Teatraal: Valijate lemmikud

  Riigikogu valimistel osalenud näitetrupp oli maailmavaatelt kirju. Mõni (sh endised) näitleja, lavastaja või teatrijuht jagus igasse nimekirja, mille esindajad ka lõpuks riigikokku pääsesid. Aga jah, ühtki lavakunstimeistrit peale sotsiaaldemokraat Indrek Saare ära ei valitud. Mõni jäi välja isikliku valearvestuse tõttu, mõni teine oma vabast tahtest, mõni omakorda erakonnajuhtide jõuvõtete tõttu.

Üleriigilise mõõtmise käigus osutus teatrirahva edetabel lõpuks selliseks: Elle Kull (IRL, 2078 häält), Jüri Vlassov (RE, 1877) Indrek Saar (SDE, 1855), Peeter Jalakas (EER, 1259), Katrin Karisma-Krumm (RE, 979), Diana Klas (KE, 788), Merle Karusoo (SDE, 629), Jaak Allik (RL, 510), Merle Jääger (IRL, 422), Eino Baskin (KE, 266), Raivo Tamm (IRL, 210), Ago-Endrik Kerge (IRL, 126), Peeter Kaljumäe (SDE, 106). Episoodilisemalt teatriga seotud inimesi leiaks nimekirjadest ehk veelgi.

Keskmiselt anti igaühele valimistel kandideerinud 975st isikust 570 häält, selle tulemuse ületas teatrirahvast enam kui pool. Kokku moodustati teatrirahvale antud 11 105 häälega tervelt kaks kohta riigikogus, seega oldi oma erakondadele kasulikud igal juhul. Loomulikult tuleb vahet teha neil, kes täielikult professionaalse poliitika kasuks otsustanud, ning neil, kes oma ihu ja hinge mängu panid ainult toetusavaldusena mingile maailmavaatele või mõtteviisile, kuid kummaski variandis pole midagi taunimisväärset.

Kaugemale tulevikku vaadates on siiski selge, et näitleja või lavastaja amet ei anna parimat ettevalmistust poliitiku tööks ja seega pole teatrikool just naturaalseim värav, mille kaudu ühiskonnaelu juhtima siirduda. Osaoskused, nagu haridussüsteemis öeldakse, need saab küll. Selge ja ilmeka kõnelemise oskuse, keha- ja näovalitsemise, mälutreeningu, tohutu hulga klassikute lauseid sobivas kohas tsiteerimiseks (ja ainuüksi Shakespeare’ilt leiab värsirea iga olukorra jaoks, mis elus üldse ette tulla võib). Mõnigi neist oskustest oleks tulusam, kui neid rakendada algajate parteilaste koolitajana: naudiks kõrvalt vaadates oma õpetuse tagajärgi, mitte ei rassiks ise kiusliku publiku ees endale võõrastel teemadel väidelda.

Ümberkehastumisvõime kui näitleja baasvara aga on kahe otsaga asi. Jah, kirgliku rahvajuhi ja aatemehe rolli etendamine võib valijatele meeldida ja erakonnale hääli tuua. Hetkeks on see nauditav. Aga kui siis neljaks aastaks või terveks eluks pead sellesse rolli jäämagi? Eestis ei mängita ühtki tükki neli aastat järjest iga päev.

Pealegi, kui juba roll valida, siis ikka suurim. See tähendab, et iga poliitikamängus osalev näitleja peaks püüdma suurima edu nimel võimalikult rohkem sarnaneda valitud erakonna esimehega. Baskin ja Klas pidanuks stanislavskiliku loogika järgi püüdma võimalikult täpselt järele aimata Edgar Savisaare poliitikuprofiili, Elle Kull ja Merle Jääger Mart Laari oma, Jüri Vlassov kehastama Andrus Ansipit ja Indrek Saar Ivari Padarit. Karm töö! Sellise mõõdupuuga mõõtes küündisid mõned näitlejad veerandini, teised aga ainult sajandikuni oma mängitava karakteri tulemusest, mis pole just suurem asi saavutus. Parem olnuks sobimatu roll üldse võtmata jätta.

Veel mõned kuud tagasi oleks kange poliitlavastaja Villu Reiljan hea meelega kõik näitlejad, nagu ka muudki kultuuritegijad, oma liistude juurde tagasi peksnud. Valijate tahtel tuleb nüüd aga just tema enda vanal võitluskaaslasel Jaak Allikul kunagise kutsetöö juurde tagasi pöörduda ja täiesti ilma peksmatagi.