Tanel Saare filmivormilised teatrisaladused

Kuna lavastuse „Blow-up“ visuaalne pool oli võrdlemisi paeluv, siis seda enam oleks oodanud, et näitlejatele oleks antud keerulisemaid ja kaalukamaid ülesandeid.

RAIT AVESTIK

VAT-teatri „Blow-up“, Michelangelo Antonioni 1966. aasta samanimelise mängufilmi ainetel, lavastaja Tanel Saar, kunstnikud Pille Kose ja Eve Ormisson, valguskunstnik Karl Marken, helilooja Kristjan Kallas. Mängivad Liisa Pulk, Kaia Skoblov, Lauli Otsar, Markus Habakukk, Tanel Saar ja Kristjan Kallas. Esietendus 9. V rahvusraamatukogu tornisaalis.

See, et ühes teatris 10 või 15 aastat töötanud inimesed hakkavad äkki või sujuvalt lavastama, ei ole mingi iseenesestmõistetavus. Küllap on selleks möödapääsmatu vajadus, nii sisemine kui ka välimine (teatrimajanduslik), sõltumata tööstaažist ja teatri nimest. Loodetavasti ei ole sellise tegevuse ajend ka mood, mida praegune teatrisituatsioon soosib – tundub, et kes vähegi soovib, see ka lavastab ja vähemalt esietenduseks publiku ikka saali toob. Ühest küljest ei saa sellise vabaduse üle kurta, teisalt on elu näidanud, et ega kõik lavastamishuvilised lõpuks kurtmise kuulamisest ikkagi pääse.

See, et möödunud sügisel 30. tegevusaastat tähistanud VAT-teatri raudvara Tanel Saar (ja samamoodi Margo Teder) on tasahilju lavastajaks kujunenud või kujunemas, on VAT-teatri vaatevinklist vaadatuna ilmselgelt vajaduspõhine. Väikeses teatris on iga oma maja lavastaja väärtuslik ning naljaga pooleks öelduna on VAT-teatri kollektiiv harjunud ju ikka kõiki teatritöid ise tegema. Niisiis on juba 20 aastat VAT-teatris töötanud Saar ja Teder teatri pealavastaja Aare Toikka kõrval kujunemas sellele teatrile (kui nüüd pisut tulevikku vaadata) olulisteks, lausa hädavajalikeks töömeesteks. Seda enam et Saare ja Tedre lavastaja­käekiri on erisugune ning just seepärast mõjuvadki väiketeatris rikastavalt.

Tanel Saar on lavastajana varjamatult ja järjest teadlikumalt (kohe on tal lõppemas ka füüsilise teatri magistriõpingud lavakunstikoolis) tegelenud füüsilise teatriga. Kuigi selle termini on teatriteadlased põhjalikult läbi kirjutanud ja mõtestanud, tundub mulle selline liigitus siiski liiga üldise, seejuures ka kitsendava ja teistlaadselt teatrilt justkui selle füüsilisust äravõtvana. Aga see selleks, kui räägitakse füüsilisest teatrist, saame aru, millest jutt. Ehk siis nagu Saare eelmisedki lavastused – „… viimane lint / Saare esimene lint“, „Tsaar Saltaan“, „Aadam ja Eeva“, „Eine murul“ –, panustab ka nüüdne „Blow-up“ eelkõige visuaalile. Õigemini visuaalsus ja kehalisus (lühidalt – pilt ja heli) tunduvad pigem eesmärgi kui vahendina.

Esile tuleb tõsta näitlejaid Liisa Pulka, Lauli Otsarit, Kaia Skoblovi ja Markus Habakukke, kes muutsid lavastuse sisulisemaks.

Siim Vahur

Kuid nagu teada, on füüsiline teater vormiline, mitte sisuline mõiste. Saar on öelnud, et oma lavastustes üritab ta viia sõnalisuse minimaalseks, sõna ei ole peamine väljendusvahend, ning soovib, et poeetilisus säiliks ka füüsilisuse juures. Igati sümpaatsed mõtted, kuid suurimaks küsimuseks on, kuidas ja mida teha, et vormiga möllamisel säiliks või ilmuks ka sisu. Muidugi on võimalus, et sisu ongi vormis, aga selliste toodetega pikka pidu pole. On küll ilus ja huvitav nagu ilutulestik, kuid mingit sügavamat enesesse vaadet selline särav paugutamine esile ikkagi ei kutsu.

Saare seniseid lavastusi ühendab muu hulgas üks silmatorkav tunnusjoon. Kõik tema lavastused on saanud tõuke n-ö liikuvatest piltidest: telelavastus „Krappi viimane lint“, joonisfilmid „Muinasjutt tsaar Saltaanist“ ning „Eine murul“, mängufilm „Blow-up“. Balleti, Aadama ja Eeva teemadel on filmitõlgendusi palju. Siit veel üks ühendav joon – Saar on proovinud teatrikeelde panna just tõlgendusi. Kui sõna „lihaks muutmine“ on kuidagi loomulik, siis kuidas liha lihaks muuta?!

Michelangelo Antonioni üle 50 aasta tagasi valminud filmi „Blow-up“ ainetel (see pole muidugi päris täpne väljend) tehtud lavastus tõstatas esmalt küsimuse: miks? Mitte selles mõttes, et „oh, jumal, miks küll …“, vaid „väga hea mõte, aga miks just see film, mis oli see, mis lavastaja käivitas, mida mulle tahetakse öelda?“. Film ise on justkui selline, mida on mugav teatrilavale panna: kummaline, vähe teksti, vähe tegelasi, tegevuspaigad ei tekita peavalu jne. Pealegi deep ja cool.

Lavastuse visuaalsele ehk vormilisele ehk füüsilisele poolele ei ole midagi ette heita. Saarel on koostöös kunstnike Pille Kose ja Eve Ormissoni, valguskunstnik Karl Markeni ning helilooja ja muusiku Kristjan Kallasega see liikuv ja heliline pilt igati õnnestunud. Eriti tuleb selles koostöös esile tõsta näitlejaid Liisa Pulka, Kaia Skoblovi, Lauli Otsarit ja Markus Habakukke (laval oli ka Saar ise, trummar Kallas niikuinii), kes selle pildi natukenegi sisulisemaks muutsid.

Kuna lavastuse visuaalne pool oli võrdlemisi paeluv, siis seda enam oleks oodanud, et näitlejatele oleks antud keerulisemaid ja kaalukamaid ülesandeid. Jah, need puudutaksid minu nägemuses dramaturgia ja psühholoogilise teatri hämaraid alasid, kuid ma ei näe siin ka muud võimalust, kuidas kena piparkoogipilt kõhtu täidaks. Vähemalt esietendusel paistis veel silma, et kui muidu kulges lavaline tegevus sujuvalt, siis niipea, kui näitlejatel oli tekstiosa, tuli mingisugune õrnalt tajutav takerdus. Siin ei saa kuidagi näitlejaid süüdistada, probleem on mikroskeemis.

Kui Saare eelmine lavastus „Eine murul“, mis mõjus terviklikumalt ilmselt tänu algmaterjalile, oli vatiliku-toikkaliku käekirjaga, siis „Blow-up“ mõjub juba iseseisvana, saarelikuna. Vormiliselt meenutab see isegi Mati Unti lavastusi, kuid Undi kirjanduslikust tulevärgist ei maksa siinsel puhul rääkidagi.

Muidugi mõista ei ole Saar kõnealust filmi võtnud töösse loosi tahtel. Kuna filmi esmatasand on fotograafiateemaline ning selle kaudu kerkib esile illusiooni ja reaalsuse vahekord, mis praeguses „imikust peale pildistama ja kõik pildid kiiresti netti“ maailmas on võtnud sootuks haiglaslikud mõõtmed, siis võime lavastuse puhul aduda mingisugust kriitilist puudet. Kuid siiski takerduvad nii need kui ka paljud muud filosoofilisemad mõttemängud ja äratundmisrõõmud lihtsate küsimuste taha.

Mis on selle lavastuse kontseptsioon? Kas tuntud filmide mängu toomine täidab pelgalt reklaamifunktsiooni? Kui üldse, kas siis film peaks kommenteerima lavastust või lavastus filmi? Praegusel juhul on lavastuse üks hädasid see, et see pigem aimab filmi järele, matkib, on filmi najal, on justkui vari. Lugu oleks hoopis teistsugune, kui lavastus oleks kommentaar, Tanel Saare selge (selgust ju filmis ja lavastuses otsitakse) seisukohavõtt, ajastute sild, originaalne lavastus, mitte „mängime filmi“. Ehk siis: film peaks toetama lavastust, mitte vastupidi.

Vormitehnilistes valikutes on Saar ennast tõestamas-tõestanud. Kui leiaks aega ja soovi mõne miks-küsimusega publikusõbralikumalt tegeleda, seejuures oma füüsilise teatri kreedot mitte reetes, oleks väga hea. Vaatamata erilaadsetele miksidele ja agadele, olen siiski seda meelt, et tegemist on Tanel Saare siiani tugevaima lavastusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht