Tasakaaluharjumused viiele ja enamale

„Läbi kukkumine“ on ühtaegu ruumiinstallatsioon – ruumi, mille konstruktsiooni kannavad etendajad – ning lubadusena ka osavõtuteater, kus publikule on antud võimalus ruumis ringi liikuda.

OTT KARULIN

Läbi kukkumine“, koreograaf Keithy Kuuspu, dramaturg Laura Cemin, kujunduse ja tehnilise teostuse autorid Tõnu Narro ja Tarvo Porroson, helikunstnik Mihkel Maripuu, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, kostüümikunstnik Kaisa Põvvat. Etendavad Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska ja Arolin Raudva. Esietendus 15. VI Tallinnas Telliskivi Rohelises saalis.

Miks ma olen valmis tundide viisi vaatama, kuidas keha tegutseb? Nii ma viivuks mõtlesin – ja kõrvalistujale kõrva sosistasin – millalgi keset Keithy Kuuspu lavastuse „Läbi kukkumine“ kogemist, et see küsimus siis üleliigse ratsionaliseerimise ilminguna unustada. Selles mustvalges ja tellinguis maailmas, kus viis kuuenda dirigeerimisel tegutsevad, on tõepoolest midagi rahustavat. See tõmbab su endasse vahetult nähtamatu külgetõmbejõuga, pehmelt, aga siiski otsustavalt. „Läbi kukkumine“ on ühtaegu ruumiinstallatsioon – ruumi, mille konstruktsiooni kannavad etendajad – ning lubadusena ka osavõtuteater, kus publikule on küll antud võimalus ruumis ringi liikuda, kuid lavaruum ja saal on selgelt eristatavad.

Esmane ruumikogemus on tõesti imposantne, aga mitte suurustav: välispiiri määravad tolmukarva põrand, lubivalged seinad ja süsimust lagi, ruumi kolmeks jagavad sambarivid murravad katmata akendest sisse voolavat suveõhtuvalgust, mis paneb siin-seal läikima metallist tellingud – nii need, mis mõeldud etendajatele tegutsemiseks, kui ka need, mis palistavad publikupoodiume. Hiljemgi, inimestega täitudes, ei kaota see ruum oma õhulisust, sest väga paljusid siia polegi palutud (meid on siiski piisavalt, et tekiks ühiselt hingava organismi taju). See ruum võib tähistada paljut, kuid jääb meeldivalt abstraktseks (kujundus ja tehniline teostus Tõnu Narrolt ja Tarvo Porrosonilt, helikunstnik Mihkel Maripuu). On nagu ehitusplats, kus äsja lõppenud tööst annavad aimu vaid tegijaile teada loogikast lähtuvalt paigutatud tellingud ja seinale toetatud kipsplaadid, kuid sammaste vahele peitunud segumasin on diskreetselt mustaks võõbatud ning puhas tehtud töö armidest. On nagu mänguväljak, kus ühes nurgas koroonalaud ja keset ruumi rippumiskiik kahele, aga ketaste asemel ootavad löömist rusikasuurused kipsist pallid ning kiik on liiga suur ja küündib liiga kõrgele.

„Läbi kukkumine“ (esiplaanil Arolin Raudva) on lavastus tasakaalust, täpsemini selle hoidmisest.

Alan Proosa

Et seda lavaruumi ja selles tegutsejaid kogeda, võiks muidugi aina ringi ja aktiivseima tegevuspaiga poole liikuda, aga see tundub olevat ebavajalik: alati on keegi su vaateväljas ja lõpuks tullakse ka päris sinu juurde ning ühtviisi märkamatu oled sa etendajatele nii paigal püsides kui ka kohta vahetades. Sa tead seda, sest ruumipaigutus ja etendajate olek ütlevad seda sulle, aga ometigi on tunne, et äkki … Ehk ikka avaneb näiteks ruumi teisest otsast või paar sammu tagasi, seina äärde tagurdades täiesti uus vaatenurk ka sisulises plaanis? Just see publikule antud vabadus mitte liikuda on üks, mispärast mõjub „Läbi kukkumine“ rahustavalt. Istud veidi enam kui meetri kaugusel tellingu­jupist (selle otstes kaks redelit, mis põik- ja ristlattidega omavahel seotud, katuseks plaat) ning vaatad, kuidas etendaja tellingu keskendunult lahti võtab: päästab esimese põiklati parempoolse kinnituse ja asetab lati vabastatuna tagasi redelipulgale, avab seejärel vasakpoolse kinnituse, et saaks võtta lati kahele käele ja viia see ülejäänud tellingut puutumata mõne sammu kaugusele põrandale. Sama ka kõigi järgmiste lattidega ja ikka nii, et telling jääks püsti, kuniks see pole enam võimalik ja saab alustada uuesti ümberpööratud järjekorras, üles ehitades. Sama ka järgmiste etendajatega, kes alustuseks päästavad ühe põiklati parempoolse kinnituse ja asetavad siis lati vabastatuna tagasi redelipulgale, et liikuda vasakpoolse kinnituseni ja jõuda lõpuks hetke, mil peab alustama uuesti ümberpööratud järjekorras.

Loomulikult on „Läbi kukkumine“ lavastus tasakaalust, täpsemini selle hoidmisest. Raskuskeset otsitakse nii üksinda koroonapallidele laotatud kipsplaadil seistes kui ka tellingut lahti ja kokku monteerides, aga ka koostöös ja järgemööda sedasama hiidkiige redelit mööda turnides, nii et kontroll tasakaalu üle ei kaoks. Iga etendaja (Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska ja Arolin Raudva) toob muidugi lavale kaasa oma olemuse, kuid sarnastesse mustadesse kleitidesse riietatuna ja samu ülesandeid täites pole nende isikupära rõhutatud, aga ka mitte lõpuni tühistatud. Seega toimivad etendajad ansamblina – õigemini need viis etendajat, sest kuues, Keithy Kuuspu on lavastaja ka laval. Tema on see, kes lööb koroonakepiga kipspallid liikuma hooga, mis peabki heitma ühe neist üle lauaääre, et see maanduks võimendatud mütsakaga põrandal ja annaks ülejäänud etendajatele märku tegevust ja/või asukohta vahetada, ning muul ajal seisab pigem eemal, publikuosa ja lavaruumi piiril.

Kas etenduse kulgedes kaotaski koroonalaud tegevuse suunajana tähtsuse või ei märganud mina enam selle tähendust, ei mäletagi tagantjärele kinnitada, kuid teatav dramaturgiline järjepidematus selle võtte kasutamisel jäi siiski meelde. Seda kindlat juhtkätt ei olnudki nagu vaja või siis tahtnuksin lihtsalt vähem teadvustada lavastuse konstruktsiooni, tajuda üleminekuid tunnetuslikemana. Ka lavastust raamiv töö algus- ja lõpupunkti markeerimine juuste korda sättimise ja taas valla päästmisega mõjus ruumi abstraktsuseastet arvestades kuidagi ebakõlaliselt. Tervikut see ülemäära siiski ei murendanud ja eks ma balansseeri siin ise ka ohtlikult oma visiooni pealesurumise ja kunstniku kavatsuse mõistmise piiril.

Pealegi olen ma miskipärast niikuinii valmis tundide viisi vaatama lihtsalt seda, kuidas keha tegutseb. Selle põhjus ei ole kohe kindlasti vuajerism, küll aga teatavat laadi uudishimu näha lähivaates teist inimest, endasugust, ilma et sa mõjuksid pealetükkivana. Tegelikult pole huvikese isegi keha välisjoonisel (ka selles lavastuses on kehakasutus ennekõike funktsioonipärane, kunstilise nihketa), vaid püüul näha sisse, saada aru, kuidas sünnib etendaja kohalolu, ja teadmisel, millise elamuse loob meisterlikkus.

Ilmselt jäängi sel eesmärgil etendajaid vahtima ja mõistatama, aga see pole siiski ainus põhjus arvata „Läbi kukkumine“ kaugele (no ikka väga kaugele) ebaõnnestumisest. Selles ruumis ja heliilmas ning koos nende etendajatega on hea olla. Sellel lavastusel on ehk isegi puhastav toime: su mõtted annavad alla ja haihtuvad, et ehk kunagi unenägudena tagasi tulla, ning ka su keha vabaneb eneseesitlemise painest (sh publikuks olemise etendamise kohustusest) ja lihtsalt täidab ruumi, on üks paljudest põiklattidest, mis hoiavad etenduskogemuse koos. Tasakaal on saavutatud ja see tundub nii õige, lausa harjumuslik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht