Teater pole müügikeskus

Teatridirektori loogika on müüja loogika: riiulitele tuleb sättida võimalikult erisuguseid teatritooteid, et rahuldada riskivabalt võimalikult erisugust maitset.

ALVIS HERMANIS

Tuleb välja, et olen nüüd Lätis ühe väljasureva elukutse – teatri kunstiline juht – viimane veel elus esindaja. Sestap, kui kedagi peaks huvitama üksildase dinosauruse asjakohane arvamus, siis siin see on. Läti meediaväljaannetes pressitakse päevast päeva peale arusaama, et kunstiline juht on ajast ja arust tegelane, kellest tuleb lahti saada.

Alustan oma teatrist, Riia Uuest teatrist. Kuni olen oma kunstilises programmis veendunud, ei kavatse ma priitahtlikult ametipostist loobuda. Kui mind selleks provotseeritakse, siis ei kavatse ma võtta solvatud märtri poosi, nii et diskussioon tuleb avatud ja professionaalselt argumenteeritud. Näen, et avalik ruum kubiseb profaansetest sõnavõttudest.

Teatriajaloost teame, et loomeviljakamad perioodid on olnud siis, kui teatri eesotsas on olnud köitva visiooniga tugev kunstiline juht: Eduards Smiļģis ja Läti Kunstiteater, Ādolfs Šapiro ja Läti NSV Riiklik Noorsooteater, Oļģerts Kroders ja Liepāja teater, Alfrēds Jaunušans ja Läti NSV Riiklik Draamateater (nüüd Läti Rahvusteater – siin ja edaspidi tõlkija märkus). Ainult sel juhul saab teater ainukordse näo. Näitlejate kujunemise eest saab sihipäraselt hoolt kanda ja nende karjääri arendada ainult lavastajast kunstiline juht. Väljapaistvad näitlejad on sündinud ainuüksi neis teatrites, kus loominguliselt on kasvatud teatrijuhi esteetilise kontseptsiooni raames – mõju on loomulikult mõlemapoolne.

Miks mäletatakse Smiļģise näitlejaid, Jaunušansi näitlejaid? Miks on Riia Uue teatri trupi 15 näitlejast 10 võetud äsja ilmunud raamatusse „Läti näitlejate TOP 100“? Miks ei räägita ealeski Rubenise (oli Läti Rahvusteatri direktor) või Tsehhovali (oli Riia Vene teatri direktor) näitlejatest? Kas ehk juhuslikult? Sugugi mitte, hoopis sellepärast, et ka kõige parem teatridirektor ei suuda kunagi kasvatada oma teatrile näitlejaid.

Mõte, et Läti teatrite kunstiline juhtimine tuleks usaldada teatridirektoritele, on sama absurdne nagu sõjajärgne kurioosum, kui ooperiteatri etteotsa pandi vene erukindral. Kõik nood direktorid istuvad oma kabinetis ega mõista lavastaja tööst mõhkugi. Teatri kunstilise kontseptsiooni saab luua ja selle nimel tegutseda vaid lavastaja, sest ainult lavastajal on vahendid, millega seda teha. See sünnib üksnes proovisaalis ja mitte kunagi kabinetis. Punkt. Ilma kunstilise juhita saab teatrist müügikeskus. Teatridirektori loogika on müüja loogika: riiulitele tuleb sättida võimalikult erisuguseid teatritooteid, et rahuldada riskivabalt võimalikult erisugust maitset. Selline teatri-Rimi või hoopis­tükkis teatri-Maxima.

Rahutud ajad Läti Kunstiteatris

Tänavu oktoobris teatas Läti Kunstiteatri (Latvijas Dailes teātris) senine kunstiline juht Dž. Dž. Džilindžers, et astub oma ametist tagasi. Sellele sammule eelnes septembris trupi koosolek, kus kunstilisele juhile avaldati umbusaldust. Ajendiks oli rahulolematus, et teatri 100. hooaega alustatakse „raha pärast“ Ray Cooney komöödiaga. Lavastuses osalenud trupp pärinud lavastajalt ja ühtaegu teatri kunstiliselt juhilt Dž. Dž. Džilindžersilt, milline on lavastuse pealisülesanne. Viimane vastanud, et teatril on raha vaja. Pärast teatri kunstilise juhi tagasiasutumist pidanuks olukorra operatiivselt lahendama ajutine kunsti­nõukogu. Seda toetas ka teatri direktor, kelle volituste lõppemiseni oli jäänud kaks aastat. Peaaegu kuu aega hiljem teatas aga direktor Andris Vītols, et astub samuti tagasi, kuna ei näe võimalust väljakujunenud rahastuse raames pikas plaanis jätkata kunstiliste lavastustega, kui need tulu ei too. Vītols avaldas samuti arvamust, et Läti Kunstiteatri kunstilise juhi amet on atavism.

Kõik Läti teatrid, mida juhivad direktorid, muutuvad üha sarnasemaks: ühed ja samad lavastajad, üks ja sama sõnum. Näitlejad muganduvad ja neist saavad üha keskmisemad näitlejad, standardnäitlejad. Üleilmastumine ei salli erisusi ning lämmatab aeglaselt ja „õrnalt“ iga individuaalsusilmingu. Nüüd ka Läti teatrites.

