Teatrimaailm

Tiia Sippol

 

“Oogly Boogly” põhiküsimuseks on: mis juhtub, kui 12 – 18kuune ilmakodanik jätta pehmesse, kindlasse kohta kellegagi, kes järgneb ja jäljendab lapse iga häälitsust, liigutust ja meeleolu? repro

 21. X – 6. XI kestab Belfastis rahvusvaheline festival. Esindatud on oma parimate esinejatega muusika, kirjandus ja film, kuid põhirõhk on siiski mitmest vallast ja ilmakaarest kokku koondatud teatril ja tantsul. Viimaste aastate valusaim teema  “sõda”  on inspireerinud Teater Scampi ühes Bristoli Old Viciga lavale tooma loo sõja mõttetusest, sõjast kui mängust, mis inimesed surma viib. Lavastuse “Rahuarmastav sõdur” (“Private Peaceful”) keskmes on riigile lojaalne ja pühendunud noormees, kes tuuakse ohvriks maailmale, mida ta ise kunagi ei näe ja mille reegleid ei saa kunagi mõistma. Sõdur, kes ootab surmanuhtluse täideviimist, vaatab oma lühikese, kuid rõõmuderohke elu peale tagasi. Paari tunni pärast hukatakse ta arguse ja käsu täitmatajätmise pärast, mis viis ülejäänud surma. Tegemist on looga, mis algab nagu lasteraamat, aga puudutab lavastusena meid kõiki. Samuti liigutav ja erutavalt inimlik lugu ühe mehe viimasest võimalusest on Richard Dormeri “Pooltund” (“Half”, lavastaja Rachel O’Riordan). Üksik mees on kolmkümmend viis minutit enne etenduse algust lava taga. Vaadeldakse üksindust, hirme ja veidrat lavatagust maailma, kus näitleja harjutab ühemehe-show’na esitamisele tulevat “Hamletit”. Must huumor on põimitud Shakespeare’i teksti ja näitleja isikliku looga. Näidend armastusest, kaotusest ja elu suurtest küsimustest.

Teatri, aga eelkõige visuaaleksperimentide valda, kus maailma avamine põhineb väikelapse häälel ja žestidel, kuulub lavastus “Oogly Boogly”, mille põhiküsimuseks on: mis juhtub, kui 12 – 18kuune ilmakodanik jätta pehmesse, kindlasse kohta kellegagi, kes järgneb ja jäljendab lapse iga häälitsust, liigutust ja meeleolu? Ruum, kuhu beebid ja täiskasvanud palutakse, kujutab endast neutraalset tsooni, mis on vaba mänguasjadest või tähelepanu hajutavatest esemetest ning kus esinejad järgnevad ja võimendavad laste liikumisi. Vanemad on pealtvaatajad. Kõik on improvisatoorne ja ennustamatu igaühele, kes end asjaga on sidunud. NB! etendusel on ruumi vaid 8 beebile. Ettevõtmise autorid on Tom Morris (Royal National Theatre) ja Guy Dartnell (Improbable Theatre).

 “Minut” (“A Minute of your Time”) on samuti lavastus, milles on suur osakaal eksperimendil. Lavastajad Rachel O’Riordan ja Karl Wallace on kokku kogunud maailma eri paigust nelja näitekirjaniku lühimad näidendid. Kaks näitlejat külastavad Belfasti kohvikuid ja raamatupoode ning esitavad seal nn üheminutinäidendeid. Keera vaid hetkeks pilk mujale ja sa oled selle maha maganud! Meie lähinaabritest osaleb festivalil Oskaras Koršunovase kaasajastatud “Romeo ja Julia”. Lisaks noorte armastuse loole räägib see kahe vaenutseva pizzavalmistajate perekonna vastuseisust, mis kujuneb laiemaks sotsiaalseks draamaks. Lavastus peegeldab moraalset dilemmat, olemata pedagoogiliselt otsesõnaline ning säilitades Shakespeare’i poeesia.

 

 24. X –  12. XI toimub Londonis rahvusvaheline Workshop Festival professionaalsete workshop’ide, jututubade ja teatrilavastustega. Mitmed töötoad on pühendatud loo jutustamisele. Näitlejatele mõeldu õpetab jälgima erinevaid objekte, lugusid, unenägusid ning nende toimimisviise (läbiviija Luke Dixon). Samuti võivad kõik lastele teatritegemisest huvitatud õppida seda, kuidas kasutada tantsu, laulu, loo jutustamist, klounaadi, maske, pantomiimi, märkide keelt jmt (company Krazy Kat). Samas õpetatakse kirjanikele, kuidas luua enese kogemusi kasutades soololavastus, eraldi kursus on neilegi, kes soovivad omaenda elu või pere ajalugu lavale tuua (juhendaja New Mexicost pärit kirjanik ja professor Terry Comez). Lisaks paljudele kaasaegse tantsu õpetajatele annab Besur Suryono Javalt tantsutunde, ühendades ürgse ja kaasaegse liikumise, Bulgaaria rahvaansambli juht õpetab oma häält tundma õppima ja kasutama, Jo King kuuel viisil riideid seljast võtma ning Miss Blue naistele veetluskunsti, alates igapäevasest füüsilisest liikumisest kuni erootilise tantsuni. Brasiilia lavastaja Ramiro Silveira pakub võimalust läheneda teatrile viisil, mis alustab koha vabastamisest, heli, valguse ja ruumi kasutamisvõimalustest kuni keha, hääle, teksti ja liikumise ettevalmistamiseni eesmärgiga luua show suure algustähega. Meetod on välja kasvanud tema enda töödest oma teatri näitlejatega.

