Tantsuteatri mitme vaatepunktiga muinasjutt

Agni Lass

Saatan ei tunne kunagi igavust, mängib nii Sõduri kui iseendaga.  

Igor Stravinski, “Sõduri lugu”. Charles Ferdinand Ramuz’ libreto, tõlkinud Häidi Kolle. Koreograaf-lavastaja Rachid Tika (Belgia), dirigent Toomas Vavilov, kunstnik Elise Neirinck (Belgia), valguskunstnik Kaisa Salmi (Soome). Tantsivad Hayley-Jean Blackburn, Kati Ivaste, Kristaps Kikulis, Andrus Laur, Alens Piskunovs, Janek Savolainen, Hirotaka Seki, Olga Statsevitš, Ruslan Stepanov. Näitlevad: Indrek Apinis, Marko Mäesaar, Marju Männik, Liisa Taul. Sissejuhatav pihtimus helilindilt: Aivar Kallaste.

Esietendus Tartu Sadamateatris 3. III.

 

Individuaalne (tihtipeale ühiskondlikuks laienev) kokkulepe, mis saanud oma õigustuse inimese ja kõrgema jõu vahel sõlmitud tehinguna on sama vana kui inimteadvus. Omamoodi piiri tõmbamine, subjekti ja välise vahele, alati egoistlik, soov leppest kasu saada. “Sõduri loos” sõlmib õnne jahtiv Sõdur lepingu Saatanaga.

 

Tasand: jutustaja. I. Stravinski ja C. F. Ramuz on “Sõduri lugu” luues A. Afanasjevi muinasjutust innustust saades pidanud kinni rahvajutu eepilisusest, muu hulgas säilitanud võluva lihtsuse, skemaatilisuse, vähesed tegelased ning tegevuslikkuse. Jutustamise traditsioon on ka Rachid Tika režiis tähtsal kohal.

Lugu esitletakse kunagi aset leidnud sündmusena, mitte ei üritata luua illusiooni salaja pealtnähtavast maailmast. Aeg-ajalt katkestab loo jutustaja rolli võtnud draamanäitleja (või näitlejad), viies pealtvaataja tähelepanu hetkeks “Sõduri loo” narratiivilt kõrvale, et kontrollida publiku kaasatöötamist ning tekitada neis soovi jätkata. Poeetilisi kirjeldusi jutustaja ei esita, markeerib lihtlausetega pöördelisi sündmusi, tegelane areneb läbi tegevuse, tundeid annavad edasi tantsijad. Siinkohal kehastub jutustaja sujuvalt ümber “Sõduri loo” tegelaskujuks, räägib ja käitub nagu tema, samal ajal kaotamata sidet ka jutustaja rolliga: faabulat kannab edasi jutustaja, olulisi tegevusi näitab tegelane.

 

Tasand: näitlejad. Sõltuvalt jutustajafunktsiooni kandumisest neljale näitlejale, kes kehastuvad ümber kaheks rolliks, Sõduriks ja Saatanaks, ning keda omakorda liikumiskeeles annavad edasi mitmed tantsijad, tekitab seesugune jaotus esialgu veidi segadust. Kuid etenduse arenedes osutub võte enamaks kui lihtsalt trikitamiseks, sest nagu muinasjutuski, on lugu kordustele üles ehitatud; lavastaja, jaganud kordused etendajate vahel, seob traditsioonilise ühe vaatepunktiga rahvajutu terviklikkust kaotamata mitme vaatepunkti teooriaga. Draamanäitlejatest Marko Mäesaar ja Indrek Apinis mängivad Sõdurit, Liisa Taul ja Marju Männik kehastavad Saatanat. Meesnäitlejad kahepeale moodustavad ühe rolli (Sõduri): kui üks on aktiivne, taandub teine Sõduri “varjuks” või hoopis kõiketeadvaks jutustajaks. Naisnäitlejad aga toimivad pigem meeskonnana, olles Saatan, kuid samas kumbki omaette tegelane, kehastavad Saatana erinevaid ilmumiskujusid. Vastupidiselt Sõdurile ei tunne Saatan kunagi igavust, ta mängib nii Sõduri kui ka iseendaga.

 

Tasand: tantsijad. Kui näitlejad arendavad narratiivi, siis tantsijad annavad edasi emotsionaalset külge. Kiirel ja pealiskaudsel heitpilgul võivad tantsijad mõjuda liikuva dekoratsioonina. Kuna lavastus on üles ehitatud narratiivile, püüab publiku esmast tähelepanu paratamatult just näitlejate esitatav, millele lisanduvad mõned üldplaanist välja joonistuvad tantsijate soolod. Kui aga suunata tähelepanu narratiivilt visuaalsele küljele, võib märgata, et isegi kordeballett töötab äärmise tundlikkusega. Seal, kus tantsijad häiriksid jutustuse loogikat, paiknevad nad tagaplaanil; teisal võimendavad aspekte, mida lavastaja on oluliseks pidanud. Näiteks paistab Tika lepingu sõlmimise episoodis kammitsevat näitlejate liikumist (asetades nad istuma), et Hirotaka Seki (meelitav Saatan) ja Alens Piskunovs (kõhklev Sõdur) selgemini esile tõuseksid.

Kuigi suurte plaanide koreograafia on mõjuv, isegi kui ei ole esitatud täielikus sünkroonis (jättes mulje sujuvatest üleminekutest ja pidevast liikumisest), häirib ebapiisav arvestamine ruumiga. Kohati kipub koreograafia kujundusse sisse sõitma, kutsudes sellega tantsijates esile hirmu ja pidevat valvelolekut. Ka üldiselt mõjuvad tantsijad, kes esindavad loo emotsionaalsemat kihistust, ise emotsioonitumana kui näitlejate (eriti mängulise Saatana) esitatu. Üldisest liikumiskeelest tundelisemalt on välja arendatud tantsijate soolorollid. Näiteks Ruslan Stepanov annab oma jõulise soologa väljendustantsus edasi lootuse kaotanud Sõduri meeleolu. Kristaps Kikulise balletiliku distantsi ja õrnusega esitatud tantsud viiuliga joonistavad välja Sõduri hinge. Janek Savolainen aeg-ajalt ilmuva Saatanana, kes kunagi Sõduri ega ka oma käsilistega nähtavasse kontakti ei lasku, osutub oma müstika ja ihadega tõeliseks niite tõmbavaks Wolandiks.

 

Tasand: muusika. Mainitule lisaks on Tika koreograafia eeskujulik näide muusikasse lavastamisest. Tantsijad oma liikumisega annavad visuaalse plaani rõdult kostuva väikese orkestri tekitatud muusikahelidele. Tika on Stravinski mitmetest erinevatest muusikastiilidest komponeeritud muusikat ära kasutades loonud/lasknud avalduda tantsija eriomasel liikumiskeelel. Iga tantsija liikumine on lavastatud kindlasse meloodiasse. Sellest sõltuvalt tõusevad Stepanovi soolod üldplaanist jõulisemalt esile juba ekspressiivsema muusika tõttu, samas kui näiteks Kikulis, kes liigub harmoonilisema muusika saatel, mõjub äraolevamana. 

Tika on pannud iga tantsija füüsisest lähtuva isikliku stiili ühes lavakujus mitut plaani välja arendama. Kuigi üks roll on jagatud mitme osatäitja vahel, ei dubleerita, vaid võimaldatakse sellega vaadelda ühte tegelast mitmest vaatepunktist, astumata sealjuures vastuollu muinasjutu lihtsuse nõudega. Kuna Tika koreograafia ehitub tantsumaailmas laialt levinud elementidele, sõltub õhtu õnnestumine (“Sõduri lugu” kõigil etendustel ei õnnestu) täiel määral etendajate võimest olla midagi enamat kui liigutuse tehnilised sooritajad. Koreograafiline võttestik ilma mõjuva esituseta jääb liiga kuivaks.