Teatriteateid Riiast

Rait Avestik

Märtsi keskel peeti Riias järjekordne läti uusimat teatrit tutvustav teatrilaat.      Läti teatri värskeim ehk märtsis läti teatri ülevaatefestivalil välisvaatlejaile eksponeeritud saak (valitud lavastused, mis esietendunud 2008-2009 ) ei erine oluliselt oma vormi- või sisurikkuse poolest varasemate aastate (festivalide)  omast, kuigi muude riigi näitajate järgi võiks seda arvata. Kuigi raskemad ajad nii Lätis kui Eestis on ilmselt veel ees, ei oska praeguse majandusolukorra kontekstis ka eesti teatri puhul veel silmatorkavaid järeleandmisi märgata (mõne erandiga muidugi).

Külastanuna seda Läti Uue Teatri Instituudi väga rentaablilt ja efektiivselt (nii tegijate kui külaliste poolt vaadatuna) korraldatud „väljanäitust” juba viimased viis aastat meenuvad  raskusteta läti teatri tipplavastused. Mitte et Lätis pole teisigi tugevaid lavastusi tugevate lavastajatega, aga Alvis Hermanis on oma lavastustega eriti hästi väliskülalise aju töödelnud ja selle üle ei saa ka kuidagi nuriseda. Meenutagem lavastusi „Jää”, „Sonja”, „Pikk elu”, „Vaikuse hääl”, „Läti armastus”.

Üllatusega harjunud Hermanise (välis)vaataja üllatus seegi kord: „Marta siniselt mäelt” erines kardinaalselt tema eespool nimetatud töödest ja  seda just vormi poolest, sest lihtsa ja kohaliku inimese asju ajab Hermanis selleski lavastuses. Samuti on see omamoodi ja teadlik reageering ülemaailmsele kriisile: küllusliku ja iseeneses kunstiks muutuva lavakujunduse ning näitlemiskunsti eredaimal viisil esindavate näitlejate asemel näeme tühja lava massiivse pika lauaga, mille taga istub tihedas reas 12 näitlejat, ning primaarseks väljendusvahendiks on massiivne tekst. Mitte et selles kõiges midagi  põlastusväärset või uskumatut oleks, aga mu meelest näeme me siin teadlikku kontrastiloomist enese eelmiste töödega, näeme kujundlikku hinnangut või protesti olukorra vastu riigis. (Seda teevad meil ka Tiit Ojasoo ja Peeter Jalakas, aga märksa ettearvatavamal ja võibolla ka efektiivsemal moel, kui teatriga tahta üldse midagi paigast liigutada.)

Kuigi pealtnägijate mälestusi kuulsast ravitsejast Martast edastades kasutasid näitlejad abivahenditena  tükisuhkru, maakivide, klaaspurkide, köite jm sellise metafoorset abijõudu, olen skeptiline, vaatamata Hermanise kontseptsioonile, mida rikastab (nagu alati?) selle metatasandiline olemus, kas kõnealune lavastus, kui kriis on ammu meelest pühitud, mingil moel olulisena meelde on jäänud. Just sel põhjusel, et kõrge tipp jäi (taotluslikult) olemata, paistiski nüüdne Läti showcase ühtlasem. Aususe huvides tuleks siiski mainida,  et erilisest ühtsusest ma siin rääkida ei saa, kuna Riia oluliste lavastajate Galina Poļiščuka ja Māra Ķimele lavastused jäid nägemata.

Ma ei üldista, aga esile kerkisid (vahest midagi kompenseerides) lavakunstnike tööd. Üsnagi oluline paar on praegu Riia Uues teatris lavastaja Ilze Rudzīte-Olingere ja kunstnik Kristians Brekte. Nende uusim koostöö, kohaliku kirjaniku Aleksei Šerbahi „Teivasjaam”, räägib n-ö nullpunktist, tsivilisatsioonist maha jäetud teeäärsest peatusest, kus rong peatub kaks korda aastas. Seal elab noor naine oma pojaga, sinna tuleb noor ajakirjanik kirjutama oma esimest novelli. Arenevad suhted, olulise osana ka mänglevad suhted võõra ja poisi vahel. Olulisemana kui lavastus ise (kui nii saab lavakujundust üldse tervikust eraldada), tõusis esile lavakujundus. Võimas kivist ja rauast maailm oleks pidanud ilmselt tekitama kontrasti unistuste ja lapsepõlvega looga. Huvitav ongi just  see, et ka Riia Uue teatri laval võib kujundus olla peaosaline, kuigi on ju teada selle teatri näitlejate kõrgeim tase. Märksa paremini läks paar aastat varem sama teatri ja sama tegijatepaari poolt väikses saalis tehtud kaasaegse ameerika kirjaniku Adam Rappi „Finer Noble Gases”, mida võib nimetada mingiks realistlikult absurdeks Godot’ ootamiseks ja mis visuaalsel meenutas midagi sarnast Von Krahli lavastusega „Ainult võltsid jäävad ellu”. Kui ka  midagi konkreetselt soovituslikku öelda, siis oleks see, et kui tavaliselt käivad meie teatrigurmaanid Riias Hermanist vaatamas, siis Ilze Olingere võiks olla see teine. Ja üldse on nii, et 30-40ndates aastates naislavastajad on Lätis märksa võimsamalt pildil kui meil.

Kui kuidagi proovida kirjeldada, millist kunstilist ja esteetilist elamust pakub viieaastane sõltumatu kooslus umka.lv, siis vahest oleks kohaliku Saaliga võrdlus asjakohane,  õigemini sellega, millist etenduskunsti me selle kohaga seostame. Ainult et – umka.lv on nuku- ja objektiteater, kus noored etendajad reageerivad üsna kirglikult ühiskonnas toimuvale. Nende „Norlevo. FM” kahemõõtmeliste maskide, häälte ning esemetega on karm, kuid paraku igapäevane lugu suurlinna jamast, kusjuures ei puudunud iroonia ka permanentselt lällavate inglise poissmeeste suunas. See tõi Riias erinevatelt maadelt vaatajatele  ühtmoodi ja tuttava irve näole. Läti nukuteatri „Seitse päeva. Genesis” on väidetavalt sealse teatri esimene katse värvilise varjuteatri laadis. Santa Didžuse õnnestunud, vanusepiiranguteta lavastus maailma loomisest oli nii sisus kui vormis pretensioonikas. Peamine küsimus – kuidas seda tehti? Pean silmas lavastust.

Üldse paistis silma, et kas just majandusraskustest tingituna, aga üheks trendiks on kujunenud laps laval. Üldiselt  on seda tehtud lavastuste kunstilisi kaalutlusi silmas pidades.