 

 1. –  6. XI peab Leipzigis oma 15. sünnipäeva euro-scene festival, kuhu on koondatud kaasaegne teater ja tants “vanast” ja “uuest” Euroopast. Kokku 14 truppi 12 maalt 25 lavastusega. Korraldajad rõhutavad Ida- ja Lääne-Euroopa koostööd ning lubavad kõrgprofessionaalsust ja eksperimentaalset julgust, vaadates Euroopa vaimuloo pärleid kaasaegse teatri peeglis.

Itaaliast pärit teatritrupp Societas Raffaello Sanzio esitab kümme aastat pärast esietendust ikka veel originaalsemate lastelavastuste hulka kuuluva “Buchettino”, kus kasutatud rohkesti teatri akustilisi võimalusi, vapustab ja nõiub vaatajate varjatud fantaasiat. Jutustajaga kohtutakse poolhämaras suures magamistoas, kus viiakse veel enne voodisseminekut läbi mõned rituaalid ja head-ööd-muinasjutt võibki alata… ning äkki ümbritsevad keha veidrad hääled, müra ja lõhnad. Lugu on Tom Thumbist ja põhineb Charles Perrault’ tekstil.

Palju vähem aega on tuntust kogunud Belgiast Gentist pärit trupp Victoria lavastusega “Valge staar” (“White Star”), mis sai käesoleva aasta mais Toruni festivalil žürii auhinna. Vanessa van Durme näidendil põhinev sõnateatri ja tantsu sulam on inimese igatsustest ja koledusest. Inimesed, kes on gruppideks liigitatud vastavalt ühiskondlikule kohanemisele ja survele, tunnevad end ohvritena. Nad tunnevad valu, sest valu tunneb neid. Lugu põhineb Lothard Berfelde (1928 – 2002) elul, noore mehena otsustas ta elada naisena nimega Charlotte von Mahlsdorf. Tegemist ei ole näidendiks kirjutatud elulooga, vaid pigem looga, mille inimesed on tõrjutud või tavapärasest teistsugused ning kes võitlevad õiguse eest sellisena olemas olla.

Dance Theatre Incluse on Venemaalt, Kaliningradi kaasaegse tantsu trupp. Nende lavastus “Pagendus” (“Deportation”) vaatleb kodumaa mõistet globaliseerumise ja kosmopoliitsuse valguses. Noored tantsijad jutustavad loo Königsbergist, linnast, kus sündis Immanuel Kant, õppis Thomas Mann ja mis jäi sõjas kahe vaenutseva poole vahele, arvati hiljem Nõukogude Liidu koosseisu ja nimetati Kaliningradiks. Lavastuse teemaga seostuv muusika on saksa-vene heliloojalt Alfred Schnittkelt (1934 – 1998).

 

 Müncheni teatrifestival “Spielart”  (kuulub ühes “Homo Novus’e” festivaliga Lätist ja “Baltoscandaliga” Eestist 8 maa 8 festivali koostööprojekti FIT) toimub sel aastal 17. XI – 3. XII. Lisaks mitmekesistele  lavastustele etendatakse ka loengulaadseid performance’eid. Näiteks uurib teater Pathos Transport, “miks kinos kisub silma vesiseks ja teatris mitte…?”. Neli inimest on analüüsinud nn filmipisaraid. Nad on tunnete uurijad, kes räägivad kino mõjust, manipuleerimisest ja igatsustest. Eestist esineb seal Anders Härm loeng-performance’iga “Be drunk, be very, very very drunk”. Festivalil arutatakse selle üle, milline funktsioon on teatrifestivalil üldisemalt, milline mõju on festivalil linnale, kus see toimub, milline tähendus on ühel festivalil rahvusvahelises kontekstis ning mil määral mõjutab see kultuuripoliitikat. Samuti arutletakse Müncheni festivali ning laiemalt ka teiste rahvusvaheliste festivalide koostöö ja konkurentsi ning olulisuse üle.

 

 18. – 26. XI toimub Helsingis The Baltic Circle International Theatre Festival. Seal on võimalus näha lavastusi Norrast, Islandilt, Taanist, Venemaalt, Soomest ja Balti riikidest. Sel korral osaleb seal ka Von Krahli teater peatselt esietenduva Arto Paasilinna “Jänese aastaga” (lavastaja Kristian Smeds). Lähipäevil peaks kava avanema Interneti-lehel: www.q-teatteri.fi/baltic_circle/

Teatriliidu Teabekeskus,