Lähemalt Läti Kunstiteatrist. Olen olnud Läti Kunstiteatri lavatööline. Filminäitlejate õppestuudio ajal olid mu õpetajateks Liniņš (Arnolds Liniņš, 1930–1998, endine Läti Kunstiteatri peanäitejuht) ja Matīsa (Aina Matīsa, teatrilavastaja, lavakõneõpetaja). Kunstiteatri veri voolab ka minu soontes ja Kunstiteatri tulevik paneb mind muretsema.

Läti Kunstiteatri kunstilise juhi Dž. Dž. Džilindžersi üle parda heitmist ei oska ma põhjendada, kuna pole trupi­sisese olukorra üksikasjadest teadlik. Viimaseid teavad vaid mõned asjaosalised. Väga võimalik, et liider ei suutnud oma kunstilise programmiga truppi enam innustada ning sel juhul on selge, et läheb tarvis uut kunstilist programmi.

Ühe asja pean välja ütlema, selle kohta on mul selge seisukoht: Läti Kunstiteatri ümberehitamine multifunktsionaalseks keskuseks tähendab Läti Kunstiteatri lõppu. See on teatri surm. Kas sümfooniaorkestri ruumiprobleem tuleb tõesti lahendada sellise hinnaga?

Vaatasin Juris Žagarsi (Läti Kunstiteatri näitleja, ettevõtja) intervjuud Läti riigitelevisioonis ning kuulsin tema entusiasmist pakatavat plaani, mis näeb ette Läti Kunstiteatri ümberehitamist Londoni Barbican Centre lekaalide järgi ning kus sümfooniaorkestri saal ja teatrisaal on ühe katuse all. Juhtus nii, et nägin seda intervjuud Londonis, istudes Barbicani grimmitoas. Justament oma külalisetenduse aegu (Barbicanis etendus Hermanise lavastus „Šukšini jutustused“, mille ta lavastas Moskva Rahvuste teatris). Žagars on unustanud öelda, et Barbicanis ei ole teatritruppi, see on lihtsalt kultuurimaja – läbisõiduhoov. Läti Kunstiteatrile tähendab läbisõiduhoovi tõmbetuul surma.

Õhtul istusin Läti Kunstiteatri suures saalis ning vaatasin Moskva Kunstiteatri külalisetendust. Oli tunne, et ruumi jääb puudu. Mõtlesin pärast etenduse lõppu, kes küll on lasknud lendu lolli jutu, et Läti Kunstiteatri suur saal on liiga suur ning see segab lavastajaid ja näitlejaid.

On raudkindel, et Läti Kunstiteatri suur saal pole lödipükstele. Meenutagem Arnolds Liniņši „Brandi“, Oskaras Koršunovase „Väljaheitmist“, Džilindžersi „Caligulat“, rääkimata paljudest Mark Zahharovi, Roman Viktjuki jpt külalisetendustest, kus energia kees ja tulvas üle suure saali äärte. Suure saaliga peab lihtsalt oskama ümber käia. Tegemist on teistsuguse energeetikaga, kus tuleb kasutada teisi teatrivõtteid – nii lavastajatel kui ka näitlejatel.

Olen ise teinud välismaal suurtes saalides sõnalavastusi ja tean, millest räägin. Vastavaid oskusi annab treenida ja välja arendada, ka ilma mikrofone kasutamata. Läti Kunstiteatris etendunud „Brandi“ pole noored näinud, aga mõned veel mäletavad. Tuleb anda võimalus: noored lavastajad on edukalt omandanud lavastamise keldrite ja tubade mastaabis, aga pandagu end proovile Läti Kunstiteatri suures saalis. See ei tähenda üksnes teistsugust ruumi, vaid ka teistsugust hingust ja haaret. Nende seast tulevadki uued kunstilised juhid. Seda elukutset ei õpetata kusagil, see omandatakse ainult tööga.

Teatri kunstiprotsessi ei juhi mitte direktorid, vaid kunstilised juhid. Direktoritel on teine töö. Näiteks meil Riia Uues teatris on hea direktor.

Läti teatrite tegevusandmed 2018 – 2019

Teater Omatulu protsent kogutulust Riiklik dotatsioon 2018/EUR Riiklik dotatsioon 2019/EUR

Etendusi/

uuslavastusi

Külastajate hulk 2018 Läti teatri aastaauhindade nominatsioonide hulk 2018/2019
Läti Rahvusteater 48% 2 546 822 1 985 739 587/17 166 545 17
Läti Kunstiteater 57% 1 980 200 1 897 972 472/17 182 802 17
Riia Vene teater 50% 1 319 048 1 285 006 453/11 102 500 13
Riia Uus teater 48,8% 1 656 650 1 111 351 275/8 70506 8
Valmiera Draamateater 45% 1 163 422 1 113 867 393/13 52 242 12
Läti Nukuteater 37% 1 026 274 973 707 607/10 77 889 4
Daugavpilsi teater 37% 949 098 887 338 139/8 30 748 4

Liepāja teater

(rahastab Liepāja linn)

42% 1 131 810 (+25 000 taristule) 1 181 810 (+98 000 taristule) 209/10 67 773 17

Allikad: Läti Vabariigi kultuuriministeerium, Liepāja teater, www.la.lv

 

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

* Riia Uue teatri kunstilise juhi Alvis Hermanise pöördumine Läti teatriavalikkuse poole ilmus 25. X Riia Uue teatri veebilehel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht