kedagi ei tapeta, mistõttu teismeliste kombel laual taldrikut keerutavat (tekstis on esemel küll peenem nimetus) ja surnute vaimudega suhtlevat kolm endist, nüüd juba keskikka jõudnud klassikaaslast mõjuvad tobedalt ning kogu sündmustik ülespuhutuna. Oleks siis tegelaste vahel mingigi tunnete keemia. Näiteks nii, et Kristjani ja Anneli vahel löövad kriisiolukorras helisema tundekeeled ning Marge hakkab armukadetsema. Aga ei, kõik lõpeb primitiivse moraaliga: ära tee teistele halba, siis ei tee nemad sulle ka.

Kogu tegevuse mõttetus ilmneb juba ekspositsioonis, kus nii Anneli kui ka Marge kinnitavad järjekindlalt, et tegelikult ei tahtnud nad sinna üksildasse ja hirmsat saladust peitvasse vanasse majja üldse tulla. Miks nad siis tulid? Ainsatki põhjust lavastus välja ei too. Eriti uskumatu on see tulek muidugi Marge puhul, kes on nagu tapale viidav lammas rahulikult nõus oma ohvri Silvi vaimuga kontakteeruma. Pealegi häirib Anneli puhul kohatu sõnakasutus. Kes palub surnud klassiõe vaimult andeks sõnadega „… mul on ilgelt sorri, et ma valetasin … Sorri, noh, täiega nagu …“? Muidugi on ka jõulud tegevusajana vaat et kõige kohatum valik.

Lavastuslik ja kunstnikupoolne fantaasia, mida edukalt rakendati „Nõias“ rustikaalse miljöö edasiandmisel suures mitme tasandiga mõisatallis, seekord ei toiminud. Ka toolide L-tähe kujuline paigutus saalis polnud kõige parem, sest surus näitlejad nurka, kõrvalisemaks. Igatahes oli I-kujuline publikupaigutus „Marie Rogêt’ mõistatuses“ ka sellest aspektist parem.

Ja veel üks kehvapoolne aspekt: õudusteatri lavastus ei saa olla otsast otsani õudne, sünge ja saladuslik. Igavaks läheb. Hirmu peab tasakaalustama arm ning süngust vaimukus. Õudusi olgu vähem, aga see-eest kohutavamaid. Näiteks eelnimetatud „Nõid“ pakkus nii säravaid koomilisi karaktereid kui ka lopsakat, ehkki üheülbalist tekstimõnu. „Marie Rogêt’ mõistatuse“ üllatavatel ja vaimukatel süžeepööretel pole mõtet peatudagi.

Kuivõrd tegu on juba Hargla viienda teksti eelmise aasta lavastusega, mis pealegi žanrilt ja formaadilt suurel määral kattuvad, pole mõtet sellest omapära otsida. Pealegi oli „Hingede tunni“ trupp hõredam ja kahvatum kui „Nõial“ ning osatäitjate nimekirja järgi otsustades ka „Trimmerdaja surmas“, „Viirastustes” ja „Suvitusromaanis“ (mida ma ei ole näinud). Tegelikult pole näitlejatele nii iga üksiku panuse ega ka ansambli koostöö mõttes midagi ette heita. Selles lavastuses lihtsalt ei olnud midagi mängida eespool mainitud ja nendest sõltumatute asjaolude tõttu. Ei ole midagi ette heita ka lavastajale. Või kui, siis ainult seda, et ta selle süžeelt staatilise näidendiga üldse mässama hakkas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht