Taani eeskuju: maa tuleb täita lasteteatriga

Silvia Soro

Taani teatris räägitakse laste ja noortega tänapäevastel tõsistel teemadel poeetilises ja kujundlikus keeles.        Projekti „Näitekirjanike kasvulava” raames käis 17. – 23. septembrini õpireisil Taanis seitse eesti kirjanikku ja teatriinimest: Doris Kareva, Mihkel Seeder, Marite Butkaite, Silvia Soro, Jaak Urmet, Liis Lukk ja Katrin Nielsen. Horsensis vaadati  kolm päeva laste- ja noorteteatrite festivali, seejärel toimus Odsherredi teatrikoolis näitekirjanike mentorite koolitus. Lisaks mentorite õpireisile kuuluvad „Näitekirjanike kasvulava” projekti Eesti Teatri Agentuuri ja Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud laste- ja noortenäidendite võistlus, mille parimad tööd jõuavad lähiaastatel teatrilavale. Samuti tuleb 2011. aasta festivalil  „Draama” laste- ja noortedramaturgia seminar, kus osalevad ka taani ja norra näitekirjanikud ja mentorid.

Taanis toimib omapärane lastele ja noortele mängivate väiketeatrite süsteem, mis hakkas välja kujunema 1960. aastatel seoses mitmete vasakpoolselt meelestatud näitlejate, õpetajate ja lasteaednike tõdemusega, et suurtes teatrimajades loodav ei jõua paljude lasteni ega kõneta neid. Leiti, et teater on vaid kitsa eliitgrupi meelelahutus, mida pääseb kalli piletiga uhkesse teatrimajja nautima, aga see  võiks olla palju enamat. Teatrikeeles saab lastele ja noortele rääkida nähtustest, millest otsesõnu rääkida on raske; nähtud etendus võib mõjutada neid mõtlema teemadel, mis muidu jäävad ehk teadvustamata ja läbi mõtlemata. Teater peab jõudma kõigist ühiskonnakihtidest pärit lasteni ja pakkuma kõigile võimaluse etendusest osa saada.

Nende üllate ideede toel hakati 1960. aastate Taanis moodustama tillukesi teatritruppe,  mis rändasid mööda koole, lasteaedu ja lasteüritusi ning andsid seal oma etendusi. Vaatamata kõrgelennulistele ideedele ja ideaalidele, oli alustanud väiketeatrite kunstiline tase madal. „Vaese teatri” lavakujunduse moodustasid tihtipeale tühjad õllekastid ning käpiknukud olid meisterdatud vanadest sokkidest. Samuti polnud alustajatel sageli teatrialast haridust, pigem oli laste- ja noorteteater õpetajatest või lasteaednikest entusiastide ning  suurest teatriilmast kõrvale jäänud asjaarmastajate asi. Siiski liitus algatusega üha rohkem teatriprofessionaale, isetegevuslastele korraldati koolitusi, koonduti organisatsioonidesse ja võideldi riigilt välja rahalisi toetusi. 1970. aastateks oli lastele ja noortele mängivate väiketeatrite kunstiline tase juba märgatavalt tõusnud. 1969. aastal asutatud Taani Lasteteatrite Liitu (Børne Teater Sammenslutningen) kuulub  praegu 63 väiketeatrit. Mitmed reisivad ringi, mängides peamiselt koolides-lasteaedades, paljud on saanud endale ka oma teatrimaja. Ehkki Taanis on teatrikooli lõpetava noore näitleja esimene unistus kiire karjäär filmitööstuses, püütakse noori teatriprofessionaale üha rohkem kaasata ka lasteteatrite töösse.

Kuna näitlejad-lavastajad pole Taani suuremates teatrites enam pikaajaliselt paiksed, liiguvad teatriprofessionaalid sageli suurest draamateatrist väiksesse lasteteatrisse ja vastupidi. Kõrge kunstilise tasemega Taani lasteteatrid on nüüdseks tublisti kogunud rahvusvahelist tunnustust ja mängivad palju ka välismaal. Kultuuriministeerium on töötanud lasteteatritele välja riikliku toetussüsteemi, mis hõlmab rändavate lasteteatrite, uute alustajate jpt toetusi. Igal aastal laekub Taani kultuuriministeeriumile väiketeatritelt ligikaudu 200 toetusetaotlust. Tutvustamaks lastele ja noortele  mängivaid väiketeatreid, antakse igal aastal välja laste- ja noorteteatrite kataloog, mis saadetakse koolidesse ja lasteaedadesse ning laste- ja noorteorganisatsioonidele.

Samal eesmärgil korraldatakse Taanis ka laste- ja noorteteatrite festivale. Üks neist peeti 17. – 19. septembrini väikelinnas Horsensis, kus osales 39 Taani laste- ja noorteteatrit. Kümme lavastust, mida Green House’i ja Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud laste- ja  noortedramaturgia mentorikoolitusel osalejad sel festivalil vaatasid, valisid välja koolituse korraldajad Jane Rasch ja Jonna Beha Oulund. Lavastuste valik oli mitmekesine: oli pisikestele mõeldud ühenaiseteatrit käpiknukkude ja marionettidega (teatri Månegøgl „Ingel minu taskus”) ning hoopis suurematele määratud jutustamisteatrit, kus üks näitleja esitas kõiki loo karaktereid (teatri Møllen „Idioot”), oli koguni kolm kõrgetasemelist klounietendust,  kõik väga erinevad ja suunatud eri vanuseastmetele. Paolo Nani teater keskendus lavastuses „Jekyll & Hyde” komplekside ja hirmude teemale, soovile olla ilusam, julgem ja kuulsam, ning vahenditele, kuidas seda kõike püütakse saavutada. Naljaka klounaadi kaudu, mida toetasid mitmesugused keemilised trikid ja ülitäpne koostöö helitehnikuga, mängis Paolo Nani läbi tõsised teemad mõnuainete mõjust kuni lõhestunud isiksuse siseheitluste  ja enesetapuni.

Limfjordsteatret on võtnud lavastuses „Pinkie” ette suisa sõjateema, seda tehti räige ja kohati lausa labase klounaadi abil. Klounid Mito & Dito esitasid aga sõprusest ja kokkulepete saavutamise kunstist mõnusa loo, mida nautisid ka kõige pisemad vaatajad. Sofie Krogi teater tuli välja üllatava ideega: põhi- ja keskkooliõpilastele esitati nukuteatri vahenditega ingliskeelne õuduslugu. Kolm meestantsijat grupist Åben Dans rääkisid noortega ühiskondlikel ja ajaloolistel teemadel peamiselt tantsu ja liikumise keeles. Kuna nende lavastus „Ma tean, kus on maja, milles sa elad” sisaldab palju võistlusmomente, põnevaid mänge kastivirnadest lavakujundusega ning vahvat koostööd arvutigraafiku ja valgustajaga, elasid ka pisikesed vaatajad laval toimuvale häälekalt kaasa. Teater ZeBu võttis lavastuses „Rand” pilthaaval läbi kogu maailma ja inimkonna ajaloo  esimeste mereloomade tekkest kuni tsunamini tänapäevases lõbus-lärmakas supelrannas.

Teater Hund otsis lavastusega „Kas sa usud maagiasse?” vastust küsimusele, millesse usub tänapäeva täiskasvanu – ega leidnudki. See lavastus paistis silma magnetseinast ja suurtest magnetkujunditest koosneva lavakujundusega. Gruppe 38 lavastuses „Mul on kõike” esitas näitlejannast luuletaja Bodil Alling oma värsse, lisades põnevust kummalise kinomasinaga,  mida pöörates ilmusid erilaadsed ekraanid mitmesuguste väikeste filmikestega ja mööda masinat ringi jooksva hiirega. Eesti rändavate lasteteatritega võrreldes paistsid Taani truppide lavastused silma läbimõeldud ja põnevalt teostatud lavakujunduse ning nüüdisaegse teemavalikuga – keskenduti tänapäeva probleemidele. Enamasti oli lavastuste tekst sündinud näitlejate ja lavastaja koostöös, vahel oli alusmaterjali loonud keegi  näitlejatest, lavastaja või näitekirjanik. Tuntud muinasjuttudel või lasteraamatutel põhinevaid lugusid oli festivalikavas vaid paar. Rõhku oli pandud lavastuste kunstilisele teostusele, lastega räägiti tõsistel teemadel poeetilises ja kujundlikus keeles ning sageli naeru kaudu.