Teater nagu koolitund

Reet Rast

Kriitiliselt Mart Kivastiku ja Hendrik Toompere jr ?Põrgu wärgist? Viinistu kunstimuuseumis. Viinistu kunstimuuseumi ja MTÜ Ühenduse R.A.A.A.M.  koostöös sünnib teist aastat järjest suveprojekt,  mis puhub hinge sisse kunstiklassikutele. Kunstnik ja kirjamees Aleksander Tassa (Sulev Teppart) on tegelaskuju, kes seob mullu lavastatud Mart Kivastiku näidendi Konrad Mäest (?Külmetava kunstniku portree?) ja tänavuse ?Põrgu wärgi? Eduard Wiiraltist sarjaks. Tassa oli mitmekülgne ja andekas loomeinimene, kelle osa noorte annete parnassile lükkamises on võrreldav Konrad Mäe ?Capri vaate? oksjonihinnaga. Kivastiku austusavaldus on lugupidamist väärt.

Eduard Wiiralti silmapaistev looming, kuid samavõrd tagasihoidlik inimloomus on aga märksa keerukam ülesanne kui impulsiivse Mäe kunstnikutee kujutamine.

Wiiralt (Jan Uuspõld) on ?Põrgu wärgi? kõrvaltegelane, vähemalt esimeses vaatuses. Vaatajale kinnitatakse, et Wiiralt oli tehniliselt täiuslik, virtuoos ning et ta on kõige parem Eesti kunstnik, vabandust,  graafik. Tassa loeb ette ka lühikese Wiiralti eluloo.

Lavastuse raam, aruandlus uurijaile, otse nõuab A ja O selgitamist. Wiiralt on üks seltskonnast ning lavastuses nagu eluski on ta pigem vaatleja. Kaasaegsete mälestustes (Aleksander Vardi) nurjus Wiiralti esimene Pariisi sõit, kuna stipendium kulus sündmuse tähistamisele koos sõpradega. See paksudes värvides esitatud juhtum oli arvatavasti tingitud pigem graafiku ujedast loomusest kui tahtmisest olla seltskonna hing. Siiski mängib Uuspõld Wiiralti rolli kandvaks, osava grimmiga on saavutatud isegi väline sarnasus.

 

Wiiralt, sõbrad ja Pariis

 

Ootasin huviga, kas ja kuidas kujutatakse kunstniku armastust ja lugupidamist loomade vastu. 1922. aasta sügisel koolikaaslasele ja sõbrale Paul Liivakule (Pablole) saadetud kirjas skitseeris ta lehele paar lõvi ja jõehobu, lisades: ?Toon Sulle lõpuks minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige armsamad ja sümpaatilisemad sõbrad siin Dresdenis?. Selles sõbrale mõeldud katkes avaldub ka kunstniku eluhoiak, mis samaaegses loomingus ei kajastu, Saksa verismist, eriti Otto Dixist mõjutatuna oli see siis lausa vulgaarsuseni räige. Kuigi tema tuntumad gravüürid on ?Lamav tiiger? ja ?Kaameli pea?, on meister portreteerinud sagedasti ka oma kassi Turvast. Pariisi kaasstipendiaadi, Sannamehe (Tiit Sukk) ära joodud kassipiim ning Wiiralti võitluslik reageering sellele on väga karakteerne, iseloomustades  tema suhet loomadesse: ta nägi neis rohkemat kui lihtsalt loomi.

Lavastuse visuaalsete kujundite arsenal on küllaltki napp, vastates omamoodi nii ka Wiiralti loomingule: motiivide hulk on rikkalikule estampide hulgale vaatamata üsnagi korduv, mitmekesisuse loovad tõlgitsused ja tehnilised lahendused. Kunstniku diaboolset ajajärku iseloomustab paheliste naiste galerii,  kes on kord frivoolsed, kord erootilised, kord tülpinud tänavaprostituudid, või siis kord moraliseeriv, kord pateetiline jutlustajakuju ning neile vastanduvad imearmsad lapsukesed ja karakteersed loomaportreed.

 

Osatäitmised

 

Harriet Toompere kehastatud modell professor Werneri ateljees Dresdenis kujutab värvikalt esimesi ning Pariisi jõudmist märkiv tantsiv punases kleidis tüdruk oleks nagu Regine, üks koondkujusid Wiiraltile iseloomulikest tütarlapseportreedest, mida ei kammitse rahvuslik paatos.

Harriet Toompere ümberkehastumised on ka kõige võluvamad, meesosatäitjate puhul läheb see kohati liiga tihedaks ning on raske jälgida, keda parajasti laval etendatakse. Tema peaosa, Elo Tuglase sageli juba klounaadi kalduv esitus aga modelleerib suurepäraselt kirjamees Tuglase rolli omaaegses kultuurielus. Ka Pariisi rändlinnuks kutsutud mees oli erakordselt aktiivne seltskonnategelane, ilma Harriet Toompere toetava kehaplastikata see roll mõjule ei pääseks.

Kunstniku motiividest välja kasvanud absindijoojate esitlus liikuva pildina kätkeb endas nii neid olusid, millesse Ida-Euroopa kunstiõpilased Pariisis sattusid, kui ka kutsub vaatajat uurima näitusel esitatud, sedakorda koloreeritud puugravüüri. 

Lavastuse häälekaks kujunduselemendiks on rongirataste  kolin, mille monotoonsus ja lõpmatuse- ning samaaegne ärevusetunne tuleb tuttav ette paarkümmend aastat tagasi tihti Tartu ja Moskva vahel sõitnutele (Tallinna ? Tartu ots oli selleks liiga lühike). Wiiralt ise on kaevanud Liivakule: ?Võtab ära igasuguse [—] tahtmise, kui end loopida lased sest suurlinna ja kiirrongi ja elektriveduri dünaamikast?. Rong lähendas unistustele, kuid ka lahutas neist. 1940. aastatel omandas aga lausa ohtliku tähenduse.

?Põrgu? videoprojektsioon osutus täiesti üleliigseks, isegi saamatuks ning etendust segavaks. Pigem oodanuks, et galeriis eksponeeritud näitus toetanuks enam laval toimunut. Erakogul põhinev väljapanek on väga esinduslik, kuna selle esitamisel on kasutatud professionaalide abi (Mai Levin). Siiski soovinuks, et oleks esitletud ?Põrgu? erinevaid proovitrükke ja nende vaskplaati Eesti Kunstimuuseumist. Tartu Kunstimuuseumi kogud oleksid võinud täiendada n-ö suitsupakijoonistusi, mis asetuvad ühte ritta Picasso ja Dalí erootiliste visanditega, hilisemates sirgeldustes, mis näitusele välja pandud, pole enam nendega võrreldavat elaani.

29. juulil Viinistus toimunud kunstirööv sulgeb aga riigimuuseumide hoidlad viljakaks koostööks. Viinistu kunstimuuseum on märk Eesti kunstimaastikul ning see märk on väärt, et särada. See sära nõuab aga professionaalset valvesüsteemi ning seda mitte ainult teatrilaval.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht