Taevas või põrgu?

Madli Pesti

Võta kingad jalast, jäta need teisele kaldale... „Limbo”: esiplaanil Betty – Garmen Tabor, Bill – Janek Sarapson. MARI-ANN MARDO

Mis on limbo? Lapselikult kõlav sõna, kuid lapselikkusega pole siin midagi pistmist. Kavalehelt loeme, et sõnal on kolm tähendust: tants – mida madalamalt takistuse alt läbi lähed, seda parem; ooteseisund, kus keegi ei söanda midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad; koht taeva ja põrgu vahel. Kõik need kolm tähendust saavad Mart Kampuse lavastuses oluliseks.

Lavastus on hästi õnnestunud. Etendus kestab kolm tundi, kuid aeglasele tempole ning raskepärasele-tõsisele teemale vaatamata ei ole mahti igavust tunda. Kindlasti ei saa „Limbo” kuressaarlastele  mingiks rahvatükiks ning nädala sees ei olnud saal ka päris täis. Nõudlikumad teatrikülastajad saavad etenduselt aga kindlasti toitva ampsu. Kui teatri eelmise lavastuse, „Loomaaialoo” puhul olin natuke segaduses, miks seda lugu siin ja praegu lavastada, siis „Limboga” seda küsimust ei teki. Lavastuse teema – sõltuvus – on oluline ja aktuaalne. Lisaks saab juurelda kaunite kujundite ja sisukate sümbolite üle. Rääkimata mitmetahulistest ja veenvatest näitlejatöödest.

Just näitlejad võiks olla ka kõige ilmsem põhjus, miks ühel kuressaarlasel tasuks seada sammud oma linna kenasse kultuuritemplisse. Kuressaare teater on loomingulises mõttes erilises olukorras – nende projektipõhine tegevus võimaldab huvitavaid kooslusi näitlejatest üle Eesti. Tundub ka, et meretagune asi lubab näitlejal rohkem süveneda, rollile saab pühendada rohkem aega, sest saarel on vähem segavaid faktoreid. Jalutuskäigud pargis ja mere ääres on viljakalt mõjunud, sest „Limbo” kõik kaheksa näitlejat teevad veenva ja sisuka rolli, kaasa arvatud harrastusnäitlejad Aili Salong ja Ahto Matt. Olen ka varem märganud teatri oskust liita veenvalt profid ja harrastajad.

Margareta Garpe näidend räägib alkoholi-, ravimi- ja narkosõltlaste raviasutusest üksikul saarel. Kuigi kogu näitlejate ansambel on üsna ühtlaselt pingestatud, tõuseb eriliselt esile Terje Pennie, kellele on harva jagunud sügavaid ja traagilisi rolle. Tema alkosõltlasest krahvinna on üheaegselt habras ja jõuline, väljendusrikas, ülbe ja õrn. Haigete hulka kuulub veel Lola Marika Vaariku esituses, kellelt näeme taas ühte liigutavat ja jõulist naist (julgen isegi väita, et kui Vaarik mõnes lavastuses kaasa teeb, tasub sealt elamust oodata). Kaia Skoblov meenus kohe kui koreograafilise suudluse üks osapool Aare Toikka VATi lavastuses „Elvis oli kapis”. Skoblovi liikumine seksinäljas probleemse noorena on ka siin väljendusrikas, närviline ja habras. Lavastuse esimeses pooles tema Kim ülejäänud trupiga väga ei haakunud, kuid lõpupoole tundus ta lavaga ära harjuvat ning saavutas ka vajaliku loomulikkuse. Enda arvates ajakirjanikutööd tegev alkoholilembene Victoria (Kersti Tombak) on oma olemuselt paras pähkel. Tähtis on, et Tombak ei pinguta frustratsiooni näitamisel üle, ta on veenev ja loomulik ning seetõttu saab vaataja talle ka kaasa elada. Viies patsient on eriti jõhkra saatusega – mäluaugus sõitis ta inimese surnuks. Tegelasel pole palju teksti, kuid Aili Salong esitab seda proffidega võrdsel tasemel, langemata ebaloomulikkusse, mida tihti harrastusnäitlejatega juhtub.

Patsientide vastasmängijateks on raviasutuse juhatajad-töötajad. Suletud mudelruumi direktor on psühholoogilist manipulatsiooni hästi valdav Bill. Janek Sarapsoni osatäitmine „Limbos” on paremgi kui „Loomaaialoos”. Bill on kujutatud nappide vahenditega, omamoodi nõtkelt. Saame aimu, et raviasutuse lõi ta seetõttu, et ta abikaasad on olnud sõltlased.

Lavastuse puänditoojaks on Garmen Tabori Betty – kunagi ise patsienditoolil istunud nüüdne väga edukas põetaja, kes on aidanud paljudel sõltlastel tagasi ree peale saada. Puänt seisneb aga selles, et ka Bettyl kasvavad elumere lained üle pea. Tabori tegelaskuju teeb läbi suurima muutuse – pealtnäha rangest meditsiinitöötajast ei oskakski sisemist rahutust aimata. Aga fassaad ja selle tagune ongi lavastuse üks tähtsaim teema.

On sümpaatne, et kunstnik Liina Keevallik (ja assistent Mari-Ann Mardo) on kujunduses läinud tinglikkuse teed. Nii palju kui näitlejatöid on üldse võimalik sõnadesse püüda, võis kirjeldusest jääda mulje kui padurealistlikust probleemtükist. Just kujundus ja lavastuse üldine tonaalsus loovad vajaliku teatripärase atmosfääri ning annavad raskete inimsaatuste kujutamisel teatava distantsi. Laval on küll toolid, aga õnneks mitte päris tavalised toolid, ning kusagil pole näha ühtegi lauda (viidates „laud-tool”-stampkujundusele). Sõõrjalt paigutatud baaripukid tähistavad nii patsientide tube kui teraapiaseansse. Kogu lava on avatud, lava seinad-masinad näha. Põrandal liiv, mis kujuneb lavalise märgi muutumise ehedaks näiteks. Esimene emotsioon seoses liivaga – ahaa!, tegevus toimub ju saarel, küllap siis lihtne viide mererannale. Aga ei. Lavastuse arenedes muutub seesama liiv millekski, millest peab vabanema, millekski, mis jääb ikka ja jälle käte külge kinni ning mida peab kogu aeg puhta valge rätikuga maha pühkima. Liiv kui minevik, kui tahta kujundile nime panna.

Kaunis on nii plakatil kui ka lava keskel asuv kujund punastest kõrge kontsaga kingadest ja käekotist, mille sees asuvalt videoekraanilt võib näha vahuseid laineid. „Võta kingad jalast, jäta need teisele kaldale… Unusta ka oma sees mässavad lained, jäta need kogu täiega maha… Astu edasi!” julgustab kujund.

Lavastaja Mart Kampus oskab luua atmosfääri. Lisaks kujundusele on põhivahenditeks lavastuse rütm (mis on aeglane, aga pinev) ning muusika (mis on ka aeglane ning samuti pinev). Kampus julgeb anda vaatajale aega mõtlemiseks, tundmiseks, isegi mediteerimiseks. Sellist julgust ei kohta teatris tegelikult väga tihti, ikka tahetakse edasi rutata, kiirustada, seletada, otsad kohe kokku põimida. Vaataja asi on nüüd otsustada, kas ta tahab lavastaja rütmiga kaasa minna või mitte. Muusikal on väga oluline osa – mängivad Sidsel Endresen ja Bugge Wesseltoft (kohe meenusid nende „Jazzkaare” kontserdid). Norralanna Endreseni laul juhatab lavastuse sisse, loob vaatamiseks õhulise, mõtliku ja vaba atmosfääri.

Lavastusega minnakse külla ka Eesti draamateatri suurele lavale, kuid võib juhtuda, et haprad lavalised suhted ja atmosfäär kaovad suurde saali ära. Loodan kannatlikku publikut.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht