Suveteater kui nišitoode

Ott Karulin

Kas suveteater tähendab ka midagi muud kui suvel tehtnud teatrit?Suvi on läbi, on aeg teha kokkuvõtteid – tegelikult võiks nii iga kuu viimase Sirbi teatrikülge alustada (september on läbi, on aeg teha kokkuvõtteid), sest suveteater on ammu mõistena selge sisulise tähenduse kaotanud, olles vaid ähmane ajaline määratlus. (Eestis ei tea kunagi, millal jälle külmaks läheb.) Kaks aastat tagasi arvasin Eesti Päevalehes („Eesti suveteater on aja jooksul näo kaotanud”, 8. VIII 2007), et suveteatri mõiste tuleks üldse kõrvale heita,  kuivõrd suvine teater tundus lõplikult meelelahutuslike lavastuste poole kreeni vajuvat.

Nii resoluutne enam olema ei pea, paljuski seetõttu, et kaks viimast suve on pakkunud tegelikult loomuliku täienduse suvel tehtavasse teatrisse: professionaalide ja harrastajate koostöö, olgu siis selleks eelmise aasta „Rasputin”, mis võitis aastapreemiate žürii eripreemia, või selleaastane „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, millest pikemalt edaspidi. Endaga  edasi vaieldes väidan, et Eesti suveteater (maailma mastaabis on see tõesti erakordne, vaid soomlastel on sarnast ette näidata) on siiski autonoomne väli Pierre Bourdieu’ mõistes – kui väli, mille sisereeglid on olulisemad kui väljavälised. „Kultuuritarbimise uuring 2006” sedastab, et vaid 20% vastanuist käib teatris väljaspool oma kodulinna/-maakonda (vt www.kul.ee), kuid ometigi antakse enamik etendusi suvel leitud paikades üle Eesti ning  statistika näitab, et nende etenduste keskmine piletihind on umbes-täpselt kaks korda kõrgem kui nn sisehooaja etenduste oma: 2007. aastal vastavalt 227 (suveteater) ja 114 krooni (sisehooaeg, arvutused põhinevad raamatus „Eesti teatristatistika 2007” toodud andmetel). Ei kõla justkui loogiliselt?

Aga just see ebaloogilisus ongi suveteatrivälja autonoomsuse alus: suveteater võimaldab küsida märksa kõrgemat piletihinda kui sisehooajal. Miks? Seda  mõjutavad nii suveteatri üldine hea imidž, millele aidanud kaasa oma hooaja tipplavastused nagu „Aristokraadid”, „Pidusöök”, „Eesti ballaadid”, „Põrgu wärk”, kui nimetada vaid mõned, kui puhkuste aeg, mis lubab oletada (vastav uurimus puudub), et suur osa neist 33% („Kultuuritarbimise uuring 2006”), kes käib teatris 1-2 korda aastas, satub sinna just suvel. Loomulikult kaasneb selle teadmisega teatrite jõulisem turundus ja heal juhul ka kõrgem kunstiline riskivalmidus, sest konkurents on suveteatriväljal tugev ning valdav osa publikust ja kriitikutest aktiveerub üllatusmomendi peale (uus koht-kooslus-vorm). Aastatega on nii mõnelgi teatril välja kujunenud oma suveteatri püsikoht: Linnateatril lavaauk (eks näis, kas tuleb nüüd, kus raha kõikjalt otsas, taas kasutusele); Eesti Draamateatril Keila-Joa mõis; Ugalal tiigi kallas (kodu rahvalikele naerulembestele ettevõtmistele, tänavu  groteskile kui rehale otsa astunud „Charley tädi” ning poliitilisusest puhtaks roogitud „Härra Punttila ja tema sulane Matti”); Tartu toomkiriku varemed Emajõe Suveteatri kodulavana (teater ise kolis tänavu Viimsi vabaõhuja Tartu laulupeomuuseumi parki rahast rääkima – esimeses Emajõe Suveteatri lavastuses mängiti muhedat muistendiesitust „Raha”, teises lodeva lavastajakäega teele saadetud lastelugu „Kolm põrsakest ja hea hunt”);  Saueaugu teatritalu (pooles mahus tehtud „Küüni täitmine” jäi poolikuks ka lavastajakontseptsiooni väljajoonistamise ning Kõivu teksti läbivalt mõtestatud esitamise osas, pakkudes küll Märt Avandi huvitava rolli); Kuressaare Linnateatri sadamaait (Urmas Lennuki kirjutatud „Igavene kapten” sobitus spaade taga asuvasse vanasse majja nii temaatiliselt kui atmosfäärilt); traditsiooniline seltskond tegutseb juba mitu suve ka Tartu Hansahoovis  (Merle Jäägri „Kolhoos” jäi küll nägemata) … ehk ununes midagi äragi. Jääb vaid üle loota, et nimistusse lisandub ka Rakvere teatri rahvapark, kus sel suvel esitati lavastust „Vennad Lõvisüdamed” – koht oligi selle muidu muusikalise kujunduse ja rollilahendustega üleillustreeritud lavastuse positiivne üllatus. Lisaks nimetatuile on suveteatrivälja püsiagentideks nii Vargamäe kui Viinistu. Sel suvel oli uue otsinguil sinna kanti (Viljandi noorte  „Kõrboja” Vargamäel jäi nägemata) asja vaid korra Viinistule vaatama Ingomar Vihmari lavastust „Käsu-Hansu ajalootund”, mida julgeks küll kahtlustada suurema sisemise põlemiseta tehtud projektiks, sest jäi arusaamatuks, miks antud lugu siin ja selle meeskonnaga rääkida taheti ning milliseid sisulisi põhjendusi valitud esteetikaeklektika endas kandis.

Tänaseks on selge, et Viinistu ümbrusest on saanud suveteatrikeskus – eks paljudel ole sealkandis oma suvemajad, näitlejail sealhulgas: Käsmus mängiti lavastust „Kon Tiki” (jäi nägemata). Pärispeal esitati lavakava „Päris pea”, mille osas nõustun pigem Hans H. Luige („Suvekultuuriplahvatus!”, EE 14. VIII 2009, mina vaatasin küll lavastuse lõpuni) kui hiljem Sirbis kirjutanud Kairi Printsiga. (Huvitav, kas härra Luik ise ei saaks midagi selles osas ära teha, et kriitikud näiteks Eesti Päevalehes ja Eesti  Ekspressis rohkem „pahaaimamatuid kohalikke ja puhkajaid hoiataks”?) Palmse mõisas etendati nõrga režii, kuid näitlejapotentsiaaliga „Armsa luiskaja” uusversiooni. Muidugi lisandub alati uusigi kohti: Võru Linnateater esietendas S. Mrożeki „Pidu” vanas viinavabrikus, mis ruumina huvitav,  kuigi Uku Uusbergi teksti tähendusmahtu kitsendanud tõlgendus seda veel päriselt elama ei pannud; Vanemuine pidas vajalikuks saata oma külalised Tammistu küün-kontserdisaali B. Frieli „Imearsti” kaema, kuigi lavastusel endal ruumiga dialoogi luua ei õnnestunud, nagu ka tegelikult Frieli tekstiga mitte, loo jutustamises jäädi väliseks (nähtud koosseisus oli erandiks Hannes Kaljujärv,  kelle ärritav koomilis-nukker mänedžer vaataja jutustuse vastu taas huvi tundma pani); R.A.A.A.M naasis teistkordselt Hüüru mõisa, kus Katrin Saukase „Tuult tiibadesse” publiku selgelt poolitas: ühtedele mõjub lavastuse jõuline, samas hiiliv maailm kaasahaaravalt, teistele, mulle sealhulgas, sümbolitest ja ideedest ülekuhjatuna. Enamiku eelnimetatud lavastuste puhul on riskivalmidusest raske rääkida, see polegi  eesmärk olnud – pigem pakutakse oma väljakujunenud publikule harjumuspärast meelelahutust (täiesti aktsepteeritav teatri funktsioon). Bourdieu’ teooriast lähtudes lõhub see aga välja autonoomiat (eelduspärane kõrgem piletihind ning tavalisest suurem avalikkuse huvi ei too kaasa kunstilise väljakutse esitamist), mistõttu suveteatri kitsa definitsiooni puhul neid arvestama ei peakski, sest lavaletoomise mehhanismid ja eesmärgid ei erine oluliselt püsirepertuaari omadest.

See on teater, mida mängitakse suvel. See on fakt, mitte hinnang. Nii näiteks kuulub siia dominiiklaste kloostri hoovil mängitud „Kiivad armastajad”, mida pean viimaste aastate lõbusaimaks teatriskäiguks, kus aimata sarnast uudishimulikku entusiasmi nagu parimates diplomilavastustes („Oooooooklahooma,” kostub mälusopist). Aga kus siis suveteatrit tehti? Jätkates eeldusega, et suveteatriväljal tegutsev publik  aktiveerub üllatusmomendi peale (uus kohtkooslusvorm), tulen kõigepealt tagasi Eili Neuhausi lavastuse „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” juurde. Harrastajate kaasamist hakatakse Eestiski vaikselt aktsepteerima, kuigi mõistmatuid pilke veel kuuldavasti jagub, ja hea ongi, sest õnnestumise korral sünnib nii tugeva kohavaimuga teater. Ontika mõisas nii läkski: laval oli  proffidega võrdväärselt venekeelne teatritrupp Tuuleveski, kes tõi publikuks kokku inimesed, kes muidu ühte teatrisaali naljalt ei satu. Neuhausil õnnestus luua ühtaegu mängupaiga ja teemaga haakuv atmosfäär, pelgamata tülitada publikut vaatuse keskelgi, kui kontseptsioon  seda nõudis, ning julgelt mänguline ja eristuv esituslaad, mis lõi näitlejaile palju võimalusi. Viimast kasutasid eriti silmapaistvalt ja vaatamata Urmas Lennuki dramatiseeringu kiirustavale teisele poolele ära täpse välise koomikaga Marin Mägi teenijannana ja Ülle Lichtfeldt rahuliku leedina. Lichtfeldti suvesse jäi veel teinegi samavõrd veenev roll, Hendrik Toompere jr lavastuses  „Toatüdrukud”.

Kuigi lavastus jääb teatri püsirepertuaari, on see siiski siin artiklis defineeritud suveteatri musternäide: mängupaigaks Rakvere kesklinna pangamaja, mida sellest igapäevaselt mööduvad rakverlased seni kuidagi kultuuriga seostada ei saanud; lavastajaks külalisena Toompere jr, kes varemgi Rakvere teatriga koostöös hooaja tipplavastuseni jõudnud („Pidusöök”); Jean Genet’ elitaarklassikasse kuuluv tekst. Analüüsin lavastust pikemalt tulevases Teater. Muusika. Kino numbris, mistõttu piirdun vaid tõdemusega, et siin said kokku täpne kunstnikutöö, uudne klassikatõlgendus ning läbikomponeeritud, samas improvisatsioonile avatud rollid. Nii kakskeelse teatri kui tavamõistes perverssustesse kalduva teksti lavaletoomine väikelinnas on just selline kunstiline risk, mida võimaldab võtta Eesti suveteatriväli. Sama kehtib ka Kärdla vanas elektrijaamas mängitud  lavastuse „Ei teki ega kao” kohta: saarel tehakse teatrit üldse vähe, saati siis osavõtuteatrit, mis Eestis üldse harv külaline.

Kuigi noorte dramaturgide tekstid ei viinud Siret Paju lavastuses selge tervikuni, aimata oli ka näitlejate ebalust mängida olukorras, kus teatrikülastajad muudkui edasi-tagasi voorivad, iga nurga taga passivad, oli siiski tegemist Eesti kontekstis ainulaadse ettevõtmisega (kõrvale on panna möödunud aasta Võru teatriateljee  „Väljaheidetud” ja „Baltoscandalil” etendatud „Kool”; Kärdla projektiga võrreldes oli esimese loodud atmosfäär tugevam, ruumides liikumise struktuur vaatajale arusaadavam, teine hoidis publiku kontrolli all). Traditsioonilise repertuaari osana poleks ükski neist kolmest lavastusest tõenäoliselt ellu jäänud. Sama tahan öelda Roman Baskini lavastuse „Aiapidu” kohta (selle suve tegusamaid produtsente oli just tema MTÜ Kell Kümme („Augustikuu  teemaja” jäi kahjuks nägemata), kelle teatritegevus hakkab võtma samu mõõtmeid, mis juba vanadel olijatel nagu Emajõe Suveteater ja MTÜ R.A.A.A.M). Arvatavasti tõrgun seda tegemast põhjendamatult komöödiat žanrina alahinnates (justkui see žanr välistaks kunstilise riskivõtmise), kuigi mu enda püstitatud definitsioon seda nõuab. Tõesti, „Aiapidu” lisas uue mängukoha Ohtu mõisa näol (viimasega kaasnes ka suve parim toitlustus),  tõi kokku austust äratava näiteseltskonna ning pakkus vaatamiseks paralleelselt kahes ruumis eraldi publikule toimuva lavastuse – uus kohtkooslusvorm oma parimas. Ettevõtmisele lisasid kaalu mitmed huvitavad rollid: Hendrik Toompere noorema mängurist pedofiil ÄpuRomeo, Pirjo Levandi abitu-koomiline abikaasa, Raivo Rüütli abitu-koomiline abikaasa, Harriet Toompere labiilne armuke.

Teoreetiliselt saanuks seda lavastust ka mõnes suures teatrimajas korraga kahes saalis mängida, kuid see lahjendaks ettevõtmist kas või juba seetõttu, et enamik näitlejaist ei saaks oma koduteatrist ära ning aia mängimine jääb ikka päris asjale alla. Artikkel on läbi, on aeg teha kokkuvõtteid. Tegelikult jääb vaid üle loota, et „suveteatri” definitsioon arutelu tekitab – saab selguse majja, kas suveteater tähendab ka midagi muud kui suvel tehtud teatrit. Mina usun,  et heal juhul küll. Siinse teksti pealt mingist suveteatribuumist muidugi rääkida ei saa (ehk kuskil tehti midagi veel, aga kõikjale ei jõudnud), nii et võib-olla ongi see suveteater üks nišitoode.