Teemant ja kivisüsi unistuste peeglis

„Juveliiri juubel“ on inglaslikult stiilse, sardoonilise dialoogiga ning suisa mitmekordse vaimuka puändiga kütkestav näitemäng.

PILLE-RIIN PURJE

Karlova teatri „Juveliiri juubel“, autor Nichola McAuliffe, tõlkija Sven Karja, lavastaja Andres Dvinjaninov, lava- ja kostüümikujundaja Triinu Pungits, helikujundajad Andres Dvinjaninov ja Toomas Lunge. Mängivad Hannes Kaljujärv, Marje Metsur ja Ingrid Isotamm. Esietendus 17. XI Karlova teatris.

Mine tea, on see juhus või süsteemsem meeldetuletus, aga tänavu sügiskuudel on järjepanu esietendunud näidendid, kus käsitletakse inimese vanakssaamise teemat. Väärika vananemise võimalikkust vaevad, küll vägagi erisugustes žanrides ja režiikujundite kaudu, Florian Zelleri „Mineku eel“ Tallinna Linnateatris, Urmas Lennuki „Meistrite liiga“ Ugalas ja William Shakespeare’i „Kuningas Lear“ Theatrumis. Sama teema on käsile võetud Nichola McAuliffe’i „Juveliiri juubeliga“ Karlova teatris. See, et vananemine on elu loomulik osa, vajab ja väärib meeldetuletamist. Ometi on vanadus, nii neis näidendites kui ka elus, vaid teemandi üks tahk, üks peeglikild suurel saatusepildil.

„Juveliiri juubel“ on inglaslikult stiilse, sardoonilise dialoogiga ning suisa mitmekordse vaimuka puändiga kütkestav näitemäng. Nukralt naljaka ning mõistvalt inimlikuna, tühja-tähjaga trikitamata-nipitamata, on Andres Dvinjaninov lavastanud selle loo oma kammerlikus Karlova teatris. Kuna sealsel laval puudub teatraalsem sügavusmõõde, pole kuigi kerge mänguruumi kujundlikuks avardada. Ilmselt oleks see saavutatav õhulisema, hingavama valguskujundusega. Triinu Pungitsa lavakujunduses püüab pilku tagaseina peegliküllus, liigahtavad pidulikud peeglid on üksiti profiilis inimnäod või maskid. Näiliselt efemeerne ja lenduv unistus, mis eeldab seejuures, et tuleb endaga tõtt vaadata – see ongi ju näidendi tuum. Tagasein haakub Maurice’i mõttega, et kui vaatame peeglisse, ei näe me seal oma sisemust.

Siseneme sel peeglite-esisel näitelaval Maurice ja Helena Hodgeri üle 60 aasta kestnud abiellu. Tegevusaeg kandub mehe 90. sünnipäevani, tuues kaasa kurvavõitu tõdemuse või hoiatuse, et me ei pruugi märgata hinge ka kõige lähedasema inimese silmade peeglisse vaadates, kuna oleme igapäise elukaaslasega liiga ära harjunud. Peegliks lihvitud klaas seostub ka vääriskividega, millele vana juveliir Maurice on pühendanud kogu oma elu.

Sellest näidendist on natukene riskantne kirjutada, sest teksti läbistab põnev saladus, mida ei taha ega tohigi reeta, ja sellega liitub üks kaunis mänguvõte. Põhiküsimus on, miks elab surmahaige Maurice nii intensiivselt 90. sünnipäeva ootuses. Aga sellepärast, et kuninganna on 60 aastat tagasi andnud juveliirile lubaduse teda just sel tähtpäeval külastada. Pole ju ometi mõeldav, et majesteet oma sõna murrab. Sümpaatne on just see, et autor on jätnud tõlgendusvõimalused valla, kujutluse ja tõeluse piirjooned veiklevaks ja õõtsuvaks nagu nood inimnäopeeglid.

Nõndamoodi kolm näitlejat lavalugu ka mängivad. Pealispinnal kipuks nagu võimutsema eluproosa: Maurice’i haiguse tõttu on vananemine armetu, tema naine Helena muserdatud, sahmerdav, näägutav. Marje Metsur kujutab Helenat vihuti käredana, tundub, et lavastuses on selle persooni puhul pooltoone päris kategooriliselt tõrjutud. Natuke kahju hakkab. Kas ei tehta sellega Helenale liiga? Teine vaatus annab aga Metsurile hoopis uue šansi, tänu millele saab kontrast eelnenuga üsna loogilise põhjenduse.

Näidend ja lavastus kannavad veendumust, et igas naises peitub kuninganna. Inglismaa kontekstis saab seda väita enesestmõistetavalt ja eluliselt, mitte muinasjutu mõõtkavas. Kuninganna kannab krooni ja kannab kübaraid. Kuigi autor Nichola McAuliffe on just mõlema naistegelase rolli kirjutanud poole rikkamaks, kui pealispinnal näib, mõjub Maurice’i osa ikkagi kõige võimalusteküllasemana. Vähemasti selles lavastuses.

Aiman nähtud kolmanda etenduse põhjal, et Hannes Kaljujärv lihvib juveliiri rolli kannatlikult edasi. Näitleja alustab vana põdura mehe kehastamist poolhumoorikate, seejuures valuliste raugahääle registritega, ka on Kaljujärve puhul üpris harjumatu vaevaline, aeglustatud liikumine. Maurice’i vaim püsib seevastu sama virge kui tema elutahe ja sihiteadlik keskendumine oma eesmärgile, elukutse ja eluunistuse sujuvale ühisosale. Elustuva, justkui õide puhkeva meenutuspildi kohtumisest noore Elizabethiga tema kuningannaks kroonimise lävel on Kaljujärv vahendanud huvitavalt eatuna. Maurice ei noorene küll hoobilt 30aastaseks, kuid ometi teiseneb mehe häälekõla, muutub silmavaade, liigutustesse sugeneb nõtkust. Õigupoolest muutubki Maurice’i vanus aina suhtelisemaks: puhtbioloogilise vananemise äramärkimine karikeerituse hapral piiril ei tundu laval olevat ülemäära tähtis.

Juveliiri elukutse seostub kannatlikkuse, süvenemise, detailide märkamisega. Iga vääriskivi on unikaalne, iga inimene samamoodi. Nimelt seda vaatlusvilumust ja hoolimist peegeldab Maurice’i esimene kohtumine professionaalse põetaja Katy Salisburyga, keda Ingrid Isotamm kujutab intelligentse, osavõtliku, targa ja mõõdukalt eneseiroonilise naisena. Katy ja Maurice’i huumorimeel haakub esimesest momendist ja loob nende vahele usalduse, kumbki ei haletse ega tüssa teist. Katyl, kes näeb surma iga päev, ei ole elu ega iseenda suhtes illusioone. Ometi on Katy kiindunud teatrisse, tal on kujutlusvõimet. Võib vabalt loota, et Maurice’iga kohtumise mõjul teeb Katy teoks oma seni tõrjutud unistuse.

Maurice’i ja Katy sundimatu partnerlus tõrjuks nagu veelgi rohkem eemale Helenat, kellel napib abikaasa vastu empaatiat, uudishimu, lahkust. Muidugi on põhipõhjus naise väsimus, kramplik enesekaitse, suur-suur hirm üksi jääda. Eluaeg on Helena süüdistanud Maurice’i ja nakatanud ka mehe end süüdi tundma. Kripeldama jääb kurblik mõte: kui Helena oleks algusest peale suutnud oma absurdse armukadeduse ületada, argipäevade rägastikus abikaasa unistust austada, oleks ta jõudnud Maurice’i olemusele hoopis ligemale. Eks see ole tulutu tagantjärele tarkus, aga Austraalias elava poja telefonikõne ja sünnipäeva õnnesoov isale toob lihtsa lepituse, on liigutav ja tähtis hetk.

Maurice jagab Katyga leebet elutarkust: maailmas leidub nii teemante kui kivisütt, kumbagi pole põhjust põlata. Karlova teatrist lahkudes jääb hinge veendumus, et unistus vääristab elu.

Pesueht briti näidendina paneb „Juveliiri juubel“ mõtlema veel ühele aspektile, nimelt monarhia püsivusele – siiamaani. Inglise kuninganna kui nähtus ja sümbol on seejuures reaalne isiksus, kellele surelik inimlaps saab rajada oma unelma otsekui kindluse. Kes võiks olla kuninganna vaste Eestis? Kas teda üldse on? Kindlasti pole see ükski nüüdisaja poliitik oma ajutisuses, reeglina paraku ka isiksuse moondumises ja mandumises. Aga miks mitte mõni näitleja?! See inimhingede juveliir, kelle elukutsesse on kodeeritud ausus, teeskluse läbinägemine ja suutmatus valetada, loovus ja ideaalitruudus, elu vahetu ainukordsuse tajumine ja vahendamine igal õhtul laval. Peeglite vahel iseendaga ja oma truu publikuga tõtt vaadates kaitseb ta unistusi, hoiab olemise tasakaalu – Tema Majesteet näitleja.